EML tegevjuhi päevik

Syndicate content
Rohkm infot kodulehel http://www.mesilaspere.com/ Aga siin anname vahel selgitavaid ülevaateid, kuidas meie tegevused toimuvad.
Uuendatud: 12 min 53 sek. tagasi

Seeniormesinike teabepäev 1.augustil 2020

2. august 2020 - 21:04
Juba kevadel pani üks Eesti tuntuimaid mesinikke Mai Endla mulle kõrva pisikese sumina, et võiks teha seenior-mesinikele teabepäeva. Ja eks ta siis meelitas ka lausega, öeldes mulle: "kui keegi selle üldse ära teeb, siis oled see sina."
Kuidas see vanasõna ütlebki "Kiida lolli ja küll ta teeb... " :).

Tegelikult hakkas mulle see mõte meeldima. Lubasin otsida rahastust, et kaetud saaks ruumi rent ja esinejad. No aga kes siis ikka tahab anda rahastust neile, kel juba elutöö tehtud. Ikka nõutakse kas kodanikualgatust (loe: ühiskonna liikumist) või ettevõtlusega seotust (loe: PRIA teadmussiirde toetused).  Hasartmaksumängu toetused, kust lootsin tuge saata, suleti selleks aastaks ju praktiliselt kõik - kuigi hetkel kahtlen, kas sotsiaalministeeriumi toetustest seenior-mesinikele oleks üldse jutuks tulnud - pole nad ju selles mõistes jällegi sihtgrupp.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ühe hetkeimpulsi mõjul helistasin mesindusprogrammi projektijuhile Liinale. Kuna eelnevate aastate jooksul, kui ise olin seotud Eesti Mesinike Liiduga (EML), siis natukene teadsin ka mesindusprogrammi võimalustest. Nüüd ei juhi seda programmi mitte küll EML, vaid EKMÜ (Eesti Kutseliste Mesinike Ühing), kuid sellegipoolest leidsime ühise mõtteviisi. Ehk siis rahalise toetuse ruumi rendiks ja lektorite tasustamiseks. Ametlikult öeldes - teabepäeva korraldamist toetas Euroopa Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2020-2022 raames.

Hopladii ja ettevalmistused algasid. Kokkuleppe sõlmiti juuli esimesel dekaadil ja seeniorite teabepäev toimus juba 1.augustil  Viljandis.

Kuna mulle anti täis otsustamisõigus, siis kasutasin seda 100% ja rohkemgi. Päevakava sättisin selliselt, et kui juba kodust välja peab sõitma, siis ikka täispikaks päevaks. Mitmetel teemadel loengute/lektorite otsimine, kuid väga tähtis osa oli ka see, et päevakavasse mahuks pikad omavahelised "sumisemise" pausid.  Loodetavasti seda jätkus.

Palusin osalejaid (ainult eelregistreerumisega oli osalemine) kohale tulla tund varem. 90% ka tuli.
Lõunapaus oli samuti tund ja pealelõunane kohvi/kook 45 minutit. Aga ikkagi paluti, et järgmisel korral pausid pikemaks.  Seda vist siiski ei saa, sest siis oleks päev ju üks pausitamine :).
Seeniormesinike teabepäev 1.augustil 2020 Viljandis



Toimus siis see tore päev 1. augustil 2020 Viljandimaal, Männimäe Külalismajas. 2.korruse kinosaal oli küll hea sellepoolest, et pingiread tõusvas joones ja kõigil hea jälgida esinejat, kuid sinna üles ronida oli osadel seenioritel vaevaline. Ikkagi keerdtrepp. Aga kõik olid super-tublid!  Ruum oli liiga soe. See pretensioon sai külalismaja personalile  edastatud, kes lubasid hakata sellega tegelema. Kindlasti saavad nad selle ka lahendatud.

Esinejaid oli erinevaid. Tervituskõne oli küll korraldaja esindajalt ehk siis minult endalt, mille tegin äärmiselt lühidalt. Püüdsin pilku tõmmata ka oma tavapärase "kloonitud" mesilase kleidiga :). Kahjuks meenutab see kleit ju herilast ka, aga eks lõppnägemine on siiski vaataja silmades. Ja paljud mesinikud mäletavad mind sellega hoopis kuulsalt Leedu mesindusfestivalilt.

Marianne Rosenfeld ja Antu Rohtla

Andsin kiiresti sõnajärje üle meie tuntud veteran-mesinik Antu Rohtlale. tema teemaks oli "Müüdid ja tegelikkus mesinduses".  Antu esitas selle väga-väga huvitavalt. Mul oli kahju, et unustasin diktofoni käivitamast ja Antult selleks ka eelnevalt luba küsimast. Aga ma loodan, et mul õnnestub Antut veel esinema kutsuda.
Antu Rohtla esinemas veteranmesinikele 1.08.2020

Ja Antu kiituseks peab veel ütlema. Väga täpne ajakavast kinnipidamine. Lõpetas täpselt ettenähtud ajal, sest järgmised ootasid ju järge.  Aitäh, Antu!

Seejärel oli järg Eha Metsalliku käes.
Eha Metsallik esinemas oma eakaaslastele

Vanematele mesinikele on Eha tuntud ja teada ka tema otseütlemised. Kellele meeldis, kellele mitte. Eesmärgiks oligi esinejate mitmekesisus.

Seejärel läksime üle teemale, mis mesinikke alati huvitab. Ja selleks on ju varroalest ning sellega toimetulek. Oma kogemusi jagas jällegi tuntud mesinik Vahur Talimaa.
Vahur Talimaa esinemas 1.08. seeniormesinike teabepäeval


Seejärel tuli kehakinnituse aeg. Ikka maamehe moodi, supi ja praega ning tund aega omavahelist sumisemist. Loomulikult möödus see tund nagu kümme minutit.

Peale lõunat jätkasime Mait Mardla meenutushetkedega. Mait on mesinike hulgas tuntud kui vapper ja täis elutahet mees. Hoolimata sellest, mida ta on pidanud viimastel aastatel läbi elama, on ta ikka võimaluse korral koos mesinikega.

Mait Mardla meenutushetki jagamas

Ajalugu ja kogemused on alati tähtsad. Aleksander Kilgi teemaks oli mesindus naabermaades - lähemal ja kaugemal. Loomulikult jäi 45 minutist väheks, et kuulata seda suurepärast ettekannet. On ikka mõnel inimesel mälu (mind teeb vahel lausa kadedaks ;) ) - kõik meie õppesõidud koos külastatavate kohtadega tulid järjest  ja ikka koos tutvustusega, mida ühes või teises kohas nägime. Lisaks teiste riikide mesindusstatistika ka juurde.
Aleksander Kilk seeniormesinike teabepäeval esinemas

Ja seejärel teema, mis tekitas seeniormesinikes ootusärevust. Apteeker-hobimesinik Astrid Oolberg rääkimas "Kondivalust" apiteraapia valguses. Küsimusi ja vastusi jätkus. Ja Astrid oli ka ainukene saalis, kes ei kuulu veel seenior-mesinike ringi, sest tema vanus ei ole  60+
Astrid Oolberg seeniormesinike ees


Seejärel oli jälle turgutav kohvipaus koos maitsva koogiga. Oh seda suminat ja omavahel arutlemist.
seeniormesinike teabepäeva kohvipaus

Ja päev hakkaski lõpupoole jõudma. Eelviimaseks etteasteks oli Ilmar Särje ettekanne. Tema teemaks looduslik (loomulik) mesindus. Ilmar on igapäevaselt arst, kuid aastaid ka mesinik ning ka mitmete raamatute autor.
Ilmar Särg





Päeva lõpetuseks oli kavandatud minu enda sõnavõtt elukestvast õppest. Alustasin seda  videoslaididega "Võta aega..."  Lõpu märksõnadeks saigi: võta aega... naermiseks, nutmiseks, õppimiseks, puhkamiseks.... ELAMISEKS.  Ja väike ülevaade ka sellest, kuidas on toiminud elukestev õpe läbi mesindusreiside, mida olen korraldanud alates 2012.aastast. Ja jätkuvalt korraldan, nüüd juba maaelureiside nime all.  Kõik huvilised on neile oodatud, kui olukord ümbritsevas maailmas stabiliseerub.

Päev läks ülimalt hästi korda. Minul oli väga hea meel kohtuda väga paljude vanade tuttavatega ja tundus, et neil ka minuga. :). Tore oli ka uusi tuttavaid saada. Aitäh kõigile lektoritele ja kõigile kohalolnuile!

Hea oli kuulda  mesindusprogrammi projektijuhi sõnumit - tore päev, korraldame veel samasuguse päeva samale sihtgrupile.  Loomulikult. Aitäh, Liina toetuse eest.  Järgmine samalaadne päev on kavas 2021 juunis.  Hoidke meie kodulehel www.mesilaspere.com silma peal. :)

Toredate kohtumisteni!


Mandrimesinikud võrdlemas mandri ja saare mesindust 26.-28.juuni 2020

29. juuni 2020 - 22:27

Õppesõidu korraldaja Marianne silme läbi fotomontaaž koos lühikese tekstiosaga.
 
26.juuni hommikul istusid mesinik-ettevõtjad bussi, et alustada 3 päevast tiiru mesilast-mesilasse. Temperatuur oli juba varahommikul 25 pluss kraadi.
Tegelikult algselt pidi see reis toimuma aprillikuu esimeses kümnendikus, kuid kehtestatud eriolukord lõi ju meie plaanid segi. Ja nüüdne juunikuu lõpp kahjuks enam paljudele ei sobinudki.

Õppesõit oli Teadmussiirde rahastusega ja mõeldud 20-le osalejale. Seega väljalangenute asemel olid kohe uued tulijad.

Õnneks sõitsime suure mugava bussiga, järgides soovituslikke reegleid - igaüks sai laiutada üksinda bussi istmel.
Koostööpartner juba aastast 2008


Esimene külastuskoht oli mandril - Uulus perekond Puussepa mesindustegevusi uurides. Maarika ja Sulev on ka paar aastat tagasi olnud oma  mesindustaluga Aasta Põllumehe Tiitlile nominendid.



Kogemuste vahetamine algas.
Tehnika on alati see, mis meeste pilku esimesena köidab


Mummulises kleidis mesindustalu perenaine jagas oma kogemusi


Ja õue peal ilusad värvilised mesitarud
 Degusteerimiseks saime huvitava struktuuriga mett, mis meenutas, nagu mesi oleks mingi lisandiga
Juba esimeses kohas saime suu magusaks

3 akadeemilist tundi möödus kiiresti ja me pidime kiiresti sõitma hakkama, et jõuda praamile.
Ja sealt see Muhumaa paistabki

Muhu saarel traditsioonile lõunasöögipeatus - Muhu Koost Restos.  Soovitan soojalt. Lahke pererahvas, maitsvad toidud.
Keha kinnitatud, kuid lõunasiestat pidada siiski ei saanud. Paarkümmend minutit sõitu ja olimegi Orissaares mesinik Taavi Väli juures.
Kui 2009.aastal toimus Põlvamaal Kanepi vallas Varbuse mõisa aidas esmakordselt magusakonkurss  Kuldne Maius 2009, siis meekategoorias tunnistas rahvas parimaks Taavi Väli mesilast pärit mee.

Kõigepealt tutvustas Taavi meile oma mesindusruume, mis olid suhteliselt väikesed, kuid sisustatud kalli tehnikaga.  Mesinikud said kohe ka selgitusi, mida Taavi oleks osade seadmete juures hoopis teisiti teinud.  Seejärel läksime vaatama ühte mesindusgruppi. Kuna me bussiga lähedale sõita ei saanud, siis viimane 500 meetrit tuli lõõskava päikese all jalgsi minna. Neile, kes eelmisel aastal Dalmaatsia mesindusega tutvumas käisid, tuli kohe meelde Šolta saare rännak. :).  Selle kohta ajalooline info meie kodulehel. :).









Ja jällegi läks 3 tundi lausa lennates ning õhtusöögi aeg hakkas paistma. Enne Orissaare kohvikusse jõudmist põikasime siiski kiiresti ka Kaali kaater-järve äärest läbi. Kuna me õppeprogramm oli tihe, siis vaatamisväärustele aega ei olnud ette nähtud. Aga see põnev koht lihtsalt jäi nii meie marsruudi lähedale.








Reisijuht sel korral mesinikega ei samastunud ja mesinduskostüümi selga ei pannud

Peale kosutavat kõhutäidet Roomassaare sadama kohvikut, kus pakuti meile väga maitsvat õhtusööki, saigi suund võetud Rüütli-SPA hotellile. Seal ootas meid üllatus - iga tuba sai pudeli  külma vahuveini.
Kas keegi ka SPA-sse läks? Vaevalt. Meri ju lähedal ja vesi nii soe. Paljud veetsidki ühe osa õhtust veel ujudes.

Õppereisi 2. päev

Kuna ööd on hetkel valged ja selle reisi ajal ka väga palavad, siis paljud meie grupist kasutasid võimalust hommikusöögile juba kell 7 minna. Väljasõit oli plaanitud 8.45.
Esimene külastuskoht klooster.  Tahaks ju nalja teha ja öelda, et pattude lunastamise koht, kuid tegelikult seal kloostris tegeletakse aktiivselt mesindusega. Nunn Theofili on lõpetanud Olustveres ka mesindusõpingud.

Kõigepealt saime lühikese ülevaate, miks ja kuidas tekkis Reo külla klooster ja miks seal tegeletakse mesindusega.
Kloostri kirikus kuulasime kloostri ja mesinduse tegevuse tekkeloost

Ja seejärel kohe minek mesilasse.  Mesinikud ei pannudki tähele ühte toredat hoiatussilti seinal, kuid mulle mittemesinikuna jäi see kohe silma. Minu meelest väga andekalt tehtud.


Ja teinegi hoiatussilt oli väga vajalik.
Ettevaatust - mesilaste lennutee

Mesinikke need sildid ei häirinud, sest ees ootasid ju mesilased. Ning nunn Theofiliga oli ühinenud ka Hannes Praks, kelle hoole all elavad presidendi mesilased Kadriorus.
õde Theofili ja mesinik Hannes Praks


Mesinikud muidugi kartmatult taru ümber uudistamas

Marianne valis istumiseks ohutu kauguse mesilastest

Palavus ei lasknud meid kaua väljas olla, seepärast oli suund mesindusruumidesse. Ja seal juba vaatamist ja juttu jätkus.







Kloostri-kohtumise lõpetuseks oli maitsvate küpsetiste ja maasikatega kohvilaud kaetud.




3 tundi möödas ja suund järgmisse külastuskohta. Plaaniväliselt läksime Tõlluste mõisa, sest Aivar Raudmets oli mõisa perenaisele Dianale soovitanud ka mesitarud võtta. Mõisa ja sealseid tegevusi põgusalt vaatama läksimegi.

Omaette vaatamisväärsuseks oli juba 500-aastane Tõlluste tamm.
Mõisas tegeletakse looduskosmeetikaga. Seepärast just mesindus ja ka ürdiaed.
















Järgmine külastuskoht - Aivar Raudmetsa mahemesindus.  Aivar on paljudele mesinikele tuntud ja teada kui riikliku mesindusprogrammi projektijuht, kes vedas seda rasket tööd aastatel 2010-2019.




Palavus on tappev. Mõned on juba istukil.



Lõpuks ometi Aivar halastab ja kutsub meid jahedamasse tootmisruumi.




Päevakavaga oleme "lõhki". Lõunasöögikohta, kohvik "Nõges" sai meie vabandava kõne - hilineme. No mis teha, mesinikel küsimusi ja arutelu jätkub....  Võtame Aivari ka kaasa ning ega ta lõunalauaski küsimustest ei pääse.

Lõuna söödud, siestat ei tule. Meid ootab mesinik Urmas Lember oma suure ja uhke mesindushoonega.






Kõikide ruumide paigutus oli seal väga läbimõeldud. Mesinikud sattusid nii vaimustusse, et palusid joonistusi näha ja nii mõnigi pildistas plaanid maha. Urmas ei olnud kade mees. Seletas lahkelt ja jagas mitmekülgset infot.

Mina mittemesinikuna, kuid meesööjana, armastan igal võimalusel mett degusteerida.  Urmasel oli väga huvitav tatramesi, mis ei maitsenudki nagu tatramesi. Igatahes minu ostukotti see sattus.




Urmase palvel tegime ka grupipildi.



Ja oligi aeg jälle bussinina hotelli suunas pöörata. Ootamas oli buffet-stiilis õhtusöök ja seejärel ujumine. Ikka meres. Või vist keegi käis ka hotelli saunas - ju jäi 30 kraadisest kuumusest väheseks.

Õppereisi viimane päev - pühapäev, 28. juuni

Jälle varajane äratus - palavus ja kajakad. Igatahes sain endale toreda hommikusöögikaaslase.
Kahjuks ei jõudnud tabada hetke, kui ta hüppas vastas asuvale tooli seljatoele ja korraks ootavalt otsa vaatas. Sööta neid ei tohi, aga tegelikult see patt siiski mu hingele jäi. ;)

8.45 kävitasime bussi ja startisime Aimar Lauge juurde.  Ka tema tutvustas oma meemaja.
Seejärel viis kodumesilasse.
ja veel ühte kaugemasse gruppi ka. Ikka täie mahuga. Fotoobjektiiv tabas momendi, kus üks mesinik teist aitamas :).





Ja Aimar ise tuntud fotograafina ei leppinud ilma ühispildita. Aga sel korral tegime nii, et ta ise ka jäi ikka pildile koos grupiga.



Kuid ega sellega meie külaskäik Aimari juurde veel ei lõppenud.  Aimar otsustas hakata loodusgiidiks ja viis meid mere äärde ronima.




Tegelikult olid seal superilusad vaated.




Ja oligi aeg jätta hüvasti nii Muhu kui Saaremaaga, sest praam ju ei oota. Ning meie programmgi polnud veel lõppenud. Ootamas oli 3-käiguline lõunasöök, natukene pidulikum, sest ikkagi koolituse lõpp lähenemas. 




Ja seejärel perekond Mölderi mesindus Pärnu-Jaagupis.
Nagu ikka, mehed kohe tehnikat uudistama.
Arvi õpetamas tehnikaga ümberkäimist
Ja naised Sirjega vestlema.  Kuigi Sirje peab end abimesinikuks, teab ta sellest ikkagi palju ja on aastaid sellega tegelenud. Ning lisaks maasikad. Ohh kui mõnus oli koolituspäevade lõpp - eelmisel päeval vurritatud imehea mesi ja supermaitsvad maasikad.





Aga tegelikult mesindusruumis asuvast tehnikast huvitusid ikka kõik, ka naismesinikud.






Bussis oli meil 3-päeva jooksul loomulikult elav mesindusalane diskussioon, mida juhtis Mõisaküla mesinik Jorma Õigus.


Õppesõit meeldis osalejatele väga. Ka minule kui korraldajale meeldis väga. Super tore õpigrupp, lahked vastuvõtjad, rahulik õhkkond - mida veel tahta?!  Meelega ei kirjutanud täpset ülevaadet, mida nägime ja kuulsime. Selleks tuleb ise osaleda õppereisil ja saada osa sellest sünergiast, mis seal tekib.

Aitäh kõigile!


13.juunil Muhu saarel Aimar Lauge juures

13. juuni 2020 - 21:00
Tänase päeva kohta võib öelda kirjandusklassikute sõnadega:  ....Kui kursuste korraldaja Marianne Muhu saarele jõudis, oli mesinduse õpitund juba alanud.....








Kursuslased olid alustanud õppetunniga ikka ettenähtud ajal kell 10.  Mina jõudsin kohale keskpäevaks ehk siis täpselt selleks ajaks, kui käimas oli mesilasema otsimine.  Öeldi, et oodatigi mind... ;).  No kuigi ma ei ole mesinik, siis mesilasema olen juba korduvalt näinud. Aga tore, et mesinduse õpiring  on sõbralikult huumorimeelne.

Ka see õpiring on meil PRIA rahastusega Teadmussiirde ja teavituse toetusega maaettevõtjatele. Kursuse juhendajaks legendaarne Muhu mesinik Aimar Lauge.

Päev oli põnev. Tegelikult jõudsime käia 3-s erinevas mesindusgrupis ja tegeleda nii korpus- kui lamavtarudega.

Ja nii nagu ikka paljudes õppegruppides, osad on aktiivsemad ja koheselt käed külge. Kes on algajamad, need vaatavad tasa ja targu.

Kohviringis arutades jagati kogemusi, kes kuidas mesindanud ja mis ootused tulevikuks.

Ja siis jälle mesilasse, sest kui juba saarele sõidetud, siis ikka teadmisi vaja "täie raha eest".




Õpiringis osalejad on Läänemaal ja Saaremaalt. Koos käiakse suve jooksul 4 korda.

Filmiklipp on valmimisel.  Seniks  veel fotosid selle toreda päeva meenutuseks:



23.mai - avapauk peale eriolukorda koolitusteks erinevates mesilates

13. juuni 2020 - 20:47
Märtsikuu tõi täieliku segaduse meie koolitustesse, aga täna võib öelda: tulime sellest välja. Osad koolitused zoomi keskkonnas ja nüüd lõpuks ometi mesilatesse!

Meil on 7 õppegruppi erinevates piirkondades ja erinevate programmide järgi mesindust õppimas. Ja juhtuski nii, et 23.mail 6 õppegruppi oli korraga mesilates. Mõnes mõttes hullumeelne päev. Aga ilm oli ilus ja kõik õnnestus.

Väikene ülevaade siis nendest gruppidest ja kus nad toimetasid.

Õpiring Soodevahe talus, Soodevahe külas Harjumaal - talu peremees ja mesinik Jaanus Tõnissoni lahkel loal toimus 5 päeval õpiring. 
Alustasime sellega tegelikult aasta tagasi ja nüüd oli õpiringi viimane päev. Põhijuhendajaks ikka Marje Riis, kes on meie kursuslaste üheks põhikoolitajaks.

Talu peremees Jaanus Tõnisson ja kursuste korraldaja Marianne Rosenfeld

Õpiring sai toimuma tänu projekti rahastusele PRIA-st, Teadmussiirde ja teavituse taotlusvoorust. Osalemas olid põllumajandusettevõtjad-mesinikud.








Tallinna mesindusgrupid (seal on meil 2 gruppi) käisid Sergei Kozlovi mesilas. Üks grupp päeva esimesel poolel ja teine grupp õhtupoolikul.





Serka juurest käigust tegime ka lühivideo. Seda saab nähe maie kodulehel, vajutades siia. 

Siis oli meil õppering Muhumaal - jällegi PRIA Teadmussiirde rahastus. Juhendajaks loomulikult kõigile tuntud mesinik Aimar Lauge.







Ja Viljandi õpiring koolitas end Mõisakülas Jorma Õiguse juures ja Pärnu õpiring Pärnumaal Tiit Uheki juures. Kuid nendest koolitamistest juba edaspidi,  et fotomontaaž liiga pikaks ei veniks.

Aga mesindust õppida on vist tore, eriti kogenud koolitajate käe all.
 


 

Eriolukord nõudis koolitamiste ümberkorraldamist

17. aprill 2020 - 9:32
Meil oli käimas 6 koolitust ja järgmine grupp kohe-kohe alustamas, kui kuulutati riigis välja eriolukord. Ausalt öeldes võttis olukord nõutuks. Olime oma koolitajatega harjunud siiski kursuslastega silmast-silma kohtuma....

Aga igapäevaselt hakkas järjest rohkem tulema koolitusi veebiteel ja otsustasime, ega siis meie ka ei saa olla äpumad. ;) :)

Esimene investeering uut moodi koolitusse oli endal osalemine zoomi-keskkonna kasutamise koolitusel. Selge see, et ega kohe kõiki nõkse selgeks ei saanudki, aga tänaseks tehtud kahel õhtul esimesed veebikoolitused meie 7-le õppegrupile, kes asuvad eri paigus üle Eestimaa.

Tegelikult koheselt tuli appi koolituste korraldamisel mu enda vanem tütar, kes on arvutiga ikka kordades rohkem "sina"-peal kui ma ise. 
Meie veebikoolituste tehniline tugi Chris




Ah jaa! Kõigepealt pean seletama ära, miks Chris on maskiga. Seepärast, et meie kodukontorisse tuli ka koolitaja Marje ja me järgisime reeglit, et ei ole ühest leibkonnast - seega kanname maske ja laual on desinfitseerimise vahend. 
Seda teist reeglit 2+2 meil siiski järgida ei õnnestunud, sest  kuna Marje ka nägi zoomi keskkonna "köögipoolt" alles meie arvutis, siis pidime talle enne koolitust mõned juhised ikka andma.
Marianne ja Marje arutamas koolituse pisiasju
Ja Marje ongi stardivalmis!
Kohe algab 3-tunnine loeng
Ekraanilt on näha, et kursuslased kogunevad ja kohe-kohe algab koolitus.



Esimesel päeval, ehk siis 15.aprillil olime ikka päris pinges. Kuidas sujub, kas tekib tehnilisi tõrkeid, kas osalejad ikka saavad keskkonda sisse, kas nad meid kuulevad jne. jne.  Võib-öelda, et ilma suuremate apsakateta koolitus sujus.
Järgmisel päeval kohe jätkasime ja siis juba ise ka sisemiselt pingevabalt. Meie koolitusgruppides osalejad on väga vahvad ja toetavad inimesed. Tagasisidena kuulsime ka vaid kiidusõnu ja omalt poolt kiidame kuulajaid, et nad kahel järjestikkusel õhtul istusid kella 18-st kuni 21-ni arvutite taga.
Koolitus lõppenud. Salvestame õppefailid




Koolituse lõppedes veel kord failide ülevaatamine. Lindistus läks meie tehnilise toe Chrisile, kes sellest teeb osalejatele järelvaatamisfaili.

Marje slaidid on alati huvitavad ja väga mitmekülgselt koostatud. Laseme teil ka, kes te pole veel meie koolitustele jõudnud, neid piiluda.Tegelikult neid slaide on mitmekümneid. Näiteks sellesamma kordamise teema juurde kuulus 91 slaidi :).

Varsti jälle järgmised koolitused.  Jälgige meie kodulehte või facebooki lehekülge. ;).
Olgem hoitud ja terved!














Mandrimesinikud saare peal Talvekoolis - 1. päev

26. veebruar 2020 - 22:49
Kuidas siis mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid, sellest saab väikese ülevaate õppereisi korraldaja Marianne silme läbi.

Toimus see kõik 25.-26.jaanuaril 2020.aastal.



Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.
Roti-aasta sümbol
Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühelt Saaremaa ettevõtjalt, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögi, tuli äraütlemisteade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupiga tegelemisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja eelnevad kirjad olid jäänud vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Uskumatu, sest ta ise avaldas kangesti soovi, et võiksin gruppe tema juurde viia, mitte see ei olnud algselt vastupidiselt.

Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele ja kurtsin oma muret. Aimar soovitas uue lõunasöögikoha ja sealt edasi sain ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid vastuvõtjate müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.

Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.
Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikkagi tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. ????

Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi sisenes Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu! Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui sealt ka tagasi tulles.
Aleksander Kilk oma teadmisi jagamas




Tegelikult nii meil need õppesõidud käivadki, et alati on keegi tark inimene mikrofoniga esimeses pingis, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning soovi korral arutlevad kaasa.
Õppereisil osalejad huviga kuulamas



Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult praamile minnes sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.
Ja nii need kilomeetrid kadusid....



Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
Muhumaa tervitas meid päikesega



Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame ja üldse Muhumaale tuleme. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.
Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külakeskuse maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
Aimar Lauge õpetussõnu jagamas
Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole mesilasi vaatama.
Jalutuskäik Aimari mesilasse

Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigib.
Järgmine ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool - Kevadkool oleks õigem nimi olnud. +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
Tarude juures praktilisel vaatlusel
Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud?! No mitte ei märganud, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.
Mesimummud päikesevanni võtmas

Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu on ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätegatöömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatam, kes ie taha talvel püsida rahulikult oma kodus. ????
Aimar koos oma väsimatu abilisega, isaga
Mittemesinikud uudistasid ka hoolega. Eriti seal, kus asusid meeriiulid. Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ka mesinikud ostsid neid. Ikkagi meretagune kraam...
Väga maitsev mesi. Minul juba järgi proovitud nii pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti...
Muhu mesi - soovituslik ost

Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.

Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale jõudsid, olid suured ja maitsvad. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin. Aga kui buffet-õhtusöögi maksumuseks on 12.-eurot, siis ikka paneb mõtlema...
Tegelikult lausa uskumatu, sest õhtusöögiaeg oli ette nähtud 17 - 20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel kõhus täielikult tunda.

Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.

Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindus-aruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes ja mullivannis istudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks... Pole ma ju ka mesinik....

Mandrimesinikud saare peal Talvekoolis - 2.päev

26. veebruar 2020 - 22:44
Õppereisi teine päev - pühapäev.  Reisikorraldaja meenutab....

Päev algas loomulikult hommikusöögiga ja selle üle enam nuriseda ei saanud. Jätkus kõigile. Ka minule, kes ma jälle viimasel minutil kohvilauda jõudsin.
Ja siis keerasime oma bussinina juba Reo küla poole, kus asub üks väga põnev klooster.
Juba kaugest ajaloost on teada, et ühes õiges kloostris peab olema ka kloostrimesindus.
Reo klooster Saaremaal
Õde Theofili võttis meid nii armsalt vastu, et kõik olid temast vaimustuses. Ta rääkiski väga huvitavalt, kuidas ja miks alustati kloostrimesindusega ja millised raskused on sel teel neil olnud. Rahvas kuulas tund aega kloostrikirikus seda huvitavat juttu ja oleks kauemgi kuulanud, kuid enne lahkumist oli üle vaja vaadata ka mesindusruumid. Need olid ülipuhtad. Kõik ahhetasid, kui seda nägid. Uskumatu, kuidas nad seda küll suudavad.
õde Theofili tutvustamas mesindusruumi
Aitäh, õde Theofili ja teised kloostriõed, nii südamliku vastuvõtu eest. Maitsev tee koos koogi ja ahjusoojade pirukatega oli nagu kirss tordil, mida me ei osanud ju oodatagi.
Huvitavat juttu jätkus kuulamiseks igal momendil




Nii meie reis kulges. Kaks õppepäeva möödusid lennates. Muhumaale ja Saaremaale tuleb minna kauemaks, sest mesinikel juba juttu jätkub. Seda me aprillikuus teemegi. Siis juba mesinik-ettevõtjatega ja meid ootab seal juba 5 mesila külastus.
Tavapäraselt käime reisimas mugava bussiga, seega ärge kartke pikka bussisõitu... eriti mesinike seltskonnas.
Meie kindel koostööpartner rohkem kui 10 aastat



Tegelikult sai filmitud ka mõningased klipid. Kuid nende "kokkukleepimiseks" ja näitamiseks kulub veel aega.
Kohtumisteni järgmistel õppereisidel!



Kuidas eesti mesinikud Dalmaatsias, Šolta saarel mesinikul külas käisid

26. veebruar 2020 - 21:44
Õppereis toimus 2019.aasta sügisel. Muljeid jagab Liia, kes on aktiivselt osalenud erinevatel mesindusalastel õppereisidel.


Miski ei iseloomusta meie rännakut mesiniku juurde paremini kui järgnevad laulusõnad:


                   On neetuilt ränk see mäkketõus
ja kahtlema löön oma jõus.
Vaev on liiga suur.
Surub ligi maad,
liialt jõudu nõuab.... 

 
Mäkketõus Šolta saarel
Aga me jõudsime kohale vaatamata sellele, et tuli läbida 1,5 km suhteliselt järsk tõus +28 kraadises kuumuses. Eestlane on ju visa. ????
Mesinik elab mägisel Šolta saarel ja on kolmandat põlve mesinik. Mesindab kraini tõugu mesilastega langstroth-tõõpi korpustarudes. Kollases särgis ja rõõmsameelsena ootas ta meid juba oma kodu väravas.
Mesinik rääkimas, reisijuht Chris tõlkimas

Loenguruumiks oli viinamarjaväätidega kaetud varikatusealune, kus istekohtadeks olid seatud tarupatjadega kaetud korpused ja oma tegevuse tutvustamiseks mesindamisel vajaminevad vahendid.

Huvitavalt sisseseatud koolitusnurk


Saime ülevaate kohalikust mesindusest, mis erineb eestimaisest üsna palju, seda eriti kliimast tingitult.
Mesinikud uudistamas


Nimelt on neil aasta jooksul kaks korjeperioodi: üks septembrist detsembrini (korjetaimeks metsik rosmariin) ja teine algab veebruaris ning kestab ligikaudu juulini (korjetaimeks põhiliselt salvei). Juulis ja augustis mesilasema ei mune, on ka korjepaus kõrge temperatuuri tõttu. Selleks perioodiks jätab mesinik tarru 5-6 kg mett mesilastele toiduks. Samal ajal toimub varroalesta tõrje erinevate preparaatide ja meetoditega, mida finantseerib riik. Saaremesinik oli väga üllatunud, kui kuulis, et meil selleks riigipoolne toetus puudub. Mõlema korjeperioodi meesaak on mesiniku ütlust mööda 20 kg, seega aasta keskmine toodang kokku 40 kg pere kohta.

väravad avatud, tulge tarkust ammutama


Septembri lõpus toovad oma mesitarud 30 päevaks saarele metsiku rosmariini korjele mesinikud rannikult, kuna nimetatud mesi on parim toit mesilastele talveperioodiks. Talvitumine toimub saarel detsembris-jaanuaris (temperatuur põhiliselt +10, üksikutel päevadel kuni +15). Rannikualal on õhutemperatuur madalam ja sellest tulenevalt ka mesilaste talvitumine parem.

Tulutoovate mesindussaadustena loetles mesinik meile 5 nimetust: mesi, õietolm, taruvaik, vaha ja mesilasema toitepiim. Viimast nimetust tootis ta 0,5 kg ja turustab seda lisaks kodumüügile ka kohalikus apteegis. Õietolmu kogumine toimub vaid 2 tundi päevas, 8-st 10-ni hommikul, kuna hiljem oleks päevane temperatuur selleks liiga kõrge. Õietolmu saak toortolmuna on 500 kg, seda säilitatakse sügavkülmas. Turustamiseks segab mesinik õietolmu rosmariinimeega (säilivuseks 1-2 kuud). Seda toodet müüb ta biomarketitele.

Taruvaigust ja vahast valmistab erinevaid tinktuure, salve, seepe ja muid erinevaid kosmeetikatooteid mesiniku abikaasa. Vahast valmistatakse mitmesuguseid küünlaid. Kõiki tooteid müüb pereettevõte ka kohapeal selleks vastavalt sisustatud ruumis.

Oli väga huvitav ja igati tore külastuspäev. Hommikune ränk mäkketõus oli juba ununenud.
tüüpiline Šolta saare arhitektuur
Saar vaadatuna laevalt


Mesindusalane õppereis Dalmaatsiasse toimus 2019.aasta septembris. Dalmaatsia on piirkond Horvaatias.
Õppereisist on valminud ka kaks õppefilmi. Üks reisikorraldajate poolt lühidalt läbitud kohtadest ja teine Jüri Luguse poolt juba pikemalt.

Blogi - mesilaspere koolitused ja õppereisid

26. veebruar 2020 - 19:28







Teretulemast lugema meie mesilaspere blogi.  Koduleht on leitav aadressilt http://www.mesilaspere.com/




Mandrimesinikud Muhumaal - 3.osa

26. veebruar 2020 - 19:27
Pühapäev algas loomulikult hommikusöögiga ja selle üle enam nuriseda ei saanud. Jätkus kõigile. Ka minule, kes ma jälle viimasel minutil kohvilauda jõudsin.



Ja siis keerasime oma bussinina juba Reo küla poole, kus asub üks väga põnev klooster.
Juba kaugest ajaloost on teada, et ühes õiges kloostris peab olema ka kloostrimesindus.
Reo klooster Saaremaal




 Õde Theofili võttis meid nii armsalt vastu, rääkis väga huvitavalt, kuidas ja miks alustati kloostrimesindusega ja millised raskused on sel teel olnud.  Rahvas kuulas tund aega kloostrikirikus seda huvitavat juttu ja oleks kauemgi kuulanud, kuid enne lahkumist oli üle vaja vaadata ka mesindusruumid. Need olid ülipuhtad. Kõik ahhetasid, kui seda nägid. Uskumatu, kuidas nad seda küll suudavad.





 Aitäh, õde Theofili ja teised kloostriõed, nii südamliku vastuvõtu eest. Maitsev tee koos koogi ja ahjusoojade pirukatega oli nagu kirss tordil, mida me ei osanud ju oodatagi. 



Nii meie reis kulges. Kaks õppepäeva möödusid lennates. Muhumaale ja Saaremaale tuleb minna kauemaks, sest mesinikel juba juttu jätkub.  Seda me aprillikuus teemegi - mesinik-ettevõtjatega jälle Saaremaale ja siis ootab meid seal juba 5 mesila külastamine.
Tavapäraselt käime reisimas mugava bussiga, seega ärge kartke pikka bussisõitu.

 
Meie hea koostööpartner juba 10 aastat






Tegelikult sai filmitud ka mõningased klipid. Kuid nende "kokkukleepimiseks" ja näitamiseks kulub veel aega.
 
Kohtumisteni järgmistel õppereisidel!





Mandrimesinikud Muhumaal - 2.osa

26. veebruar 2020 - 19:08


Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätega töömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatama, kes ei püsi talvel rahulikult oma kodus. ????





 Mittemesinikud uudistasid ka hoolega. Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ikkagi meretagune mesi...
Väga maitsev mesi, järgi proovitud juba pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti.

Muhu mesi - Aimari mesilinnud on hästi tööd teinud
Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.

Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale hjõudsid, olid suured ja maitsvad. Õnneks. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin.

Lausa uskumatu, sest õhtusöögi aeg oli ette nähtud 17-20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel täielikult tunda.


Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.

  

Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindusaruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-s saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks. Pole ma ju ka mesinik...


Mandrimesinikud Muhumaal - 1 osa

26. veebruar 2020 - 19:07
Kuidas siis mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid?!  (25.-26.jaanuar 2020)


Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.


 Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühe Saaremaa ettevõtjaga, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögid, tuli uus teade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupi vastuvõtmisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja kirjad jäid vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele, kes soovitas lõunasöögikoha ja sealt edasi juba saadi ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid nende müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.

 Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.



Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikka tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. 


Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi astus Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu. Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui ka tagasi tulles.



 
Aleksander Kilk bussis koolitamas




 Tegelikult nii meil need õppesõidud bussiga käivadki, et alati on keegi mikrofoni taga, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning arutlevad kaasa.




 
Bussis koolitus kuulamas



 Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.


Teel Muhumaale



 Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
 


 
Päikesepaistelises Muhumaal





Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.

Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külaseltsi maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
 
Aimar Lauge õpetussõnu jagamas






 Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole ja mesilasi vaatama.
 
Jalutusköik Aimari kodumesilasse



Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigub. Järgmine  ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool, Kevadkool oleks õigem nimi olnud.  +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
 
Aimar Lauge oma mesitarusid näitamas

 Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud? No mitte ei mäleta, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.

Mummud päikest võtmas 25.jaanuaril 2020










Mesinike talvine teabepäev toimub 28.jaanuaril Tallinnas

19. jaanuar 2017 - 9:17
Traditsiooniliselt toimuvad mesinikele teabepäevad, kuhu oodatakse kõiki, olenemata organisatsioonilisest kuuluvusest.

Järgmine teabepäev toimub 28.jaanuaril Tallinnas,  kuid ainult EELREGISTREERIMISEGA.

Kui huvitab, siis tuleb minna Eesti Mesinike Liidu kodulehele www.mesinikeliit.ee  ja registreerida seal asuva vormi kaudu ja maksta osalustasu 15. eurot. Seda saab teha kuni 23.jaanuarini.

 Keda saame kuulata teabepäeval?

Marco Neven Norrast reäägib sealsest mesinduse olukorrast ja meeturust.
Stanislav Jas räägib mesindusest Euroopa Liidus ja karukahjudega seotud probleemidest Euroopa Liidu mesilates. 
Thomas Dhal Rootsist annab ülevaate Rootsi kutselise mesinduse hetkeolukordadesr ja probleemidest.
Reet Karise Eestist räägib sellest, kuidas mesilased on taimede tohtrid ja kuidas see mesilastele mõjub.
Risto Raimets Eestist teema on erinevate insektsiidide ja fungitsiidide sünergilistest mõjudest kimalastele.
Päeva lõpetab Leo Vari Eestist ja tema teemaks on töövahendid varroatoosi tõrjumisel oblikhappega.

Kohtumiseni teabepäeval.
 

Mesinik-koolitajad ise koolipingis

19. jaanuar 2017 - 9:07


7.-8.jaanuaril toimus mesinik-koolitajatele 2-päevane koolitusõppus Võrumaal. Väga hea ja pädeva koolitaja, Anu Sarve õpetamisel, omandasid meie koolitajad vajalikke andragoogilisi võtteid. Kuna koolitus oli 2-päevane, siis jätkus mesindusalast diskussiooni veel ka väga hilistel õhtutundidel.
EMLi Koolituskeskuse koolitajad said kohale sõita ühiselt Tallinn-Viljandi-Tartu-Elva-Võru marsruudil, Virumaa omad pidid kahjuks ise leidma võimaluse kohaletulekuks. Enne koolitust käisime tutvumas ka mesinik Talmeti uue mesinduskauplusega Võrus, Kreutzwaldi 108. 

Mesinik-koolitajad koolipingis
 
Mesinduskauplus Võrus, Kreutzwaldi 108

Tegevjuhi nädalakiri nr. 2/2017

19. jaanuar 2017 - 9:03



2017. aasta on alanud nii töiselt, mida varasemast aegadest isegi ei mäleta. Võib-olla oli põhjuseks ka see, et aastavahetus langes nädalavahetusele ja nii need päevad edasi  kiirustades läksid. Vahetus vaid üks number aastaarvus.


Millest siis selles nädalakirjas ülevaadet andsin

-   Koos Maire Valtiniga kohtumas KEVILI põllumeestega

-   8. jaanuaril toimus EML-i esimene, nö uues formaadis, teabehommik mesinikega. Sel korral Võrumaal.

-  7.-8. jaanuaril olid mesinike koolitajad, ehk siis staažikad mesinikud ise, koolipingis. Kahel päeval omandati andragoogika põhitõdesid ehk kuidas õpetada täiskasvanuid


-  28.novembril oli EML saatnud ettepanekute kirja Maaeluministeeriumile. Vastuse saime 06.01.

3. ja 4. jaanuar kohtumised KEVILI põllumeestega, aga sellest olen juba blogi kaudu ülevaate andnud. Lihtsalt tegevjuhi nädalakirja sai hiljem üllitatud ja liikmetele saadetud.


Maire Valtin esinemas põllumeestele
MESINDUS AJAKIRJANDUSES

Mesindusest tuleb palju rääkida. Mida rohkem räägime, seda rohkem hakkavad inimesed aru saama mesilaste vajalikkusest.

5.jaanuaril ilmus „Maaelus“ intervjuu Aleksander Kilgiga.

 Täispikk intervjuu „Mesinikud ootavad riigilt tunnustust“  on leitav meie kodulehel http://www.mesinikeliit.ee/

 2017. aastal on EML-i küsimuste-vastuste päevad


2017.aastal hakkame korraldame küsimuste-vastuste päevi erinevates maakondades. Plaani on võetud selliste päevade korraldamine 9 korral. Kas me seda suudame selle plaani 100% täita, seda näitab aeg.

Esimene päev toimus Võrus 8.jaanuaril. Vaatamata külmale talvehommikule ja veel pühapäevasele, tuli kohale 30 mesinikku Võrumaalt, Valgamaalt, Põlvamaalt, Tartumaalt.

EMLi liikmeid Võrumaal on 25, neist kohale oli tulnud 9. Hea meel oli tõdeda, et ka mitte-EMLi liikmeid huvitavad meie tegemised.

Päeva läbivaks teemaks kuulutasime varem välja ikka kõiki mesinikke huvipakkuva  mesilaste tervise ja talvitumise probleemide arutelu, kuid vastatud sai ka kõigile teistele küsimistele. Näiteks alates PRIA registreeringu vajalikkusest, „euroniitmisest“ jne. Planeeritud 2,5 tundi möödus väga kiirelt ja kindlasti oleks juttu jätkunud kauemakski, kuid meil olid kahjuks selleks päevaks väga kindlad ajaraamid.

Mesinike küsimustele vastasid juhatuse esimees Aleksander Kilk, mesinike nõustaja Maire Valtin ja tegevjuht Marianne Rosenfeld.


Kirjavahetus Maaeluministeeriumiga



28. novembril  kirjutas EML pika pöördumise maaeluministrile. Siis oli ministriks  Martin Repinski. Toimus ministrite vangerdus ja meile vastamine venis tavapäraselt (maksimum aeg 30 päeva) natukene kauemaks.

6. jaanuaril saime vastuse juba praegu ametis olevalt maaeluministrilt Tarmo Tammelt. Vastus oli 3-leheküljeline ja sellega saab tutvuda meie kodulehel.

Lühidalt: mesinike toetamist mesilasperede pidamise eest on arutatud mitmel mesinduse ümarlaual ja mõistetakse toetuse rakendamise vajadust, kuid kõik sõltub riigieelarve võimalustest ja rahalisi vahendeid selleks ei jätkunud.

Väga pikalt vastati mesilaste tervise ja elujõu säästmiseks esitatud ettepanekutele, mis sai tehtud seoses taimekaitsetöödega ja natukene lühem vastus mesilashaiguste probleemidega seotud ettepanekutele.

Nii EMLi saadetud pöördumist kui ministeeriumi vastust loe palun meie kodulehelt
http://www.mesinikeliit.ee/


Eesti Mesinike Liidu (EML) tegevjuhi nädalakiri nr. 1/2017

16. jaanuar 2017 - 10:16


Alates 2017.aastast hakkasin EMLi tegevjuhina välja andma nädalakirja. Eelkõige info muidugi liikmetele, aga siis mõtlesin, et võib-olla leiavad ka teised mesindushuvilised mõned olulised viited sellest ja otsustasin sisu ka siia blogisse üles panna.

Milleks mulle nädalakiri?



Alanud on uus aasta ja ma olen kindel, et sel aastal on tulemas väga palju infot, mida ma tahan teiega jagada. Tean, et osad kindlasti ütlevad, et see ei ole esimene kord, kui alustan infolehega. Ei ole jah ning selle peale vastaksin, et alati tuleb anda ka teine võimalus. Eelmisest korrast õppisin nii mõndagi – eelkõige tuleb loota vaid iseendale ja alles seejärel teistele. Seepärast infolehele mõnede jaoks kindlasti väga intrigeeriv pealkiri. Ja ma ei luba, et see üllitis saab ilmuma igal nädalal, kuid rohkem kui üks kord kuus kindlasti. Selle infolehe kaudu saavad edastada ka kõik EML liikmed oma infot.

Kuna meie „Mesinik“-lehe ilmumine toimub iga 2 kuu tagant ja maht on piiratud, siis tuleb leida info vahendamiseks erinevaid kanaleid.

Tagasiside on väga oodatud. Eriti ettepanekud, mida ja kuidas muuta – nii lehes kui EMLi igapäevastest tegevustes. 

Esimene nädalakiri sai EMLi liikmetele postitatud juba 01. jaanuaril ja kuna ma seda kohe õigeaegselt blogisse üles ei pannud, siis osa seal kajastatud info on juba oma aktuaalsuse kaotanud.
Näiteks oli seal eelteated jaanuari esimesel nädalal toimuvatele sündmustele ja kuidas need toimusid, sellest juba ülevaade järgnevates nädalakirjades. Aga siia tooksin siis sellest nädalalehest veel valikuliselt mõned kohad.

2017 aasta on EMLile juubeliaasta. 

Aga kõigepealt tagasivaade lähiminevikku




2016.aasta oli poliitilises mõttes väga kirev. Vahetus valitsus ja mitmeid kordi maaeluminister.


Peale valitsuse vahetust hakkasid kõik maaelu organisatsioonid koheselt kontakti otsima uue maaeluministri hr.Repenskiga. Nii ka EML. Ministrile sai koostatud pikk pöördumine. Selle täistekst ilmus ka detsembrikuu „Mesinikus“ ning on loetav ka meie kodulehel http://www.mesinikeliit.ee/ministrile/


Vastust ei jõudnud me aga ära oodata, sest enne seda tuli ju ministrite vangerdus. Sellega seonduvalt viibib ka meie vastuse saamine ja loodetavasti saame selle jaanuaris.


23.detsembril tuli meie postkasti järjekordne nädalakiri „Nädal põllumajanduses“ ja sealt saime infot, et uus maaeluminister Tarmo Tamm võtab tööle kaks nõunikku ja loob nõuandva kogu, mis koosneb kuni seitsmest põllumehest ja hakkab tegutsema ministeeriumi juures.



Esmapilgul tundus see väga hea uudis. Lõpuks ometi minister, kes kaasab tegev-põllumehi. Kuna mesindus on üks oluline maaelu ja põllumajanduse osa (vähemalt kõik mesinikud mõtlevad nii), siis saatsime koheselt ka EMLi poolse ettepaneku (kiri läks juhatuse poolt ja juhatuse esimehe Aleksander Kilgi allkirjaga),  kaasata nõukogusse kindlasti mesinike esindaja.


Saime väga kiiresti vastuse, aga......  Kui meiepoolne kiri läks teele 27.detsember, siis minister vastas juba päev hiljem: “ et sellesse nõuandvasse kokku kuulumine ei anna kellelegi eeliseid. Kõik Eesti Mesinike Liidu ettepanekud on ka tulevikus alati oodatud.“

Kuidas suhtlemine ametkondadega edasi kulgeb, sellest kindlasti pidev ülevaade eelkõige EMLi liikmetele ja jõudumööda ka avalikkusele.

 






 

Kohtumine põllumeestega

4. jaanuar 2017 - 20:22
2017.aasta algab tõesti väga-väga töiselt.  Juba 3. jaanuaril oli mesinike esindajate ehk täpsemalt öeldes, Eesti Mesinike Liidu esindajate kohtumine põllumeestega.

Kõik sai alguse sellest, kui KEVILI-juhid kutsusid mesinike esindajat rääkima oma liikmetele mesindusest. On ju pidevalt võimendatud, et mesinikud ja põllumehed kohe peavad vastastikku seisma ja üksteist süüdistama. Aga kas see peab ikka nii olema?

Otsustasimegi, et meie  mesinike nõustaja Maire Valtin võtab esinemisetule enda peale. Ega siis sõnumitoojat ikka maha ei lööda. Ja "turvanaiseks" läksin mina ise kaasa ehk siis kaks naist on ikka kaks naist.

Eks natukene oli alguses kõhe ka. Just nende eelnevalt kuvandatud vastuseisude pärast, mis mesinike ja põllumeeste vahel on. Aga lootus oli, et mehed on viisakad naiste vastu.

Ega me ei eksinudki. Sadakond meest vaatas saalis vastu, kuulasid Maire loengut teemal "Põllumajandus läbi mesiniku pilgu", vaidlesid vastu mõnedele aspektidele ja küsisid täpsustavaid küsimusi. Aga ei mingit pahatahtlikkust. Pigem siiras soov leida mõlemaid osapooli rahuldavad lahendused.

4. jaanuaril oli järgmine teabepäev Lääne-Virumaal. Siis ma saatsin Maire üksinda tulle, kuna eelmisest päevast olid tõesti vaid positiivsed emotsioonid, vaatamata keskkonnaalastele probleemidele.

Järeldus päevadest: rohkem tuleb omavahel rääkida.

Maire esinemas

Edukat ja õnnerikast uut aastat!

1. jaanuar 2017 - 17:15



Mineviku jälgedes ehk mesinikud osalemas Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil

2. detsember 2016 - 21:36
08.märtsil 2016 toimus Riigikogu keskkonnakomisjoni koosolek, kuhu kutsuti ka mesindusorganisatsioonide esindajad. Olime seal siis päris mitmekesi: Eesti Mesinike Liidu (EML)  poolt Aleksander Kilk juhatuse esimehena ja mina kui tegevjuht, Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu (EKMÜ) poolt Mart Kullamaa ja Tago Holsting ning Meetootjate Ühenduse poolt Lembit Kaasik, kes kuulub ka EMLi ridadesse. Protokollis on küll märge, et Mart Kullamaa osales seal kui Eesti Mesinduse Koostöökogu esindajana, kuid täpsuse huvides peab märkima, et Mesinduse Koostöökogu ei ole juriidilise isiku staatuses. Lisaks kutsutud mesindusorganisatsiooni esindajatele oli seal ka EMÜ teadur Reet Karise ja veel teisigi loomulikult.

Miks meid kutsuti?  Aga seepärast, et päevakorras oli pestitsiidide arutelu punkt seoses mesilastega.

EMLile oli tehtud ettepanek esineda ettekandega. Aleksander tegi selle tavapäraselt väga hästi (see on leitav EMLi kodulehelt), kuigi vist osalejatele liiga pikalt, sest mõni juba näppis telefoni, mõni vaatas lihtsalt ringi. Aga olgem ausad, kulutatud 20 minutit võis tunduda mõnele pikk, kuid teades suhtumist mesindusse, tuleb aeg-ajalt ikka ja jälle "puust ja punaselt" põhitõdesid seletada.

Lisaks Aleksandrile esines ettekandega ka Reet Karise. 

Aga millele ma hetkel mõtlen.

Komisjon oli seisukohal, et sõgisel tuleb korraldada jätkuarutelu kontrollimaks, kas taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisel on mesinike ettepanekuid arvestatud ja probleemidele lahendused leitud.
Lisaks peab komisjon vajalikuks teha sügisel riigieelarve seaduse eelnõu menetlemisel ettepanek leidmaks Maaeluministeeriumile täiendavaid summasid taimekaitsetööde järelvalve teostamiseks.

Otsustati: jätkata arutelu sügisel

Kohe- kohe on saabumas jõulud.... Mesinikke pole küll teavitatud asjade käigust. Järelikult peavad mesinikud ise kirjutama järelpärimise.

Komisjoni protokoll on leitav https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/d4df3ae6-18ae-4866-8a7a-473338a3a4cb/

Eesti Mesinike Liidu pöördumine ministrile

28. november 2016 - 18:59
Lumi maas ja täpselt õige aeg tegeleda tubaste töödega ehk siis ka natukene ametkondade survestamisega.

Täna saatis Eesti Mesinike Liit välja pöördumise maaeluministrile - Eesti mesinduse olukorda raskendavate ning mesinduse arengut, jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet pidurdavate probleemide lahendamise vajadustest.

Pealegi lubas praegune maaeluminister suurt tähelepanu kõikidele põllumajandusvaldkondadele. Siiani on tundunud, et mesindus on olnud ootel tagaridades.

Pöördumise tekst on pikk. Eks ikka seepärast, et minister saaks end kiiremini kurssi viia mesinduse valdkonna teemadega.

Pöördumise teksti saab lugeda http://www.mesinikeliit.ee/ministrile/

Samuti said kirja Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees hr. Rainer Vakra ja Riigikogu mesilaste toetusrühm.