Eesti Mesinike Liit

Syndicate content
Mesilaste ja mesinike eest!
Uuendatud: 1 nädal 17 tundi tagasi

EML koostööpartner on ELVES OÜ

24. aprill 2015 - 8:49

elves logo
ELVES OÜ on Eesti kapitalil põhinev ja alates 1991 aastast tegutsev ettevõte.
Peamiselt võivad mesinikele huvi pakkuda elektrikarjuse generaatorid “PHOBOS”, samuti kõik muu vajalik tõhusa elektrikarjuse ehitamiseks. Mõistagi võib küsida ka teisi tooteid.
Vastavalt koostööleppele pakub ELVES OÜ Eesti Mesinike Liidu liikmetele omi tooteid 7%-lise soodustusega.
Täpsemad juhised soodustuse saamiseks alalehelt EML Liikmele.

Kategooriad:

Maamess 2015

19. aprill 2015 - 23:11

16-ndast 19-nda aprillini toimus Tartus järjekordne Maamess, millest võttis osa ka Eesti Mesinike Liit.
Tutvustasime organisatsiooni, andsime külastajatele soovitusi mee ostmiseks ja kasutamiseks ning nõustasime meie infolauda külastanud mesinikke.
Vaata ka pildigaleriid Maainfo lehelt.

maamess2015_1 maamess2015_2 maamess2015_3

Kategooriad:

Mesilaspere toetus tuleb!

1. aprill 2015 - 10:04
    Mesilaspere toetuse väljamaksmine algab 1-st juunist.

31 märtsil toimus Eesti mesinike Liidu, Mesinduse Koostöökogu, Põllumajandusministeeriumi, Maksuameti ning Politsei- ja Piirivalveameti esindajate kohtumine mesilaspere toetuse teemal.
Kohtumine toimus tuliste, kuid asjalike ja argumenteeritud väitluste tähe all. Ligi kaheksatunnise arutelu tulemuseks oli kauaoodatud sõnum – mesilaspere toetus tuleb!
Vastav dokument sai kohapeal formuleeritud ning kõigi asjassepuutuvate asutuste esindajate poolt allkirjastatud. Kogu juriidilise alatooniga sisu siinkohal välja tuua pole mõtet, aga tähtsamad punktid lühendatult on:

1. Toetust makstakse iga tervikliku mesilaspere kohta 24€. Terviklik mesilaspere katab vähemalt 6 Eesti, Langstroth-i või paarumispere raami ning seal on elujõuline mesilasema.
2. Toetuse määramisel võetakse aluseks PRIA registris olevate mesilasperede arv 15-nda mai seisuga.
3. Toetust võivad taotleda füüsilised ja juriidilised isikud, avalduste esitamise tähtaeg on 15 mai.
4. Avaldused vaadatakse läbi nende laekumise järjekorras. Riigi eelarvest eraldatud vahendite (600 000€) lõppemisel katkestatakse avalduste vastuvõtmine ennetähtaegselt.
5. Toetus makstakse taotleja pangaarvele peale esitatud avalduste kontrolli alates 1-st juunist 31 juunini.
6. Toetuse minimaalne summa on 120€ (5 mesilasperet), maksimaalne summa 3240€ (135 mesilasperet).
7. Toetuse taotlemise avaldusi hakkab registreerima Eesti Mesinike Liit. Taotlemiseks palun täita alljärgnev vorm.

Mesilaspere toetuse taotlemine
  • Taotleja ees- ja perekonnanimi *
  • Mesilasperede arv *
  • Toetuse taotlemise põhjus *
Kategooriad:

Eesti Mesinike Liidu üldkoosolek toimus 28. märtsil

30. märts 2015 - 11:04

28. märtsil 2015. aastal toimus Eesti Mesinike Liidu traditsiooniline kevadine üldkoosolek. Toimumiskohaks oli valitud Albu Rahvamaja Järvamaal. Sel korral oli koosolek seotud ka uue juhatuse valimisega, sest eelmise juhatuse volituste aeg lõppes.
Üldkoosolek otsustas, et uus valitav juhatus on 5-liikmeline ja nende volituste aeg on 3 aastat, kuni 29.03.2018.
Juhatuse liikmeteks valiti Aleksander Kilk, Andres Tamla (olid juhatuses ka eelmine koosseis), Aado Oherd ja Ülo Lippa (olid eelmisel perioodil revisjonikomisjoni liikmed) ja Katrin Linask (tuntud kui „Mesinik“-toimetaja).
Vastavalt üldkoosolekul kinnitatud põhikirja muudatusele valitakse juhatuse esimees juhatuse liikmete hulgast esimesel töökoosolekul, mis toimub 07.aprillil.
Revisjonikomisjon valiti 3-liikmelisena ja volituste aeg 3 aastat. Uued revidendid on Ain Seeder Jõgevamaalt, Erki Naumanis Tallinnast ja Ulvi Ajalik Põlvamaalt.
Üldkoosolek kinnitas 2014.aasta majandusaasta aruande ja revisjonikomisjoni akti. Samuti kuulati ära planeeritavad tegevused 2015-2016.aastaks.
Võeti vastu juriidiliste isikute liitumise kord. Kuulati ülevaadet liikmeskonnast (hetkeseis 555 liiget), liikmemaksude laekumistest ja võlgnevustest. Võei vastu otsus, mis puudutas otseselt liikmeid, kel ei ole liikmemaks tähtaegselt tasutud.
Üldkoosoleku protokoll koos lisadega avalikustatakse liikmetele täies mahus peale allkirjastamist kodulehel liikmetele mõeldud osas.

Marianne Rosenfeld
EML tegevjuht

Kategooriad:

Valgevene mesindusega tutvuma!

23. märts 2015 - 14:48

Alanud on registreerumine õppe- ja kultuurireisile Valgevenesse. Registreerujatel on vaja Valgevene viisa jaoks tehtud fotot ja passi, mis kehtib vähemalt 10 novembrini 2015.
Reisile registreerumine lõpeb 01.aprillil.
Koolitajaks sellel reisil on mee kvaliteedi spetsialist Anna Aunap.
Täpsem reisikava 15-st jaanuarist meie kodulehel.

Kategooriad:

Olete oodatud kaasa rääkima töögruppides

23. märts 2015 - 14:44
Kategooriad:

21.03 õppepäev Põlvas jääb lektori haigestumise tõttu ära

19. märts 2015 - 10:02

Seoses lektori haigestumisega lükkub õppepäev edasi. Anname Teile esimesel võimalusel muutustest teada nii kodulehe kui ka e-maili kaudu.
Vabandame!

Kategooriad:

Viimased vabad kohad mesinduse ABC Tartu kursusele

2. märts 2015 - 18:15

Alanud on huviliste registreerimine Tartus toimuvatele mesinduse ABC-kursustele. Täpsem info siin.

Kategooriad:

EML infokiri nr. 4

25. veebruar 2015 - 20:07

Alates käesolevast aastast ilmub vähemalt kaks korda kuus elektrooniline Mesinike Liidu infokiri.
EML liikmetele jõuab see e-maili aadressile, teised huvilised saavad lugeda siit.

Infokiri nr. 4 veebruar 2015
Infokiri nr. 3 jaanuar 2015
Infokiri nr. 2 jaanuar 2015
Infokiri nr. 1 jaanuar 2015

Kategooriad:

EML alustas mesinduse ABC kursustega

24. veebruar 2015 - 11:26

Laupäeval, 21.märtsil algasid mesinduse ABC kursused Pärnus. Koolipinki asus 30 inimest, enamusel praktiline kogemus antud valdkonnas puudus. Tegelikult oli soovijaid palju enam, kuid piiri seavad ette mesilas toimuvad õppepäevad. Suure grupiga taru ümber toimetama minna on praktiliselt võimatu ja isegi 30 on juba veidi liig. Kuid püüdsime anda võimaluse paljudele. Ja eelduse mesilapäeval osalemiseks annab eelnevalt korrektne osavõtt auditoorsetest loengutest.

Tegelikult eelregistreerujaid kursusele oli 38. Puudujatest teatas vaid 2, et esimesel korral ei saa osaleda. Tundub, et tasuta kursustele registreerumine ei tekita alati kõigis kohusetunnet ja eelnevat teavitamist loobumisest.
Antud kursus on osalejatele tasuta ja seda rahastab Eurooa Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2013-2016 raames.
28.veebruaril algab samalaadne kursus Põlvas. 26.veebruaril aga Tallinnas, kuid sealsed osalejad maksavad osalustasu ise. Mõlemad kursused on 100% täitunud ja ootelehel huvilisi. Vabu kohti on veel 20.märtsil Tartus algaval 60-tunnisel ABC kursusel.
Täpsustav info EML tegevjuhilt telefonil 5029006.

Kategooriad:

Mesilasemade kasvatamise kursus

23. veebruar 2015 - 11:05
Kategooriad:

Mesinike teabepäev Türil

22. veebruar 2015 - 20:30

Õppepäeva korraldaja Eesti Mesinike Liidu Koolituskeskus
Toimumisaeg: 21. märts 2015
Toimumisaeg: 9.30-14.30
Toimumiskoht: Viljandi 13B, Türi (Kesk-Eesti õppe- ja kompetentsuskeskus)
Loenguteemad:
1) Toetusvõimalustest mesinikele – lektor Ülo Lippa
2) Mida kujutab endast apiteraapia? – lektor Astrid Oolberg
3) Milline on kvaliteetne mesi? – lektor Ülo Lippa

Loengud on TASUTA
Õppepäeva rahastatakse Euroopa Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2013-2016 raames
Täpsem info telefonil 5029006 või e-kiri:mesilaspere@gmail.com

Kategooriad:

Mesinike talvine teabepäev

29. jaanuar 2015 - 1:41

Laupäeval, 14 veebruaril toimub Eesti mesinike talvine teabepäev Paide Kultuurikeskuse kammersaalis, Pärnu tn. 18

Päevakava
9.00–9.45 Registreerimine.
9.45–10.00 Teabepäeva avamine
10.00−10.45 Mõtlemapanevaid tulemusi pestitsiidide uuringutest. Reet Karise, Eesti Maaülikool
10.45–11.30 Põllumajandus ja mesindus muutuvas kliimas. Ain Kallis, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut
11.30–12.00 Kohvi-/teepaus
12.00–12.45Mesindustehnika ja -tehnoloogia arendamine – võimalus mesiniku töö lihtsustamiseks. Ardi Asten (EKMÜ) Praktiline kogemus. Aivo Sildnik (EML)
12.45–13.15 Mesiniku kutseoskus ja selle tõendamine. Marje Riis (EML)
13.15–13.30 Õppefilm 2015 “Kvaliteetse mee tootmine ja turundamine”. Rasmus Lepik (SMÜ)
13.30–14.30 Lõuna
14.30–14.50 Ülevaade Ümarlaua teemadel, sealhulgas mesilasperede toetuse küsimuses. Aleksander Kilk (EML)
14.50−15.10 Ümarlaud, 19. jaanuar 2015: EMK ettepanekud, tagasiside ja arengud. Tago Holsting (EKMÜ)
15.10–15.30 Mesindusprogrammi 2013-2016 raames korraldatavad kursused 2015. Aivar Raudmets Mesinduskursustest 2015. Marianne Rosenfeld (EMLi tegevjuht)
15.30–16.15 Veterinaarkorraldus Eestis ja selle seosed loomatauditõrjega (riigi ja erasektori võimalused). Ülle Pau (PM Loomatervise büroo)
16.15–16.30 Vahepaus – kosutust saab osta Treegeri kohvikust
16.30–17.15 Kärgede desinfitseerimine äädikhappega. Valmar Lutsar (EKMÜ)
17.15–17.45 Ülevaade Põhja- ja Baltimaade Mesindusnõukogu aastakoosolekust ja teaduskonverentsist 29.01-30.01.2015 Kopenhaagenis. Aleksander Kilk (EML)
17.45−18.00 Coloss küsimustik 2015 korraldamisest ja Euroopa aktiivi koostööst Kopenhaagenis. Aivar Raudmets
18.00 Teabepäeva kokkuvõte ja lõpetamine

Päeva jooksul Asteni Mesindus OÜ mesindustehnika esitlus.

Teabepäevade korraldamist toetab Euroopa Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2013–2016 raames. Loengutest osavõtt on tasuta.

Toitlustus on tasuline.
Miinimumtasu (ainult kohvi-/teepaus) 10. veebruariks 2015 registreerunutele 3 € (ülekandega), hiljem tasudes 5 €

Lõuna:
tavamenüü (kotlet, kartul, salat, morss) 8 €
taimetoit (kartul, salat, morss) 7,50 €
NB! Palume broneerida lõuna EMLi kaudu.

Osalemine ainult eelneva registreerimise alusel. Palume registreeruda hiljemalt 9. veebruariks 2015 (ülekande kuupäev hiljemalt 10.veebruar).

telefonil 637 64 93 (T, R kl 10.00-16.00)
mobiilil 53 41 40 67
NB! Registreerunuks loetakse need, kes on täitnud registreerimisvormi ja tasunud osamaksu Eesti Mesinike Liidu kontole EE451010002021522005 (SEB).
Täpsem info: Aivar Raudmets, tel. 53 41 40 67 või mesindusprogramm@gmail.com

Kategooriad:

Jaanuarikuine PõM ümarlaud

26. jaanuar 2015 - 0:45

Ümarlaua koosolekul esitasid nii EML kui EMK esindajad ministeeriumi ametnikele oma ettepanekuid, millest enamus olid kantud ühistest või ühesugustest eesmärkidest. Oli optimistlikke märke, et nii ümarlaua teemade otseseks lahendamiseks kui töögruppide kaudu mesinike jaoks reaalsete tulemuste püüdlemiseks on EMK valmis koostööks EML-ga.
Paraku paari päeva pärast tuli tunda pettumust, kui EMK koordinaator Tago Holsting levitas EMK veebilehel Infoleht 3 kaudu avalikkusele oma nägemust toimunud ümarlaua koosolekust, esitades enam kui küsitava sisuga väiteid.
EML vastus EMK halvustavas toonis kirjutisele

Ettepanekud
mesindusala ümarlauas jaanuaris 2015.a. arutatavate probleemide ja teemade valiku osas

Lugupeetav härra minister
Eesti mesindussektori praeguse olukorra ja edasise arengu ning majandusliku jätkusuutlikkuse
seisukohast on suurimateks takistusteks probleemid järgmistes valdkondades:
1. Mesilasperede arvukust pärssivad tegurid, sealhulgas mesilaste probleemsem tervislik
seisund ja mesilasperede suur suremus nii mesilashaiguste tõttu kui taimekaitses
pestitsiidide liigse ja väärkasutamise tulemusena. Sellega kaasneva mesilaste arvukuse
ja seega ka mesilaste tolmeldamispotentsiaali vähenemisega satub löögi alla ka
paljude putuktolmlevate aia- ja põllukultuuride kasvatamise tulemuslikkus ning
looduslike taimekoosluste tasakaalu säilimine.

Täisteksti saab lugeda siit.

Kategooriad:

Juhatuse koosolek ja kohtumine mesinikega

10. jaanuar 2015 - 21:44

EML juhatuse liikmed ja tegevjuht kohtuvad Tartumaa mesinikega kolmapäeval, 14-ndal jaanuaril alates kell 17.00 Tartus, Soola tn. 1 (Tartu AMS ruumides). Kõik huvilised on teretulnud. Eelnev registreerimine ei ole kohustuslik, aga oleme tänulikud eelnevalt esitatud küsimuste eest. See loob eelduse, et vajaduse korral saame ette valmistada põhjalikumad vastused. Aga kõik küsimused on teretulnud ka kohapeal esitades.
Infotunnile järgneb mesindusteemaline loeng – lektor Aleksander Kilk.
Kui soovitakse kirjandust osta, siis tutvuge meie kodulehel oleva valikuga, andke teada (kuni teisipäevani) ja me toome kaasa. Samuti saavad osalejad tasuta mesindusalaseid trükiseid, mis ilmusid 2014.aasta 2.poolel.
Küsimused ja täpsustav info tagasisidevormi kaudu, EML-i tegevjuhile telefonil 5029006 või e-kiri:mesilaspere@gmail.com
Kohtumiseni Tartus!

Kategooriad:

Soome 2012

1. jaanuar 2015 - 11:22

Mesinikud käisid Soomes õppimas.
30.06-01.07.2012
Juunikuu lõpul käis 45-liikmeline grupp Eesti mesinike bussireisil Soomes. Enamus osalejad olid EML-i liikmed. Viimasel hetkel vabanenud kohtad täitusid aga kiiresti ka teiste soovijatega, kes veel meie pere hulka ei kuulu.
Osalejate eesmärgiks oli tutvuda Soome mesinike ja nende mesindamisega. Osadele sai reis alguse öösel kella 3 ajal, sest meie reisibuss võttis esimesed sel ajal peale Viljandi bussijaamast. Edasi sai rahvast peale võetud teelt, suurem osa Jürist ja Tallinna rahvas juba tuli ise sadamasse. Samal päeval kell 12 oldi juba esimeses mesilas, mis kuulus Soome Mesinike Liidu juhile Janne Leimile. Tegemist peremesilaga, kus on umbes 200 mesilaspere ja suvel kasutatakse abilist. Mesila asub umbes 50 km Helsingist – Kirkkonummis. Esmalt näidati mesindusruume, tutvustati mõningaid mesindusvõtteid ning aeti niisama mesijuttu. Mesinikke alati huvitab kui palju mett saadakse pere pealt ja kui palju mesi maksab? Sellest natuke hiljem. Tunni ajalise jutu järel mindi edasi Janne Leimi mesilasse, mis oli kümmekond kilomeetrit eemal mesindusruumidest. Mesila oli igati suur. Kümneid noori kunstperesid ja kümmekond suurt korjepere mis olid 3-4 korpuses. Kohe mesila taga puude all asus mesilasemade paarla. Kokku oli paarsada paarumispere. Kuna ilmad olid ka Soomes jahedad, siis paarunud mesilasemasid saada ei olnud, lubati et nädala pärast on saadaval. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis Janne Leimi mesilas läks aega kauem kui algselt meie vastuvõtjad meile olid planeerinud ning seega olime täielikus ajahädas. „Tänu sellele“ jõudsime järgmisse mesilasse planeeritust mitu tundi hiljem.
Turu linna lähedal asub Soome 150 pereline tumemesilase mesila. Ja see asub presidendi suvemaja territooriumil. Mesinik kiitis oma mesilasi igati. Pidid olema suhteliselt rahulikud ja hästi korjama ning hästi talvituma. Tõumaterjal oli kogutud Rootsist, Taanist, Valgevenest ehk sealt kus veel vähegi tumemesilast säilinud oli. Nüüd paaruvad mesilased saarel, et hoida nii palju kui võimalik veel tumemesilase geene.
Tumemesilasi me kahjuks oma hilinemise tõttu ei näinudki. Aga eks seda saab järgmisel aastal toimuva õppereisi ajal parandada ja uuesti oma plaanidesse võtta. Sel korral saime jalutada Soome presidendi suvemaja pargis, mis oli samuti huvitav oma puude, põõsaste ning laglede poolest.
Ööbimine oli korraldatud Turu lähedal asuvas väikelinnas Kaarinas. Olime natukene üllatunud, et hotellis ei tahetud enam kohvikut peale 20.00 lahti hoida. See oli aeg, kui me sinna saabusime ja hea meelega oleksid mõningad meie hulgast seal einestanud. Seega tühja kõhtu kannatanutel tuli leida kiiresti varuplaan. Meie ööbimiskohad olid kööginurgaga ja see asjaolu aitaski varuplaani täide viia.
Järgmine päev oli kõige vihmasem ja jahedam meie reisi ajal. Läbi bussiakna sai vaadata Soome ilusat järvede rikast loodust. Ühegi järve ääres me ei käinud. Ega tiheda ajagraafiku tõttu poleks seda jõudnud teha ka ilusa ilmaga. Esimene päeva külastus oli Juha Nuutero mesinduspoodi, mis on poolenisti ka mesindusmaja. Väljas tutvustati mesilaste kogumist paarumisperedele nii, et lesed ei saaks mesilaste hulka. Tal oli selleks väga lihtne moodus. Oli võetud peno korpus, sinna tehtud külgedele ümmargused õhuavad, kinnine HoneyPaw tüüpi põhi ning katus peal. Lennuava ette käis emalahutusvõre ning puidust ehitatud mesilaste kogumise lehter, kuhu raputati mesilasi. Lesed jäid välja ning tarru kogunenud mesilasi sai kasutada sinna kuhu vaja. Väljas jutud aetud, läksime siseruumidesse. Ruumid olid kõrged ja avarad, sellised nagu ühel suuremal mesinikul peaks olema. Ühes maja otsas oli mesindus inventari ladu, kus hoiti ka oma mesila asju ning teises otsas Mesimestari mesindus kauplus. Kauplus oli huvitav just selle pooles,t et seal oli kõik levinum mesindusinventar müügis. Ma ise olen mesindus tarvikute hindadega hästi kursis ning Soome hinnad olid 10-60% kõrgemad Eesti omadest. Näiteks, mesilasema märkimiseks kasutatav pliiats oli 5€, Eestis samasugune 2 €. Nii oli ka paljude muude kaupadega. Jätsin seekord vajalikud ostud tegemata ning tegin need Eestis.
Päeva teisel poole veetsime Ari Seppäläl külas. Tegemist on mahe peremesilaga, kus on umbes 600-800 mesilaspere ning plaanis on kasvada paari aastaga 1100-1200 mesilaspereni. Mesilagrupid asuvad kodust 100 kilomeetri raadiuses. Lisaks meetootmisele tegeletakse mesilasemade kasvatamisega. Aastas kasvatab Ari 2000 mesilasema, nii buckfasti, krainit kui itaalia mesilast. Kuidas ta nende mesilaste puhtuse hoiab? F1 ristandid korjavadki paremini. Mesilasemade hinnad ajasid küll silmad suureks, paarumata mesilasema 20 € ja paarunud mesilasema 33-50 €. Ka seal emasid ei olnud saada jaheda ilma tõttu. Lootus oli et, ilmad paranevad.
Peamine korje loodeti saada metsvaarikalt, mis on koos põdrakanepiga neil üks peamine meetaim. Ilusa ilmaga pidid mesilased korjama päevas kaks tonni metsvaarika mett. Mee hulgihind umbes 5€ kilo ning mahemeel 1,6 € kallim. Soome mahemesinduse nõuded on palju leebemad kui Eestis ning tunduvad ka rohkem mõistlikumad. Ari Seppälä juures näidati veel elektrikarjust mesilaste kaitseks karude eest, mida on seal kandis väga ohtralt ja ruume, kus oli vurritamine ning pakendamine. Pika päeva lõpetasime ööbimisega Lahtis väga sümpaatses ööbimiskohas.
Viimase päeva hommik algas tutvumisega Lahti linnaga. Tänavad olid puhtad ning teed korras, ehtne põhjamaa. Ära sai nähtud ka kuulus suus hüppemägi, mis seondub enamusele eestlastele Lahtiga.
Viimane mesila, mida külastasime, oli Kari Valoseni oma. Mesinik ise oli ära, tema pojad püüdsid nii palju kui oskasid siiski mesilat tutvustada. Tuulise ilma tõttu oli natuke raskendatud perede vaatamine. Lisaks kippusid meie mesinikud unustama et, mesilaste lennuteedel ei seista. Nii saidki mõned mesilased väga pahaseks ning hakkasid nõelama. Lahti võetud tarus paistis olevat palju lahtist mett ning võibolla oleks olnud vaja sinna lisada üks korpus.
Enne ärasõitu Soomest külastati Helsingis mäe sees asuvat kirikut (Templiaukkio kirkko), Sibeliuse omapärast mälestussammast, Senati väljakut – koos ronisime kõrgetest trepiastmetest üles ka Toomkirikusse.
Tagasitee Tallinna kulges rahulikult – merel tormi ei tõusnud. Osalejad jäid õppereisiga rahule ja ootavad järgmist.

Muljeid jagas Janek Saarepuu

Pilte tegi Aleksander Kilk

Tagasi ülesse

Kategooriad:

Poola 2014

1. jaanuar 2015 - 11:17

Rahvas ratastel
Uhke punane buss, logoga “rahvas ratastel”, soliidse bussijuhiga roolis, veeres 22. septembri hommikul pealinna haigekassa esisele parkimisplatsile ja sõit Poolamaale võis alata. Esimesele kuuele reisisõbrale hakkas lisa tulema Jürist, Raplast, Viljandist, Pärnust ja Uulust. Kella üheteistkümneks oli seltskond kasvanud 38- liikmeliseks. Lisaks veel üks härrasmees roolimeheks.
Marianne, reisi korraldaja ja korra hoidja, tervituskõne ja pikema sissejuhatuse järel sai igaüks võimaluse enese tutvustamiseks. Jüri ja Olvi Lugus arvasid, et mis seal ikka rääkida, nagunii kõik teavad, kes on mesinike operaator Kõps ja tema abikaasa. Kõik nii tagasihoidlikud ei olnud ja tutvustasid end ja oma tegemisi põhjalikumalt. Selgus, et bussis oli suur hulk mesinikke agronoomi haridusega. Oli ka turismitalu pidaja, mesinduskaupade pakkuja, suusatreener, pottsepp, mahetalu pidajad, õpetajaid jne. Seltskond kirju nagu rahvariide seelik. Mesinikke oli üle kogu Eestimaa, isegi Hiiumaa mees, Valdor Smill, oli otsustanud nädalakese oma “kuningriigi” Poola vastu vahetada.

Esimene pikem jalasirutus sai teoks endise piiripunkti juures Iklas, kus on nüüd tore söögikoht , kahjuks ainult paari-kolme teenendajaga. Hommikupudru ja kohv naha vahel, veeres seltskond juba palju jutukamalt edasi. Seekord anti sõna mulle. Enesetutvustuseks pidin nentima, et minagi agronoomi kutsega isehakanud mesinik, kes kaheksateist aastat seda rasket, aga huvitavat ametit pidanud. Mesindus nagu iga teinegi ala, ei saa kunagi päris selgeks. Ikka on tunne, et õpi palju tahad, mesilased kavaldavad sind ikka üle. See aasta oli eriti hea näide, kus mesilased oma taltsutajatele vingerpussi püüdsid mängida. Kuna meie, oleme perefirma ( nimega Artocarpus, ladinakeelsest nimest tulenevalt Leivapuu) ja mesilased on itaalia rassi, siis minu jutt käsitleski nende käitumismalle ja nendega toimetamist.

Sellest ajast peale, kui inimene on tahtnud mesilasi kodustada, on hakatud kirja panema mesindamise tavasid. Lisandunud on emadekasvatus, ravi ja meemüügi probleemid. Mööda ei saa minna keskkonna probleemidest, kust tuleb suur kahju saastatuse ja röövlite (karud, nugised, tihased, rähnid) näol. Emadekasvatus on minu lemmikteema ja ilma selleta on mesindamine nagu tiibadeta lind.Mitme päeva vältel sai neid teemasid lahata nii läbi mikrofoni, bussi tagaosas väiksemas setskonnas kui ka hommiku-ja õhtusöögilaudades. Mesinikel on sama palju juttu kui kahel naisel, kes peale kümneaastast vangisolekut ühiskongis vabastamise järgselt vangla väravas veel pool päeva juttu ajasid. Meil on alati millest rääkida ja mille vastu huvi tunda. Sai isegi üht-teist kõrva taha pandud. Mesiniku elukutsega käib kaasa elukestev õpe.

Läti, Leedu ja Poola tervitasid meid hallide pilvede ja vihmasajuga.Turistide traditsioonilised kempsu-ja söögipausid on Viva Baltical Leedus 19-ndal kilomeetril, seal kus jaanalinnud ja teised loomad tee ääres möödasõitjate pilku püüavad. Esimene päev oli tõesti ratastel, sest miski ei meelitanud soojast bussist külma sügisilma. Tänu pidevale sõitmisele vuras meie punane kaunitar õhtu eel otse Massuuria hotelli ette endise Ida-Preisimaa keskosas. Õdus majutuspaik pakkus väsinud reisimeestele-naistele hubaseid puhkamisvõimalusi ja õhtusööki rootsilauas.

Ilmataat polnud armulisem ka teisel päeval. Vihmapiiskade saatel külastasime jesuiitide kloostrit Swieta Lipka, mis tundus rohkem kunstimuuseumi kui kloostri moodi. Imeilusad lae-ja seinamaalingud koos võrratu altari ja orelimuusikaga naelutasid meid võimsatele puupinkidele imetlema kogu seda ilu. See rikkalikult kaunistatud interjööriga kirik on barokkarhitektuuri meistriteos ja üks palverändurite sihtpunkte katoliiklikus Poolas. Reisisõltlane Martin arvas, et liiga palju on ilu ühes kohas, aga poola rahvas armastab oma Jumalat ja kuldab ning kaunistab oma pühakodasid. Neid on siin palju.

Järgmisena vallutasime ristirüütlite rajatud gooti stiilis Malborki lossikompleksi, mis on 1997 aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mis õigupoolest koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest.
Kõrvaklappidest, mis meile väravakassast kaasa anti, jagati venekeelset infot lossiga tutvumiseks.Tähtsalt, kõrvaklapid peas, asusime seiklema paksude müüride ja iidsete ruumide rägastikus. Edasine päevaplaan viis meid aga kašuubide territooriumile, kus oli põnevam koht tagurpidi maja ja seda sõna otsese mõttes. Uksest sisse astudes oli tunne, nagu oleks paugupealt merehaigeks jäänud. Tegin küll tiiru ka teisele korrusele, aga iiveldustunne ei kadunud kuhugi. Uskumatu! Kui kogu elamine peapeale pöörata, pole vist ka eksisteerimisel enam mõtet.

Õhtu eel jõudsime ” imede maailma”, nimelt poolakate seitsme ime sisse kuuluvasse Toruni linna, mis jäi sõjast puutumata ja kus sündis Mikolaj Kopernik. Torun on ka piparkoogilinn, sest seal on sajandeid valmistatud eriliste retseptide järgi maitsvaid ja uhkelt kaunistatud piparkooke. Ja mitte ainult jõuludeks. Lausa igaks elujuhtumiks. Näiteks pidasid poolakate esiisad-emad piparkoogist südame kinkimist väljavalitule võrdväärseks armastuse avaldamisega. Mehe ja naise kujutamine küpsetiste vormis lisas aga abieluõnne.
Marianne jagatud linnaplaan kolmanda päeva hommikul juhatas kätte tähtsamad vaatamisväärsused (raekoda, Koperniku Akadeemia,kirikud ja linnamüüri, mille taga voolas lai Wisla jõgi, jne). Anna ja Ülle jõudsid leida üles ka punaste laternate tänava, mis Ülle hetkeks ka endasse neelas. Nemad olid meil sellised vahvad rõõmurullid, kes vihtusid õhtuti tantsida ja avastasid põnevaid kohti ja kaupa. Ega reisile ei tuldagi tukkuma, ikka avastama, oli nende parool. Ja paljud said seda teha kohe ka õhtul, sest meie hotell asus mugavalt vanalinnas. Nagu ikka, on grupis alati väsimatuid rännumehi, keda ei heiduta hiline aeg ja kohalikud vaatamisväärsused tuleb kohe ka üle vaadata.

Torunist lahkudes ootas ee üks euroopa suurimaid kaubanduskeskusi, kus oli selline kaubauputus, et siinkohal tahaks hüüda, et tule taevas appi. Aga ühe jope ikka ostsin ja nüüd olen nagu valgusfoori punane tuli kõigile hästi nähtav. Ega keegi vist tühjade kätega bussi tulnud? Õhtuks jõudsime ööbima Krakowisse, sel korral vähe lihtsamasse majutusasutusse, aga küljealune oli puhas ja mugav, kõik muud mugavused ka numbritoas ning ega kõhtki hommikusöögil tühjaks ei jäänud.

Järgmine päev pakkuski meile järjekordse UNESCO vaatamisväärtuse – Krakowi, mis oli Poolamaa kuningriigi esimene ajalooline pealinn ja mis arvatakse olevat asustatud neljandast sajandist ning ajaloo vältel vahetanud palju valitsejaid. Seda kaunist kohta on himustanud nii ungarlased, mongolid, sakslased, rootslased, austerlased, prantslased ja muidugi venelased. Vaatamata kõikidele röövvallutamistele ja hävitustööle, on poolakad suutnud linna renoveerida ja muuta turistide magnetiks. Kuulsaimat meistriteost, Maria kiriku kullast ja puust altarit, õnnestus oma silmaga näha. Lisaks sellele looomulikult jalutuskäik Waweli lossimäel ja vanalinnas.

Mesinike südamed pani kiiremini tuksuma aga võimalus minna Lysoni mesinduspoodi. Esimene asus juba Waweli lossi lähistel. Algul oligi bussis diskussioon – kas sinna minna kõik koos või mitte. Aga kui kuuldi, et see minek oleks vabaaja arvelt, siis paljud loobusid. Oli ka Krakowi vanalinn tõmbenumbriks, mida taheti omapäi uudistada. Need, kes käisid aga poes, neil olid erinevad emotsioonid. Kuigi internetiandmetel pidi kauplus lahti olema kella 16.-ni, siis kohale jõudes uksel silt – avatud kella 13.-ni. Sellest hoolimata pidid Anna ja Ülle, kes jõudsid kaupluse ukse taha kell 12.15, leppima suletud uksega ja läbi akna piilumisega. Meestel vedas rohkem. Nemad võtsid suuna koheselt poe poole ja neid ootas ka avatud uks.
Ketys ootas meid ees järgmine Lysoni mesinduspood. Veidike otsimist ja siin ta oligi – riiulid täis kaupa, seina ääres vurrid reas.. Uudistamiseks ja järjekorras seismiseks kulus paar tunnikest. Nüüd vaatas meile bussi pagasiruumist vastu juba roostevaba vurr ja palju muudki mesinikule tarvilikku. Hinnad ikka soodsamad ja mida me muidu nii kaugele sõitsime. Ostsin kaks küünlategemise vormi . Edasi sõites oli bussis juba veel rohkem elevust. Mitte küll sellepärast, et rahakotil kergem hakkas, pigem ikka sellepärast, raha eest midagi vajalikku osta sai.

Kitsad ja käänulised teed viisid meid Tatra mägede jalamil asuvasse Zakopanesse – Poola talvepealinna.
Vaat siin oleksin tahtnud olla kohe terve nädala, imetleda kaunist loodust,šhopata rikkalikul turul ja kauplustes, külastada armsaid ja hubaseid baare, sõita funikulööriga mägede jalamile. Selle ajaga õpiks ära veidi kohalikku keeltki, sest mis siin salata, poolakad kas ei taha või ei oska suhelda eriti teistes keeltes. Õhtusöögi tellimine kuuele oli paras peavalu – Tõnu sai lõpuks oma igatsetud seakintsu ja õlle ja meiegi ( Olvi, Jüri,Olev, Valdor) suutsime välja võluda meelepärased road. Söögikoht ise oleks olnud nagu metsamoori hurtsik nukitsamehe filmist. Pimedavõitu, lärmaka seltskonnaga, massiivsete laudade-toolide ja toidunõudega, krääksuva trepi ja jändrike käepidemetega. Eksootikat kui palju. Kuid hotell oli peatänava ääres, hea mugav igale poole minekuks.

Uduvihm ja hall taevas jälitasid meid ka järgmisel hommikul turule minnes, kus oli hunnikute viisi lambanahku, juustukerasid, puidust käsitööd, nahkpintsakuid jne. Vahetasime aga usinasti raha kauba vastu, rahakotil jälle kergem. Zlottides olid lambanahad ikka jupp maad odavamad ja ega see kitsejuustki teab mis kallis olnud.Turu võlud on ikka kauplemine ja siin saadi lausa igast keelest aru. Ärimees ikka teab, et keelteoskus kulub marjaks ära. Kasvõi kõige vajalikumad sõnadki nagu horošaja tsena dlja tebja.

Aidaa Zakopane. Tuleme tagasi arvatavasti juba järgmisel aastal ja siis võtame sinu ja Slovakkia põhjalikumalt ette.

bartnik.pl/en/ – sellisena tutvustab end internetiavarustes meie järgmine võõrustaja, kes Mariannele poola mesinikest paljudest saadetud järelpärimisele vastas (seda ei teinud mitte kõik, kellele sai kiri saadetud) ja kes meid hakatuseks heldelt neljakäigulise maitsva lõunaga kostitas. Edasi tervitas meid perefirma omanik isiklikult läbi venekeelse tõlgi . Saime aru, et firmal on 1500 mesilasperet (need olid arvatavasti juba talvekorteritesse seatud), nägime täiuslikult sisustatud laboratooriumi kaasaegse sisseseadega, kus tehti meest nii õietolmu kui ka antibiootikumide määramist. Peremehe sõnul kasutasid nad suuresti EU abifondide raha. Pakendamisruumi näidati meile läbi klaasist vaheseina, see-eest valmistoodangu ja toorainelao uksest sisseastumine oli lahkelt lubatud. Kauba liikumise numbreid kuulates oli tegu väga suure pakendusfirmaga, kes oleks nõus hea hinnaga isegi Eestist mett ostma.Lisaks nähtule oli “Sadecki Bartnik” firmal täiuslik muuseum, kus oli mesinduseksponaate üle kogu maailma ning nende vanuski oli muljetavaldav. Kogu see kompleks võtab vastu turiste üle kogu maailma ning seda kaadervärki hoiab korras 80-liikmeline personal. Võimas. Meile etteantud 4-tunnist jäi väheseks.

Bussinina on juba kodu suunas., Teel põikasime põgusalt läbi veel Czestochowast, kus on Jasna Gora kloostri Jumalaema kabel kurikuulsa Musta Madonnaga, kes end näitab ainult teatud kellaaegadel. Meil vedas, jõudsime õigeaegselt, kui Madonna oli täies hiilguses nähtav. Mõni mees küll arvas, et meie naised palju kenamd. Maitse asi, kuulsus loeb. Eelviimasele majutusööle jõudsime hubasesse “Foxi” hotelli sadakond kilomeetrit enne pealinna. Enamus grupist olid väsinud ja sättisid end oma tubades unele, kuid väiksem seltskond leidis endas energiat nautida ka hilisõhtul maitsvat poola kööki ja jooki ning omavahelist vestlust.

Poolast ei saa lahkuda ilma õiget pealinna nägemata ja selle panoraamvaadet imetlesime “Stalini tordi”ehk nõukaaegse ehitise Kultuuri-ja Teaduste Palee kolmekümnendale korrusele tõustes. Liftitädi, kes meid nii kõrgele sõidutas, tundus rohkem robot kui inimene olevat. Rahvast vooris pidevalt alla ja üles ning eks see nende vedamine üks tüütu amet ongi. Tort ise seisis tõeliselt võimsatel marmorsammastel, sisaldas rohkesti suuri saale ja laekaunistusi. Andis tööpaiga linnavalisusele ja meelitas ligi turiste. Linnapilti mõjutas ta aga minu meelest päikest varjutava hiiglasena. Ruume Palees on palju ja meile näidati seal vaid mõnikümmend. Nalja tegi ka see, et isegi kohalik giid ajas uksi segi ja teda ning meid saatev turvamees siis muudkui juhendas.

Pealinna panoraam nähtud, kotis aga natukene veel poola zlotte ja ega siis muud üle ei jäänudki, kui veel üks kaubanduslik peatus suures M1 kaubanduskeskuses. Ja kui buss edasi veerema hakkas, siis olid juba kõigil muhelevad näod jälle ees. Sest need ostud, mis esimeses suuremas kaubanduskeskuses jäid tegemata, said nüüd kõik sooritatud.

Buss muudkui vurab oma teed, kuid sees käib ikka mesindusjutt ja mesindusfilmide vaatamine. Aitäh Jürile, kes neid suuremal hulgal oli kaasa varunud. Hilisõhtuks jõuame oma viimasesse ööbimispaika sel reisil. Enam mitte Poolamaal, vaid märkamatult oleme ületanud Poola-Leedu piiri ja meid ootas mugav hotell Marijampoles koos maitsva, peaaegu kesköise õhtusöögiga.

Viimane päev – kodu ootab! Jälle piiripunktis söömaaeg, sedakorda küll ei saanud me hakkama tunnikesega, sest samal ajal oli seal 3 turismibussi, aga kojuigatsus ei lasknud järjekorras seismist halvast küljest varjutada ning toit maitses hästi. Rõõmsal meelel lehvitasime esimestele väljujatele ja tasapisi jäi meid vähemaks, kuni minulgi tuli aeg bussijuhte Jaani ja Kallet “Hansaliinidest” ning Mariannet tänada ning oma teed minna.

Aitäh teile, reisikaaslased! Tore oli!
Maire Valtin
mesinik Lääne-Virumaalt, Injust
Fotod Aivo Sildnik

Tagasi ülesse

Kategooriad:

Norra 2014

1. jaanuar 2015 - 11:05

Mõtteid Norra mesilastest ja mesindusest

Jaanipäeva järel kesksuvel korraldas EML rühmale mesinikele 10-päevase õppereisi Norrasse. Loomulikult pakkus reisile mõnusat tausta Norra ühtaegu kaunis ja karm loodus. Sealse suursuguse ajaloo, linnakultuuri ja tänapäevaste arengute hõngu lisas Oslo, Bergeni ja Trondheimi linnade külastamine. Ja need Norrale iseloomulikud põhjamaised komponendid liitsid tervikuks mõnusad kohtumised sealsete sõbralike ja abivalmis inimestega. Norra on ilus ja omal kombel armas!
Meie reisikava oluliseks osaks oli tutvumine Norra mesindusega ja kohtumised sealsete mesinikega. Alustuseks külastasime Norra Mesinike Liidu peakorterit ja mesindusfirma Honningcentralen tootmiskeskust Oslost mõnikümmend kilomeetrit põhja pool Klöfta väikelinnas. Honningcentralen on Norra mesinike poolt 1927. a. asutatud meekäitlemise ja müügiga tegelev ühistu, millel on praegu enam kui 1000 mesinikust osanikku. Tootmisvõimsusi on kuni 2000 tonni mee töötlemiseks ja pakendamiseks, kuid reaalne tootmismaht aastas on ca 1300 tonni. Ühistus on ametis 15 palgalist töötajat, sealhulgas mesindusinventari kaupluse personal. Ekskursioonil tootmisruumidesse nägime moodsaid ja tõhusaid mee sulatamis- ja pakendamisliine, mis peavad tagama pakendatava mee väga hea kvaliteedi.
Norra MLi tegevjuht Trond Gjessing andis meile põhjaliku ülevaate Norra mesindusest. Norras on kokku enam kui 3000 mesinikku, kellest 2700 on Norra MLi liikmed. Kokku on mesinikel 45 000 mesilasperet ja aastas toodetakse 1 300 tonni mett, sellest umbes pool on kanarbikumesi. Peetakse peamiselt kraini mesilasi (50%), lisaks tumemesilasi (30%), samuti buckfasti mesilasi (13%) ja erinevaid hübriide (7%). Norra riik toetab mesindust tõhusalt nii otseselt kui kaudselt. Mesinikele makstakse mesilasperede pidamise toetust: alates 25 perest 400 NOK pere kohta (talunikele alates 1. perest), samuti kompenseeritakse osa talvesööda kulust. Mesilashaiguste järelevalvet ja vajadusel tõrjet tehakse riigi kulul ja heal tasemel. Kui näiteks Lõuna-Norra mesilates vallandus 2010.−2011. a. euroopa haudmemädaniku puhang, hävitati haigusest vabanemiseks 3 aasta jooksul kokku ca 3500 mesilasperet. Sealjuures hüvitati mesinikele hävitatud perede väärtus. Mesilaste haiguste seire ja tõrje valdkonda reguleerib spetsiaalne riiklik määrus, mille tagamine spetsialistidega on riigi ülesanne. Samas peavad mesinikud täitma etteantud reegleid: mesilad registreerima ja viima läbi perioodilist järelvaatust.
Meie Norra-reisi kavas oli ka kolme erineva suurusega mesila külastamine. Esimesena käisime Oslo lähistel Hönefossi asulas paiknevas Sigurd Huseby umbes 40 perega mesilas, mis on ühtlasi kohaliku mesinike seltsi õppemesilaks. Mesilas peetakse kraini mesilasi norra raamimõõduga plasttarudes. Lisaks meetootmisele tegeldakse ka mesilasemade kasvatamise ja uute mesilasperede paljundamisega nii oma mesila tarbeks kui müügiks.
Huvitavalt oli kavandatud ja ehitatud mesilamaja, kus oli koguni väike lift meekärgede ja mesinike tõstmiseks 2. või 3. korrusele. Spetsiaalse arvutiprogrammi abil oli insenerliku täpsusega korraldatud iga pere meetoodangu kaalumine ja arvestus. Eesmärgiks oli hinnata mesilasperede ja –emade väärtust, et siis parimaid paljundada nii enda kui teiste mesinike tarbeks. Selliselt saaks tõuparandustööd oma mesilas teha ka iga Eesti mesinik. Trondheimist 10 kilomeetrit lõuna pool külastasime Johan Ryggviki väikemesila üht gruppi, kus oli kokku ca 15 mesilasperet. Mesilaspered paiknesid üsna kohaliku tee ääres lehtpuude taga, nii et teel rändajaid mesilased ilmselt kiusamas ei käi. Kuna mesinik Johan ise ei osanud piisavalt inglise keelt, et meile oma mesilat tutvustada, oli kohalik vallavanem palunud abiks lähedal ukse- ja aknafirmas töötava Marko-nimelise Eestist pärit noormehe. Tema abiga saime Johani mesilast ja mesindusest üsna hea ülevaate. Tegemist on mõnusa harrastusmesilaga, kus ka teised seltsi liikmed käivad aeg-ajalt ühiseid arutelusid pidamas ja praktilisi õppusi korraldamas. Meie õppereisi suurim ja kindlasti kõige õpetlikum mesila asus Lillehammerist veidi lõuna pool kõrgel metsasel järvekalda astangul. Seda mahetootmismesilat peab naismesinik Ingegärd Öien koos elukaaslase Juul Melvoldiga.
Huvitava asjaoluna olgu märgitud, et Ingegärd on Stockholmi muusikaakadeemia haridusega metsasarvemängija, kes aastakümneid Oslo Ooperiteatri orkestris pilli puhunud. Aastal 1993 aga otsustas ta rajada oma talu ja hakata seal maitsetaimi ja mustikaid kasvatama ning mesilasi pidama. Praeguseks on maitsetaimed omapead jäänud, mustikaid söövad linnud, sest suur 300−350 perega mahemesila võtab kogu aja ja armastuse. Ingegärdi ja Juuli mesilas toodetakse müügiks nii mahemett kui mesilasemasid. Emadekasvatuseks vageldab Ingegärd käsitsi kuppudesse, kuhu enne tilgutab veidimematoitepiima. Emakupuraam antakse stardiperesse, kus ühes korpuses on palju noori mesilasi. Korpuse all on emaeraldusvõre, et mõni võõras ema ei saaks juhuslikult stardiperesse sisse lennata ja kuppusid maha närida. Päev hiljem läheb emakasvatusraam kasvatuspere 2. korpusesse, mille all on emaeraldusvõre ja 1. korpus muneva emaga. 2. korpuses pannakse emakupuraami kõrvale mõlemale poole lahtise haudmega kärjed, et noored mesilased tuleksid sinna hauet ja ühtlasi emakuppe hooldama ning toitma. Kaanetatud küpsed emakupud paneb Ingegärd lõpuks inkubaatorisse kooruma. Noored koorunud emad märgistatakse äralõigatud kärjekannudega kärjel, kasutades värvitikku. Noored emad pannakse paarumistarudesse (neid on Ingegärdil kokku 200) ja viiakse puhta paarumise alale. Kokku õnnestub suvega saada igast paarumistarust 2−3 paarunud ema. Paarumistarud koos paarunud emaga tuuakse koju ja paigutatakse mesilahoone tagaseinale riiulitele, kuni ema võetakse välja ja müüakse. Seejärel läheb paarumistaru noore emaga uuele paarumisringile.
Norras on üleriigiline tõuaretusprogramm, mida ka riik rahaliselt toetab. Valitud emad viiakse võrdluskatseteks 15−20 hindamismesilasse. Nende hinnangute alusel antakse parimate emade tütred järgmisel aastal tasuta lõplikuks hindamiseks mesilatesse üle kogu Norra. Järgmisel aastal lähevad parimad valitud järglased paljundusse ja müüki. Ingegärdi mesilas on kasutusel ka üks 2013. a. Norra MLi kaudu saadud ja Poola spetsialisti poolt kunstseemendatud tõuema. Ingegärdi paarumismesilas paarunud emade müügihind, nagu ka mujal Norras, on ca 500 NOK. Mesila põhitoodang on siiski mesi. Kevadsuvine mesi vurritatakse välja juuli algupoolel, kanarbikumesi augusti keskel või lõpus. Kanarbikukorjele viiakse mesilaspered kuni 150−300 km kaugusele. Rändelesõit algab hommikul vara kell 5−6. Lennuavad suletakse, tarukorpused tõmmatakse transpordirihmadega kinni. Tarulae võrguga kaetud ava kohal olev soojustusplaat pööratakse parema ventilatsiooni tekitamiseks teistpidi, et see toetuks ca 10 mm kõrgustele liistudele ja pered saaksid rohkem õhku. Ka taru peal oleval plekk-katusel on parema ventilatsiooni jaoks külgedes õhuaugud. Tarud paigutatakse 4-kaupa alustele ja tõstetakse spetsiaalse väiketraktor-tõstuki abil koos alustega autokoormasse. Ning lähebki sõiduks uutele korjemaadele! Tavaliselt jõutakse kohale pärastlõunal. Tarud tõstetakse koos alustega koormast maha, õhtul tehakse ka lennuavad lahti. Mesilased teevad orienteerumislennu ja järgmisel päeval lendavad juba meekorjele.
Mesilast tagasi toodud korpused koos meekärgedega paigutatakse enne vurritamist soojendus-kuivatusruumi, kus on õhukuivati ja temperatuur ca 30 °C. Eriti oluline on see siis, kui osa kärjepinda on veel kaanetamata. Samuti vajab täiendavat kuivatamist kanarbikumesi, mis on üldiselt suurema niiskusesisaldusega. Lahtikaanetusmasin on kahepoolsete aurusoojendusega teradega. Otse lahtikaanetusmasina all on kruvipress, kuhu kukkuvast kaanetisest eraldatakse mesi ja vaha. Lahtikaanetatud kärjed lähevad 8-kärjelisse pöördkorvidega vurri, kus mesi välja vurritatakse, sumba ja filtrite abil vahapurust puhastatakse ja purkidesse või 15 kg mahutavatesse nõudesse pakendatakse.
Ingegärdi mesila mahemee turustamine toimub peamiselt laatadel üle kogu Norra otse tarbijatele. Nii saadakse mahemee eest paremat hinda − 160 NOK/kg või 100 NOK/0,5 kg. Lisaks meele pakutakse müügiks ka mee ja suira segu, mida Juul valmistab kaanetisevaha töötlemisel kasutatava kruvipressi abil. Otsemüügi korras realiseeritakse keskmiselt 7 tonni mett aastas. Ülejäänud mesi läheb Honningcentralenisse pakendamiseks ja müügiks. Aga selle mee eest makstakse tootjatele vaid 50 NOK/ kg, mis on otsemüügi hinnast oluliselt odavam. Ingegärdi mesilaspered paiknevad suvel gruppidena erinevates kohtades korjel. Sügisel tuuakse enamik mesilasperedest kodumesilasse talvituma. Pered talvituvad tavaliselt ühes korpuses. Kevadel võetakse mesilastarul põhi alt ära ja põhja asemele pannakse ajutiselt vahtplastist plaat, mille servadesse on korpuseseinte toeks löödud liistud. Ingegärd leiab, et nii on mesilasperel jahedal kevadel soojem, pere areneb kiiremini ja tarvitab vähem sööta. Kui mesilaspere laiendatakse 2. korpuse lisamisega, siis võetakse vahtplastplaat ära ja mesilastarule pannakse alla tavaline tarupõhi. Selles Ingegärdi ja Juuli mesilas nägime veel suurt hulka erinevaid väikseid ja veidi suuremaid nippe ja võtteid, mida võiks ka Eestis oma mesilates kasutada. Kindlasti oli oluline ja muljetavaldav see hoolikus, millega suhtutakse heade mesilasemade kasvatamisse ja selle eesmärgi nimel tehtavasse tõuparandustöösse. Headel mesilasemadel on kaalukas osa mesiniku edu võimalikkuses, heas meesaagis ja mõnusa mesindusõhkkonna hoidmises. Hea Norra kogemus, mis sealsetest mesilatest meiega Eestisse jõudis, kannab siin loodetavasti head saaki.
Ilus reis oli!
Tekst Aleksander Kilk
Fotod Paavo Püvi

Tagasi ülesse

Kategooriad:

Leedu mesindusfestival 2012

1. jaanuar 2015 - 10:32

Osalemine Leedus meefestivalil 3.-5.augustil 2012

Leedus korraldatakse juba aastaid augustikuu esimesel nädalavahetusel, kui peakorja on lõppenud, suurejooneline meefestival, mis on aastatega kujunenud rahvusvaheliseks. Sel aastal toimus see 36.korda. Peale eestlaste osalesid seal ka lätlased, soomlased, rootslased, poolakad, valgevenelased, venelased ja sel korral ka mesinikud Baškiiriast. Festival toimus Põhja-Leedus, Kupiškise linnas.
Eestlaste arv bussics oli nelikümmend neli. Sõtsime välja juba reede varahommikul, sest tahtsime enne festivali külastada Leedu suurimat mesilat. Sõit sujus kiiresti, bussis oli kõigile „avatud mikrofon“, kus osalejad said ennast tutvustada ja vaadati ka filmivõtteid eelmistest osalemistest festivalil. Tee peal saime tunda nii päikest kui ka tugevat äikest, kuid eks sellised asjad teevadki reisi veelgi huvitavamaks.
Õhtu eel jõudsimegi mesilasse kohale, giidiks kaasas eestlaste vana tuttav ja eesti mesinike suur sõber Sigitas Uselis. Mesindustalu oli muljetavaldav. Kaks uhket vastvalminud elumaja ja võimas mesindushoone, mille suuruseks võis silma järgi arvates olla 25 x 80 m. Seak oli lahedalt ruumi kõikidele mesindusoperatsioonidele. Mesipuude arvuks ütles pererahvas olevat eelmisel aastal kuuesaja ringis, tänavu aga juba veid alla tuhande. Meesaak eelmisel aastal olevat olnud väga hea – kuni 1540 kg pere pealt. Tänavuseks prognoositi sellest ainult kolmandik. Majandab kogu seda elamist peremees perenaisega, poeg miniaga ning tütar.
Muu hulgas saime teada, et Leedus loetakse väikemesinikuks neid, kellel on kuni 50 taru. Riik hüvitab mesinikele mesilaste ravi. Ja kui keegi tahab hakata mesilasi pidama, siis saab algaja viie esimese taru hinna hiljem tagasi.
Laupäeva hommikul kogunesime kella üheksaks, et siirduda suures rongkäigus lippude lehvides ja orkestri saatel linna umbes tuhande istekohaga peakirikusse ligi tunniajalisele jumalateenistusele. Sealt sõideti bussidega edasi mõni kilomeeter eemal asuva ilusa järve poolsaarele, kus toimuski meefestival.
Festivali raames toimus ka suurejooneline mesindusinventari ja meesaaduste laat. Erinevaid meevurre võis olla juba mitmesaja ringis ja sama palju kõikvõimaliku kuju ja maalingutega tarusid. Ei puudunud ka mesilasemad, meejoogid ja igasugused lilleseaded. Veidi enne kella kahte ilmusid taevavõlvile põrisevad mitmevärvilised deltaplaanid, millelt kuulutati, et festivalile saabub Leedu president.
Poolsaare teise otsa, kus asus kontsertlava, oli püstitatud telk-varjualused ja pikad lauad, et iga osalev riik saaks katta endale piknikulaua. Õhtuhakul algas kontsert, kus erinevate piirkondade setegevuskollektiivid andsid oma parima. Samuti oli tantsuplats pidevalt täis hoogsaid jalakeerutajaid. Pool üksteist õhtul süüdati suur lõke. Pidu ise kestis pea koiduni välja.
Kolmandal päeval külastasime veel üht Leedu suurmesinikku Biržai linna lähedal, kellel oli ainult 450 mesitaru. Tuli välja, et tema juures oli varem mitu meie mesinikku käinud just õietolmu töötlemist uudistamas. Kui esimesel päeval külastatud mesilas olid mitmed liinid Itaaliast ja Poolast sisse ostetud, siis siin tundus kõik oma kätega tehtud olevat. Elamine ja aed olid väga korras. Värava ligidal valvas elamist rohkem kui meetri kõrgune puust majavaim.
Mis bussiaknast sõites veel silma paistis?
Maju on vähem renoveeritud kui meil. Ka iluaedu oli vähem. Õunapuud olid õunu täis. Kahel pool teed laiusid kuldpruunid viljapõllud ja lõigatud kollased kõrrepõllud. Rapsipõldu kohtas harva. Hea oli tõdeda, et Leedus pole ka üksikloomapidamine veel kuhugi kadunud. Mööda sõitsime ka õige mitmesi pisikesest külapoest, ühte sellisesse astusime ka ise sisse.
Kuna üle poole bussrahvast olid need mesinikud, ke skuu aega tagasi käisid bussiga Soome mesinikel külas, siis oli hea võimalus kahe riigi mesindust võrrelda. Ja ega seal suurt erinevust ei olnudki. Vastavalt rahva ja mesinike arvule olid proportsioonid paigas. Eestis tükib see mõnevõrra alla jääma. Kui Soomes külastasime riigi üht suurema (mitte kõige suurema) mesipuude arvuga mesinikku, kel oli ligi 1200 mesitaru, siis Leedus oli sellele vastu panna veidi alla tuhande. Eestis teadaolevalt suurema mesipuude arvuga mesinikul on neid 300 ringis. Kui mõlema riigi mesinikel on riigi toetus ja tunnustus olemas, siis Eesti mesinikel kahjuks veel mitte.

Muljeid jagas Tõnu Hiiemäe – mesinik Elvast

Fotod Aleksander Kilk

Tagasi ülesse

Kategooriad:

Karjala-Soome 2013

1. jaanuar 2015 - 10:18


Oli ilus suvine hommik – neljapäev 11.juuli 2013. Reisibuss võttis esimesed reisijad peale Viljandist juba varahommikul, osa liitus nendega tee peal, osa Jüri alevikus ja osa rahvast ootas juba Tallinna sadamas A-terminali juures.
Meie laev „Viking-Line XPRS“ väljus sadamast kell kaheksa. Ilm oli ilus, päikesepaisteline, lainetust peaaegu polnud. Agaramad otsisid kohe ka fotoaparaadid välja ja läksid laevalaele ülemere sõitu nautima.
Umbes kolme tunni möödudes istusime juba Helsingis bussis ja meie reis marsruudil Helsingi-Kotka-Lappeenranta-Savonlinna-Mikkeli-Lahti-Vääksy-Helsingi võis alata.

Võtsime suuna kohe esimese külastatava mesila poole. Sadamast väljasõites tüütu ummik, kuid lõpuks pääsesime kiirteele ja Porvoo linnast möödudes tuligi juba looklev metsavahetee, mis viis meid Soome suurmesiniku Juhani Vaara Paradiisimesilasse. Mehe enda sõnul on tal hetkel 2000 mesilasperet. Kevadel oli tal olnud ligi 3000, kuid ta oli osanud ligi 1000 peret juba maha müüa, sest eelmine talv oli teinud mesilaste hulgas laastamistööd ka Soomes ning paljud mesinikud vajasid uusi peresid.
Juhani Vaara tundus olevat mees, kelle kohta võib öelda, et ta ei seisa pudeliski paigal. Energiat ja ideid tundus tal jätkuvalt tohutult. Tema mesinikutee algas juhuslikult. Ametilt oli ta olnud õppinud keevitaja. Aga keevitus oli mõjunud tema tervisele halvasti. Arstid olid soovitanud tal ametit vahetada ja tervise kosutamiseks hakata mett tarbima. Siis juhtuski nii, et mee tarbimise kõrvalt hakkas ta hoopis ise mett tootma. Ja suurelt. Peale tema ja venelannast abikaasa on tal hetkel abiks veel 8 töötajat, ka eestlasi.
Mesilastega mesitarusid me küll ei näinud, aga käisime kahes suures tootmishoones, mis olid tehnikat täis. Kolmandasse hoonesse ta meid hästi sisse lasta ei tahtnud, põhjendades, et seal on tehnika, mis on veel patenteerimisel.
Kutsus meid kõiki sügisel Ukrainasse Apimondiale – seal olevat tal renditud suured ruumid omavalmistatud tehnika eksponeerimiseks. Haare paistis mehel olevat ikka tohutu. Ütles oma tehnikat eksportivat Ameerikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale, Venemaale. Euroopast rääkimata. Järgmiseks aastaks planeerib mees mesilasperede arvu suurendada 5000-ni. Et jutul ikka tõepõhi taga, andis ta meile kaasa ingliskeelsed omatoodete kataloogid ja reklaamlehed, milledel paljudel märge all „NEW 2013“.

Väike tunniajaline puhkepaus Kotka linnas ja võtsime suuna Hamina suunas, kus meid ootas Markku Ylakas koos abikaasaga. Nemad on harrastusmesinikud. Parematel aastatel oli seal olnud ligi 60 mesilasperet. Aga selle aasta talv võttis oma – kadu ligi 30%. Huvitav oli see, et osa gruppe kuulus mahemesinduse alla, osa tavamesinduse alla. Kuidas mees eristab mahemett tavameest, jäi vähemalt mulle arusaamatuks. Mahemesi maksab sealkandis 10% tavameest rohkem. Poolekilone mahemeepurk kodust maksis 5 eurot. Peamised maataimed olevat võilill, mustikas, vaarikas ja põdrakanep. Seda viimast kasvab Soomes tõesti väga palju.
Mesinduse poolelt jäi see mesila kuidagi lahjaks. Ka puhtus jättis natukene soovida. Enamus bussirahvale pakkus aga suuremat huvi ümbruskonnast kokku kogutud vanad vesijahutusega jõumasinad. Osad nendest olid töökorraski.
Kui olime lahke pererahva maitsvat mustikakooki ja kohvi maitsnud, esimese (ja ainukese täies koosseisus) grupipildi teinud, tänasime neid ja võtsime suuna Lappeenranta suunas, kus ootas meid suvehotell „Karelia-Park“ oma pehmete vooditega. Mida tähendab suvehotell? Ikka seda, et suvekuudel on ta turistide päralt, talvekuudel aga elavad seal tudengid. Toad olid söögitegemise võimalusega, nõud tuli aga registratuurist eelnevalt välja kaubelda. Ka külmik oli, kuhu saime oma kodust kaasavõetud toiduvarud sättida. Ja mugavust võttis natukene maha ka see, et kuigi toad olid 2-kohalised, siis esimene tuba oli läbikäidav. Plusspooleks aga jälle see, et soovijad said kohe minna sauna, mis oli juba hinna sees. Mesinikud on leplik rahvas ja keegi eriti ei nurisenud. Kui olime end mugavalt sisse seadnud ja õhtust söönud, jätkus osal rahval veel tahtmist Lappeenranta linnaga tutvust tegema minna. Kuna meie hotell oli äärelinnas, siis mõnel aktiivsemal osalejal, kes tahtsid tutvuda rohkemate vaatamisväärsustega, kujunes jalutuskäigu pikkuseks ikka rohkem kui 10 kilomeetrit. Aga õhtu oli soe ja valge ning piirkond tundus turvaline, seetõttu polnud keskööks hotelli tagasijõudmine üldsegi mitte ekstreemne.

Reisi teine päev oli kuulutatud välja mesilaste-vabaks päevaks. Hommikul kell 8, kui kõht oli meeldivalt buffet-lauas täis söödud, olid kõik ilma hilinemiseta bussis ja kultuuriürituste programm võis alata. Buss keeras nina Savonlinna suunas ja algas parajalt mõnus slaalomsõit „tuhandete järvede“ vahelistel teedel. Neid oli tõesti palju – üks maalilisem kui teine. Et teekond kiiremini läheks, siis Marianne ja Aleksander rääkisid vaheldumisi küll Soomest ja mesindamisest, küll EML-i poolt korraldatavatest järgmistest üritustest. Väike vahepeatus Sulkavas ja seejärel juba pikem peatus Savonlinnas. Natukene ekslemist bussile parkimiskoha otsimisel ja jõudsimegi peaaegu Olavinlinna kindluse väravasse. Kindlus asub kivisaarel. Sillal, mida mööda pidime kindlusse pääsema, põles punane tuli, aga ei mingit infot. Otsustasime olla „liikluse rikkujad“ ja läksime edasi. Ja õigesti tegime. Kindlusevärava taga oli kassa, kust saime piletid osta ja kindlusega lähemalt tutvuma minna. Ja mitte keegi ei riielnud meiega, et olime silla ületanud punase tulega. Ju siis oli mingi tehniline rike, aga meie igaks juhuks ei hakanud selle kohta midagi pärima. Mine tea – äkki saadetakse tagasi.
Kindlus on rajatud 1475.aastal Giidi käest kuulsime, et saali lagede ehitamiseks olid toodud mesitrimehed kohale Tallinnast. Ju siis Soomes nii kõvasid mehi ei olnud.

Kindlus üle vaadatud, siis jäi veel piisavalt aega kas kehakinnituseks või poest meelepärase toidu kaasaostmiseks ning ka rannapromenaadil või vanalinna elavamail tänaval jalutamiseks.

Edasi viis tee meid Kerimäki puukiriku juurde – Euroopa suurim, kuhu mahub koos seisukohtadega kuni 5000 inimest ja mida peetakse Soomemaa selle piirkonna üheks atraktiivsemaks „turistilõksuks“. Väike osa seltskonnast vallutas aga enne kirikusse minekut kellatorni, mis tegelikult asus hoopis kõrvalhoones. Trepid olid rasked, aga ega siis „taevatee“ ei saagi kergete killast olla. Kirikus sees oli omapärane näitus – kiriku korjanduskastid erinevatest aegadest. Lõbusat elevust aga tekitas üks kohalik nupumees kiriku esimesel väljakul, kes oli oma vana traktori pannud teenima sellega, et oli jõuülekande otsa pannud gotlandi vesikäia ning teritas väikese tasu eest kirveid, vikateid, nuge ja muid terariiste.

Teekond jätkus Punkaharju suunas. See tähendas 7 kilomeetrilist, kohati väga kitsast kaljulist maariba järvede keskel. Seal tegime ka ujumispeatuse ja paljud meie toredast seltskonnast kasutasid seda võimalust rõõmuga. Kes vees ei käinud, maiustas metsas kasvavate mustikatega.
Ega me eriti kaua vee ja metsamõnusid nautida ei saanud, sest kell tiksus muudkui edasi ja kella kuueks tahtsime jõuda kuulsat Imatra veekoske vaatama. Nimelt iga päev suvisel ajal avatakse sel kellaajal Sibeliuse poolt loodud muusikahelide saatel võimas Imatra veekosk 20-ks minutiks. Selleks ajaks koguneb sillale ja kaldapealsetele hulk rahvast vaatama. Esirea kohad võetakse ära ligi 45-60 minutit varem. Ilus vaatepilt oli, kui võimas veejuga kosest kuiva kaljusesse jõesängi langeb. Kohe oli ka vikerkaar kohal. Kahju, et seda vetemöllu jätkus vaid nii väheseks ajaks. Varsti oli jõesäng jälle kuiv. Aga fotodel ja tubli filmimehe Jüri Luguse filmikaameras sai see vetemöll kaasa võetud.

Kui oli kose kõrval asuv Soome vanim luksushotell, mis meenutas mõne nurga alt vaadatuna isegi Neuscwansteini lossi Baierimaal, oma fotoaparaatidesse jäädvustatud, istusime jälle bussi, et suunduda tagasi meile juba tuttavasse Lappeenranta linna. Kuna meie bussi hing Marianne oli eelneval õhtul koos Aleksandri ja Annaga linna peal uurimistööd teinud, siis teadis ta täpselt, kuhu meid viia. Kõigepealt viidi meid 1700.aastast pärit park-kalmistule. Uskumatu, et keset linna on üks vana ja iidne kalmistu nii oskuslikult ühendatud tänapäevaga. Suurt muljet avaldas viimase sõja ajal langenud sõdurite hauad ja nende auks püstitatud monument, kus ühel küljel oli leinav lesk kahe lapsega ja teisel küljel langenu vanemad. Lappeenranlased austavad väga oma lähedasi, kes on läinud igaviku teele. Park-kalmistul oli ilusal õhtupoolikul mitmeidki jalutajaid, nii lapsevankreid lükates kui lihtsalt noori käsikäes armunuid.

Sealt edasi läksime kuulsaid liivaskulptuure vaatame. Igal aastal tehakse neid ikka ja jälle ning alati on teemad erinevad. See aasta oli pühendatud soome eepose motiividele. Tõelised meistriteosed! Fotoaparaadid aina klõpsusid. Kuna kolmik, Marianne-Anna-Aleksander, olid neid skulptuure juba näinud eelmise päeva hilisõhtul, siis nende jutu järgi olevat ilusaim vaatepilt hoopis hiljem, kui on rohkem tulesid süüdatud. Aga kahjuks skulptuuride ala suletakse juba õhtul kell 21.00. Nendel oli eelmisel õhtul lihtsalt vedanud, et sinna sisse korraks vaid said.

Kui skulptuurid vaadatud, siis oli rahval valik ees – kas minna hotelli või jääda linna. Tegelikult hotelli algul läksid kõik, et oma päevased ostud ja märjad ujumisriided tuppa panna ja siis viis buss soovijad jälle kesklinna tagasi, kust siis igaüks omal käel ja omal ajal leidis tagasitee hotelli. Hotelli jääjaid said nautida jälle saunamõnusid, linnaminejad aga omal valikul jalutamist rannapromenaadil, ekslemist Lappeenranta endise kindluse territoorimul või õhtustamist kesklinna kohvikutes. Lappeenranta linn oli suviselt ka ärganud. Kui eelmisel õhtul oli vaikne, siis reede õhtul käis seal juba tõeline möll. Keset linna toimus suur kontsert, kuhu turvatud platsile sissepääs oli tasuline. Aga kuna muusika oli kõrvulukustav, siis saime seda kuulata ka lihtsalt ringi jalutades. Omaette vaatamisväärsus oli see, kuidas kesklinna kiriku kõrvale murule kogunesid noored. Meie reisiseltskonna usinamad jalutajad tulid sealt mööda väheke enne keskööd ja said ka sellest melust osa. Kuid see melu olevat olnud rahulik, ei mingit kraaklemist ega kisa. Hull lugu vaid see, et kiriku tagumist külge kasutati oma loomulike vajaduste rahuldamiseks noorte poolt. Samas oli aga tänavatele ka rohkem muusikuid tulnud – üks ansambel mängis kohviku välisukse juures ja ei puudunud ka istuvalt mängiv tänavamuusik. Hommikul muljeid jagades selgus, et vastupidavamad jalutajad olid hotelli tagasi jõudnud peale kella ühte öösel.

Kolmas päev algas bussis väikese viivitusega, sest hotelli administraator ei suutnud Mariannele väljastada makstud rahade tšekki. Tegu oli arvuti tõrkega. Kuid see 10 minutit kulus märkamatult naabritega eelmise õhtu muljete jagamiseks. Ja algaski sõit Mikkeli linna poole, kus ootas meid järgmine mesinik. Kuna Mikkelini oli üle 100 km, pandi bussi televiisoris mängima video 2007.a. ekskursioonist Soome mesinike juurde. Bussis oli mitmeidki neid, kes siis osalesid ja tore oli vaadata, kui noored ja ilusad me kõik 6 aastat tagasi olime. Ja oleme ka praegu!
Enne Mikkelisse jõudmist andis Aleksander lühiülevaate Soome mesindusest. Soomes on umbes 3000 mesinikku, kelledest ca 2/3 on Soome Mesinike Liidu liikmed. Võrdluseks: Eestis olevat ligikaudu 6000 mesiniku, kelledest kuulub EML-i 485. Ja ei ole Eestis tekkinud ka palju kohalikke mesindusseltse. Tundub, et eestlased tahavad olla omaette nokitsejad.
Soome mesindus on Põhjamaades üks paremaid. Mesinduspiirkonnad on jõudnud kaugele põhja – Rovaniemi ümbrusesse Jõuluvana maale ja sealne mesi on ligi 2 korda kallim kui Lõuna-Soomes.
Viimase 10 aasta keskmine meesaak mesipuu kohta on 20-35 kg. Eelmine aasta oli Soomes suhteliselt kehv meeaasta ja teadaolevalt rändas Eestist üle lahe ligikaudu 60 tonni mett. Veel saime teada, et mahemesinduses ei tohi emal sülemlemise vältimiseks tiibu kärpida ja mesilasi tohib toita vaid mahesuhkruga, mis on tavasuhkrust kaks korda kallim.

Jõudsime Mikkelisse ja otsisime sealses Puhkekeskuses üles vahakujude muuseumi. 100% meie grupp ei olnud muuseumihuvilised, kuid need, kes käisid, seda ei kahetsenud. Kujusid oli kokku 80 ja need asusid kahel korrusel. Esimesel korrusel olid tähtsamad riigimehed, keldrikorrusel sportlased, muusikud ja isegi kuulsamad pätid, vargad ning joomasellidki olid esindatud. Ei puudunud ka Disneylandi -tegelased ja Jõuluvana Rovaniemist. Meie Lennart Meri oli esindatud ning üsna sarnane. Samuti Putin. Aga Jeltsin oli jupp maad lühemaks tehtud ja Gorbatšovil puudus sünnimärk laubal ning üsna raske oli Leninit ära tunda. Nemad muidugi asusid esimesel korrusel.
Puhkekeskuse värava vastas oli suures telgis odavare asjade turukaupmees end mõnusalt sisse seadnud. Õige mitu väikest pada ja kaitseväe nokamütsi rändas sealt meie bussi. Üldise naeru ja pildistamise objektiks sattus Urmas, kui ta pada pähe proovis – saksa sõdur mis saksa sõdur.

Teekond jätkus sinka-vonka käänulist teed pidi metsade ja põldude vahel ja mõnikümmend minutit peale keskpäeva juhatas bussi GPS meid edukalt mahemesiniku Hannu Lappalaineni hoovi. Hetkel mehel veidi alla 100 pere. Karm talv ja talu renoveerimistööd ei lubanud hetkel peresid rohkem pidada. 10 aastat tagasi hakkas mahemesinikuks, enne tegeles tavamesindusega. 10 km raadiuses on 9-10 perelised grupid. Teeb varroalesta tõrjet sipelhappega ja karude eemalepeletamiseks on igal grupil päikesepatareidel töötav karutõrjesüsteem, mille osaliselt maksab kinni riik.
Taluhoovist, mis asus imekauni järve kaldal, jalutati umbes 300 meetri kaugusele metsatukka järgmiste mesitarude juurde.
Kuna Marianne andis loa olla mesilas nii kaua kui süda kutsub, siis oli osade mesinike bussisaamine väga-väga raske. Ega ta ei uskunud, et ligi 30-kraadises kuumuses kauem kui 3 tundi soovitakse olla. Kuid tegelikult oldi lõppkokkuvõttes isegi kauem ja metsast mesinike väljameelitamine oli päris raske töö. Kui juba bussis oli rohkem kui 60% osalejaid, siis sai metsast ära meelitatud järgmine väike grupp, kuni lõpuks jäi sinna 5 viimast, kes mitte kuidagi ei tahtnud bussi poole tagasi liikuda.
Siit mõttekoht: ei tohi piiramatult aega anda, sest tuleb ikka arvestada enamuse järgi (bussis ja bussi ümbruses ootas ju üle 30 inimese) ja kindlasti ka ei tohi vastuvõtja usaldust kurjasti kasutada.

Kell hakkas juba õhtusse jõudma, kui jõudsime Lahtisse. Plaanis oli ära käia suusahüppemäel ja ujuda hüppemäe all olevas basseinis. Aga see lõbu jäi ära. Keskmine suusahüppemägi (97 m) oli remondis ja kogu kompleks suletud. Jäi üle öelda vaid paar kõvemat sõna ja asuda teele meie ööbimispaika. Selleks oli Marianne valinud meile hotelli Vääksys – Lahti lähedal ilusa järve kaldal. Hotell „Tallukka“ oma 2-kohaliste tubadega, mille sisustusse kuulus lisaks mugavale voodile veel soliidne kirjutuslaud, suur kaarjas peegel, seinapeeglid ja väga kaasaegne tualettruum. Rõduaknast ilus vaade männi-kuusemetsale ja all orus okste vahelt helkivale järvele. Toast ei puudunud ka väike televiisor ega külmkapp.
Soovijad said kohe minna sauna- ja veemõnusid nautima, kus oli lisaks ujumisbasseinile ka mullivann. See kõik kuulus meil juba ööbimisehinda. Samuti spordisaali kasutamine, kuid seda võimalust kasutada palaval suveõhtul ega ka järgmisel varahommikul ei soovitud.
Jalutamishuvilised said hotelli lähedal mitmekümne meetri kõrgust vaatetorni vallutama minna. See oli küll tasuline (2 eurot), kuid kõik huvilised ei jõudnud sinna ka õigeaegselt kohale – torni sulgemisaeg saabus varem. Aga jalutasime siis metsas ja sõime mustikaid.
Samuti said soovijad nautida õhtut veetmist ka hotelli restoranis, seda muidugi juba lisaraha eest. Lähedalasuvasse keskusse minekuks enam keegi ei leidnud endas vastavat energiat.

Ka neljas päev oli väga ilus. Peale buffet-lauas hommikusöögi rahulikus tempos nautlemist alustasime teekonda Helsingisse, et tutvuda sealse linnamesindusega. Kuna meie seltskonnas oli aasta vanemaks saanud Tarmo Teetlok, siis sooviti talle ühiselt õnne ja jõudu ning kingituseks EML-i logoga mälupulk, kuhu ta saab talletada eelkõige reisimälestusi.
Autasustati ka eelmisel päeval bussis toimunud mälumängu võitjaid. Võistelda sai kas üksi või bussi-pinginaabriga. Küsimusi oli 16 ja mitte mesindusalased, vaid igast muust valdkonnast. Ülekaalukalt võitsid Lambit Kaasik ja Tiit Uhek, kes vastasid õigesti ära kõik 16 küsimust. Järgmised jäid 12 punkti peale ja päris palju oli tasavägiselt vastajaid 8-10 punkti.

Mariannel oli välja arvutatud, et bussirahva keskmine vanus oli 55,7 aastat. Kõige vanem meie seast oli 86-astane väga vapper Etkar Viljandimaalt, keda ka premeeriti väikese kingitusega. Kõige noorem aga sünnipäevalaps Tarmo. Siis saime teada ka, millise tähtkujude esindajad me oleme. Selles osas oli ülekaalus „Kaksikuid“. 43-liikmelisest seltskonnast 8 inimest, järgnesid „lõvid“ (6 inimest) ja „jäärad“ (5 inimest). Ülejäänud jagunesid siis teiste tähemärkide esindajateks.

Sõit Helsingi suunas läks sujuvalt seni, kuni kümmekond kilomeetrit enne meie sihtkohta jõudmist otsustas buss tõrkuma hakata. Õnneks 1,5 tunni jooksul sai bussijuht rikke kõrvaldatud ja sõit jätkus. Ning ega meilgi igav ei olnud. Bussi remontimise kohaks oli parkimiskoht „Ikea“ ja „Hong Kongi“ kaupluste juures asuvas parklas ning soovijatel jälle võimalus natukene oma rahakotti kergendada. Kolmel Lõuna-Eesti mehel hakkas aga järsku kiire ja nad otsustasid omal käel Helsingisse ja juba päevasele laevale jõuda. Kodus olid selgunud ootamatud asjatoimetused, mida nad nüüd kiiresti pidid korraldama minema.

Helsingis jõudsime õnneks paari minuti jooksul ka Kaljukirikusse (Templiaukkio Kirkko) sisse põigata, siis juba aeti rahvas välja, et hakkab toimuma mingi üritus. Kui eelmisel aastal Soome sõidu ajal ka seal olime, siis mängis muusika ning kõik tundus ilusam. Võib-olla sel korral muusika puudumine ja kiire väljaajamine rikkus selle hetke. Edasi juhatasid Aleksander ja Marianne meid lõunapausi pidama buffet-lauda, sest kodune õhtusöök oli veel mitmete tundide kaugusel. Kõhud täis, võtsime suuna Sibeliuse ausamba juurde, sest seal ootas meid juba linnamesinduse eestvedaja mesinik Markku Pyhönen – pikkakasvu toredaolemisega noorepoolne mees.

Esimesed tarud asusid umbes 5-minutilise tee kaugusel Sibeliuse monumendist pärnade keskel ühes õues. Parajasti pidas seal õppusi 15-liikmeline algajate grupp, kõigil vastav kaitseriietus seljas. Enamasti hästi noored inimesed.
Pered olid mõlemad 7 poolraami suured korpustarud. Lend hästi hoogne. Huvilisi linnamesindusega tegeleda olevat ligi 90 inimesel. Eesmärgiks mesinikul omada 2-3 taru ja saada perelt ca 20 kg mett. Meiepoolsele küsimusele, kuidas linnavõimud mesilaste pidamisse suhtuvad, ütles mesinik, et õnneks on võim mesilaste suhtes heatahtlik.
Veel käisime hooldushaigla pargis, kus oli 4 taru ja kolmas koht oli Helsingi Kulinaariakooli 5-korruseline hoone, kus 5.-nda korruse rõdul ilutses 2 mesitaru. All tänava ääres töötas bensiinitankla ja piirde küljes oli silt „siin asub katuse mesila“. Helsingi linnas pidi olema kokku 50-60 mesilagruppi. Helsini linnamesinikud teevad koostööd Helsingi Loomaaiaga ja tulevad ka Tallinna Loomaaia sünnipäevapidustustele 25.augustil. Seal eelmisel aastal Aleksander nendega tuttavaks saigi ning küllakutse Helsingisse.

Kuna laeva väljumiseni jäi veel aega, siis tegi bussijuht meile veel sõidu kaldaäärsetel ülikitsastel tänavatel, et näeksime ilusat panoraamvaadet merele. Ja oli ka traditsiooniline paus Senativäljakul, kus uudistajaid said üle lugeda Toomkiriku trepiastmed (kas Marianne ikka ütles õige arvu?) ja vaadata võimast ehitist ka seestpoolt. Kel see juba varasemast ajast nähtud, need jalutasid ümbruskonnas. Sadamasse jõudsime viperusteta ja samuti keskööks Tallinna. Buss viis rahva laiali täpselt nii, nagu ta oli 4 päeva eest varahommikul meid peale võtnud.

Mis veel bussiaknast Soomemaast silma jäi? Potipõllumajandust soomlased ei harrasta. Mõne talu hoovis ainult mõni üksik marjapõõsas ja needki uppusid umbrohtu. Muruniitmist seal ka eriti ei harrastata. Kõik kasvab nagu jumal juhatab. Üksikuid mesitarusid majade õues ei näinud.
Liiklus silmatorkavalt rahulik, kuigi mõnel teel oli lubatud sõita kuni 120 km tunnis. Linnades väga palju jalgrattaid pargitud ja üksikud neist lukus. Helsingi tänavapildis aga palju vietnamlasi ja ka tõmmunahalisi. Paljud neist tundusid olevat kohalikud.

Üldiselt oli väga tore reis, mida saame veel kaua mäletada. Reisiseltskond meeldivalt rahulik ja mõistev.
Aitäh korraldajatele, Mariannele ja Aleksandrile, kes teevad suurepärast koostööd.

Oma reisimuljeid jagas Elva mesinik Tõnu Hiiemäe.
 
Tagasi ülesse

Kategooriad: