EML tegevjuhi päevik

Syndicate content
Rohkm infot kodulehel http://www.mesilaspere.com/ Aga siin anname vahel selgitavaid ülevaateid, kuidas meie tegevused toimuvad.
Uuendatud: 10 min 36 sek. tagasi

Eriolukord nõudis koolitamiste ümberkorraldamist

17. aprill 2020 - 9:32
Meil oli käimas 6 koolitust ja järgmine grupp kohe-kohe alustamas, kui kuulutati riigis välja eriolukord. Ausalt öeldes võttis olukord nõutuks. Olime oma koolitajatega harjunud siiski kursuslastega silmast-silma kohtuma....

Aga igapäevaselt hakkas järjest rohkem tulema koolitusi veebiteel ja otsustasime, ega siis meie ka ei saa olla äpumad. ;) :)

Esimene investeering uut moodi koolitusse oli endal osalemine zoomi-keskkonna kasutamise koolitusel. Selge see, et ega kohe kõiki nõkse selgeks ei saanudki, aga tänaseks tehtud kahel õhtul esimesed veebikoolitused meie 7-le õppegrupile, kes asuvad eri paigus üle Eestimaa.

Tegelikult koheselt tuli appi koolituste korraldamisel mu enda vanem tütar, kes on arvutiga ikka kordades rohkem "sina"-peal kui ma ise. 
Meie veebikoolituste tehniline tugi Chris




Ah jaa! Kõigepealt pean seletama ära, miks Chris on maskiga. Seepärast, et meie kodukontorisse tuli ka koolitaja Marje ja me järgisime reeglit, et ei ole ühest leibkonnast - seega kanname maske ja laual on desinfitseerimise vahend. 
Seda teist reeglit 2+2 meil siiski järgida ei õnnestunud, sest  kuna Marje ka nägi zoomi keskkonna "köögipoolt" alles meie arvutis, siis pidime talle enne koolitust mõned juhised ikka andma.
Marianne ja Marje arutamas koolituse pisiasju
Ja Marje ongi stardivalmis!
Kohe algab 3-tunnine loeng
Ekraanilt on näha, et kursuslased kogunevad ja kohe-kohe algab koolitus.



Esimesel päeval, ehk siis 15.aprillil olime ikka päris pinges. Kuidas sujub, kas tekib tehnilisi tõrkeid, kas osalejad ikka saavad keskkonda sisse, kas nad meid kuulevad jne. jne.  Võib-öelda, et ilma suuremate apsakateta koolitus sujus.
Järgmisel päeval kohe jätkasime ja siis juba ise ka sisemiselt pingevabalt. Meie koolitusgruppides osalejad on väga vahvad ja toetavad inimesed. Tagasisidena kuulsime ka vaid kiidusõnu ja omalt poolt kiidame kuulajaid, et nad kahel järjestikkusel õhtul istusid kella 18-st kuni 21-ni arvutite taga.
Koolitus lõppenud. Salvestame õppefailid




Koolituse lõppedes veel kord failide ülevaatamine. Lindistus läks meie tehnilise toe Chrisile, kes sellest teeb osalejatele järelvaatamisfaili.

Marje slaidid on alati huvitavad ja väga mitmekülgselt koostatud. Laseme teil ka, kes te pole veel meie koolitustele jõudnud, neid piiluda.Tegelikult neid slaide on mitmekümneid. Näiteks sellesamma kordamise teema juurde kuulus 91 slaidi :).

Varsti jälle järgmised koolitused.  Jälgige meie kodulehte või facebooki lehekülge. ;).
Olgem hoitud ja terved!














Mandrimesinikud saare peal Talvekoolis - 1. päev

26. veebruar 2020 - 22:49
Kuidas siis mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid, sellest saab väikese ülevaate õppereisi korraldaja Marianne silme läbi.

Toimus see kõik 25.-26.jaanuaril 2020.aastal.



Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.
Roti-aasta sümbol
Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühelt Saaremaa ettevõtjalt, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögi, tuli äraütlemisteade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupiga tegelemisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja eelnevad kirjad olid jäänud vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Uskumatu, sest ta ise avaldas kangesti soovi, et võiksin gruppe tema juurde viia, mitte see ei olnud algselt vastupidiselt.

Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele ja kurtsin oma muret. Aimar soovitas uue lõunasöögikoha ja sealt edasi sain ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid vastuvõtjate müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.

Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.
Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikkagi tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. ????

Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi sisenes Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu! Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui sealt ka tagasi tulles.
Aleksander Kilk oma teadmisi jagamas




Tegelikult nii meil need õppesõidud käivadki, et alati on keegi tark inimene mikrofoniga esimeses pingis, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning soovi korral arutlevad kaasa.
Õppereisil osalejad huviga kuulamas



Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult praamile minnes sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.
Ja nii need kilomeetrid kadusid....



Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
Muhumaa tervitas meid päikesega



Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame ja üldse Muhumaale tuleme. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.
Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külakeskuse maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
Aimar Lauge õpetussõnu jagamas
Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole mesilasi vaatama.
Jalutuskäik Aimari mesilasse

Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigib.
Järgmine ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool - Kevadkool oleks õigem nimi olnud. +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
Tarude juures praktilisel vaatlusel
Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud?! No mitte ei märganud, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.
Mesimummud päikesevanni võtmas

Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu on ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätegatöömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatam, kes ie taha talvel püsida rahulikult oma kodus. ????
Aimar koos oma väsimatu abilisega, isaga
Mittemesinikud uudistasid ka hoolega. Eriti seal, kus asusid meeriiulid. Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ka mesinikud ostsid neid. Ikkagi meretagune kraam...
Väga maitsev mesi. Minul juba järgi proovitud nii pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti...
Muhu mesi - soovituslik ost

Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.

Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale jõudsid, olid suured ja maitsvad. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin. Aga kui buffet-õhtusöögi maksumuseks on 12.-eurot, siis ikka paneb mõtlema...
Tegelikult lausa uskumatu, sest õhtusöögiaeg oli ette nähtud 17 - 20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel kõhus täielikult tunda.

Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.

Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindus-aruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes ja mullivannis istudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks... Pole ma ju ka mesinik....

Mandrimesinikud saare peal Talvekoolis - 2.päev

26. veebruar 2020 - 22:44
Õppereisi teine päev - pühapäev.  Reisikorraldaja meenutab....

Päev algas loomulikult hommikusöögiga ja selle üle enam nuriseda ei saanud. Jätkus kõigile. Ka minule, kes ma jälle viimasel minutil kohvilauda jõudsin.
Ja siis keerasime oma bussinina juba Reo küla poole, kus asub üks väga põnev klooster.
Juba kaugest ajaloost on teada, et ühes õiges kloostris peab olema ka kloostrimesindus.
Reo klooster Saaremaal
Õde Theofili võttis meid nii armsalt vastu, et kõik olid temast vaimustuses. Ta rääkiski väga huvitavalt, kuidas ja miks alustati kloostrimesindusega ja millised raskused on sel teel neil olnud. Rahvas kuulas tund aega kloostrikirikus seda huvitavat juttu ja oleks kauemgi kuulanud, kuid enne lahkumist oli üle vaja vaadata ka mesindusruumid. Need olid ülipuhtad. Kõik ahhetasid, kui seda nägid. Uskumatu, kuidas nad seda küll suudavad.
õde Theofili tutvustamas mesindusruumi
Aitäh, õde Theofili ja teised kloostriõed, nii südamliku vastuvõtu eest. Maitsev tee koos koogi ja ahjusoojade pirukatega oli nagu kirss tordil, mida me ei osanud ju oodatagi.
Huvitavat juttu jätkus kuulamiseks igal momendil




Nii meie reis kulges. Kaks õppepäeva möödusid lennates. Muhumaale ja Saaremaale tuleb minna kauemaks, sest mesinikel juba juttu jätkub. Seda me aprillikuus teemegi. Siis juba mesinik-ettevõtjatega ja meid ootab seal juba 5 mesila külastus.
Tavapäraselt käime reisimas mugava bussiga, seega ärge kartke pikka bussisõitu... eriti mesinike seltskonnas.
Meie kindel koostööpartner rohkem kui 10 aastat



Tegelikult sai filmitud ka mõningased klipid. Kuid nende "kokkukleepimiseks" ja näitamiseks kulub veel aega.
Kohtumisteni järgmistel õppereisidel!



Kuidas eesti mesinikud Dalmaatsias, Šolta saarel mesinikul külas käisid

26. veebruar 2020 - 21:44
Õppereis toimus 2019.aasta sügisel. Muljeid jagab Liia, kes on aktiivselt osalenud erinevatel mesindusalastel õppereisidel.


Miski ei iseloomusta meie rännakut mesiniku juurde paremini kui järgnevad laulusõnad:


                   On neetuilt ränk see mäkketõus
ja kahtlema löön oma jõus.
Vaev on liiga suur.
Surub ligi maad,
liialt jõudu nõuab.... 

 
Mäkketõus Šolta saarel
Aga me jõudsime kohale vaatamata sellele, et tuli läbida 1,5 km suhteliselt järsk tõus +28 kraadises kuumuses. Eestlane on ju visa. ????
Mesinik elab mägisel Šolta saarel ja on kolmandat põlve mesinik. Mesindab kraini tõugu mesilastega langstroth-tõõpi korpustarudes. Kollases särgis ja rõõmsameelsena ootas ta meid juba oma kodu väravas.
Mesinik rääkimas, reisijuht Chris tõlkimas

Loenguruumiks oli viinamarjaväätidega kaetud varikatusealune, kus istekohtadeks olid seatud tarupatjadega kaetud korpused ja oma tegevuse tutvustamiseks mesindamisel vajaminevad vahendid.

Huvitavalt sisseseatud koolitusnurk


Saime ülevaate kohalikust mesindusest, mis erineb eestimaisest üsna palju, seda eriti kliimast tingitult.
Mesinikud uudistamas


Nimelt on neil aasta jooksul kaks korjeperioodi: üks septembrist detsembrini (korjetaimeks metsik rosmariin) ja teine algab veebruaris ning kestab ligikaudu juulini (korjetaimeks põhiliselt salvei). Juulis ja augustis mesilasema ei mune, on ka korjepaus kõrge temperatuuri tõttu. Selleks perioodiks jätab mesinik tarru 5-6 kg mett mesilastele toiduks. Samal ajal toimub varroalesta tõrje erinevate preparaatide ja meetoditega, mida finantseerib riik. Saaremesinik oli väga üllatunud, kui kuulis, et meil selleks riigipoolne toetus puudub. Mõlema korjeperioodi meesaak on mesiniku ütlust mööda 20 kg, seega aasta keskmine toodang kokku 40 kg pere kohta.

väravad avatud, tulge tarkust ammutama


Septembri lõpus toovad oma mesitarud 30 päevaks saarele metsiku rosmariini korjele mesinikud rannikult, kuna nimetatud mesi on parim toit mesilastele talveperioodiks. Talvitumine toimub saarel detsembris-jaanuaris (temperatuur põhiliselt +10, üksikutel päevadel kuni +15). Rannikualal on õhutemperatuur madalam ja sellest tulenevalt ka mesilaste talvitumine parem.

Tulutoovate mesindussaadustena loetles mesinik meile 5 nimetust: mesi, õietolm, taruvaik, vaha ja mesilasema toitepiim. Viimast nimetust tootis ta 0,5 kg ja turustab seda lisaks kodumüügile ka kohalikus apteegis. Õietolmu kogumine toimub vaid 2 tundi päevas, 8-st 10-ni hommikul, kuna hiljem oleks päevane temperatuur selleks liiga kõrge. Õietolmu saak toortolmuna on 500 kg, seda säilitatakse sügavkülmas. Turustamiseks segab mesinik õietolmu rosmariinimeega (säilivuseks 1-2 kuud). Seda toodet müüb ta biomarketitele.

Taruvaigust ja vahast valmistab erinevaid tinktuure, salve, seepe ja muid erinevaid kosmeetikatooteid mesiniku abikaasa. Vahast valmistatakse mitmesuguseid küünlaid. Kõiki tooteid müüb pereettevõte ka kohapeal selleks vastavalt sisustatud ruumis.

Oli väga huvitav ja igati tore külastuspäev. Hommikune ränk mäkketõus oli juba ununenud.
tüüpiline Šolta saare arhitektuur
Saar vaadatuna laevalt


Mesindusalane õppereis Dalmaatsiasse toimus 2019.aasta septembris. Dalmaatsia on piirkond Horvaatias.
Õppereisist on valminud ka kaks õppefilmi. Üks reisikorraldajate poolt lühidalt läbitud kohtadest ja teine Jüri Luguse poolt juba pikemalt.

Blogi - mesilaspere koolitused ja õppereisid

26. veebruar 2020 - 19:28







Teretulemast lugema meie mesilaspere blogi.  Koduleht on leitav aadressilt http://www.mesilaspere.com/




Mandrimesinikud Muhumaal - 3.osa

26. veebruar 2020 - 19:27
Pühapäev algas loomulikult hommikusöögiga ja selle üle enam nuriseda ei saanud. Jätkus kõigile. Ka minule, kes ma jälle viimasel minutil kohvilauda jõudsin.



Ja siis keerasime oma bussinina juba Reo küla poole, kus asub üks väga põnev klooster.
Juba kaugest ajaloost on teada, et ühes õiges kloostris peab olema ka kloostrimesindus.
Reo klooster Saaremaal




 Õde Theofili võttis meid nii armsalt vastu, rääkis väga huvitavalt, kuidas ja miks alustati kloostrimesindusega ja millised raskused on sel teel olnud.  Rahvas kuulas tund aega kloostrikirikus seda huvitavat juttu ja oleks kauemgi kuulanud, kuid enne lahkumist oli üle vaja vaadata ka mesindusruumid. Need olid ülipuhtad. Kõik ahhetasid, kui seda nägid. Uskumatu, kuidas nad seda küll suudavad.





 Aitäh, õde Theofili ja teised kloostriõed, nii südamliku vastuvõtu eest. Maitsev tee koos koogi ja ahjusoojade pirukatega oli nagu kirss tordil, mida me ei osanud ju oodatagi. 



Nii meie reis kulges. Kaks õppepäeva möödusid lennates. Muhumaale ja Saaremaale tuleb minna kauemaks, sest mesinikel juba juttu jätkub.  Seda me aprillikuus teemegi - mesinik-ettevõtjatega jälle Saaremaale ja siis ootab meid seal juba 5 mesila külastamine.
Tavapäraselt käime reisimas mugava bussiga, seega ärge kartke pikka bussisõitu.

 
Meie hea koostööpartner juba 10 aastat






Tegelikult sai filmitud ka mõningased klipid. Kuid nende "kokkukleepimiseks" ja näitamiseks kulub veel aega.
 
Kohtumisteni järgmistel õppereisidel!





Mandrimesinikud Muhumaal - 2.osa

26. veebruar 2020 - 19:08


Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus....
Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätega töömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatama, kes ei püsi talvel rahulikult oma kodus. ????





 Mittemesinikud uudistasid ka hoolega. Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ikkagi meretagune mesi...
Väga maitsev mesi, järgi proovitud juba pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti.

Muhu mesi - Aimari mesilinnud on hästi tööd teinud
Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos.

Toiduportsjonid, mis lõpuks lauale hjõudsid, olid suured ja maitsvad. Õnneks. Vastupidiselt Rüütli SPA hotellile, kus kell 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult loobusin.

Lausa uskumatu, sest õhtusöögi aeg oli ette nähtud 17-20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud ja kõhud täis saanud. Mina elasin ka õhtu üle, sest lõunasöök oli veel täielikult tunda.


Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.

  

Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindusaruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-s saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks. Pole ma ju ka mesinik...


Mandrimesinikud Muhumaal - 1 osa

26. veebruar 2020 - 19:07
Kuidas siis mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid?!  (25.-26.jaanuar 2020)


Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule, nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues: kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.


 Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühe Saaremaa ettevõtjaga, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögid, tuli uus teade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupi vastuvõtmisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja kirjad jäid vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele, kes soovitas lõunasöögikoha ja sealt edasi juba saadi ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid nende müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.

 Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.



Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikka tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi. 


Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi astus Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu. Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui ka tagasi tulles.



 
Aleksander Kilk bussis koolitamas




 Tegelikult nii meil need õppesõidud bussiga käivadki, et alati on keegi mikrofoni taga, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning arutlevad kaasa.




 
Bussis koolitus kuulamas



 Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.


Teel Muhumaale



 Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.
 


 
Päikesepaistelises Muhumaal





Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.

Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külaseltsi maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.
 
Aimar Lauge õpetussõnu jagamas






 Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole ja mesilasi vaatama.
 
Jalutusköik Aimari kodumesilasse



Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigub. Järgmine  ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool, Kevadkool oleks õigem nimi olnud.  +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.
 
Aimar Lauge oma mesitarusid näitamas

 Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud? No mitte ei mäleta, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.

Mummud päikest võtmas 25.jaanuaril 2020










Mesinike talvine teabepäev toimub 28.jaanuaril Tallinnas

19. jaanuar 2017 - 9:17
Traditsiooniliselt toimuvad mesinikele teabepäevad, kuhu oodatakse kõiki, olenemata organisatsioonilisest kuuluvusest.

Järgmine teabepäev toimub 28.jaanuaril Tallinnas,  kuid ainult EELREGISTREERIMISEGA.

Kui huvitab, siis tuleb minna Eesti Mesinike Liidu kodulehele www.mesinikeliit.ee  ja registreerida seal asuva vormi kaudu ja maksta osalustasu 15. eurot. Seda saab teha kuni 23.jaanuarini.

 Keda saame kuulata teabepäeval?

Marco Neven Norrast reäägib sealsest mesinduse olukorrast ja meeturust.
Stanislav Jas räägib mesindusest Euroopa Liidus ja karukahjudega seotud probleemidest Euroopa Liidu mesilates. 
Thomas Dhal Rootsist annab ülevaate Rootsi kutselise mesinduse hetkeolukordadesr ja probleemidest.
Reet Karise Eestist räägib sellest, kuidas mesilased on taimede tohtrid ja kuidas see mesilastele mõjub.
Risto Raimets Eestist teema on erinevate insektsiidide ja fungitsiidide sünergilistest mõjudest kimalastele.
Päeva lõpetab Leo Vari Eestist ja tema teemaks on töövahendid varroatoosi tõrjumisel oblikhappega.

Kohtumiseni teabepäeval.
 

Mesinik-koolitajad ise koolipingis

19. jaanuar 2017 - 9:07


7.-8.jaanuaril toimus mesinik-koolitajatele 2-päevane koolitusõppus Võrumaal. Väga hea ja pädeva koolitaja, Anu Sarve õpetamisel, omandasid meie koolitajad vajalikke andragoogilisi võtteid. Kuna koolitus oli 2-päevane, siis jätkus mesindusalast diskussiooni veel ka väga hilistel õhtutundidel.
EMLi Koolituskeskuse koolitajad said kohale sõita ühiselt Tallinn-Viljandi-Tartu-Elva-Võru marsruudil, Virumaa omad pidid kahjuks ise leidma võimaluse kohaletulekuks. Enne koolitust käisime tutvumas ka mesinik Talmeti uue mesinduskauplusega Võrus, Kreutzwaldi 108. 

Mesinik-koolitajad koolipingis
 
Mesinduskauplus Võrus, Kreutzwaldi 108

Tegevjuhi nädalakiri nr. 2/2017

19. jaanuar 2017 - 9:03



2017. aasta on alanud nii töiselt, mida varasemast aegadest isegi ei mäleta. Võib-olla oli põhjuseks ka see, et aastavahetus langes nädalavahetusele ja nii need päevad edasi  kiirustades läksid. Vahetus vaid üks number aastaarvus.


Millest siis selles nädalakirjas ülevaadet andsin

-   Koos Maire Valtiniga kohtumas KEVILI põllumeestega

-   8. jaanuaril toimus EML-i esimene, nö uues formaadis, teabehommik mesinikega. Sel korral Võrumaal.

-  7.-8. jaanuaril olid mesinike koolitajad, ehk siis staažikad mesinikud ise, koolipingis. Kahel päeval omandati andragoogika põhitõdesid ehk kuidas õpetada täiskasvanuid


-  28.novembril oli EML saatnud ettepanekute kirja Maaeluministeeriumile. Vastuse saime 06.01.

3. ja 4. jaanuar kohtumised KEVILI põllumeestega, aga sellest olen juba blogi kaudu ülevaate andnud. Lihtsalt tegevjuhi nädalakirja sai hiljem üllitatud ja liikmetele saadetud.


Maire Valtin esinemas põllumeestele
MESINDUS AJAKIRJANDUSES

Mesindusest tuleb palju rääkida. Mida rohkem räägime, seda rohkem hakkavad inimesed aru saama mesilaste vajalikkusest.

5.jaanuaril ilmus „Maaelus“ intervjuu Aleksander Kilgiga.

 Täispikk intervjuu „Mesinikud ootavad riigilt tunnustust“  on leitav meie kodulehel http://www.mesinikeliit.ee/

 2017. aastal on EML-i küsimuste-vastuste päevad


2017.aastal hakkame korraldame küsimuste-vastuste päevi erinevates maakondades. Plaani on võetud selliste päevade korraldamine 9 korral. Kas me seda suudame selle plaani 100% täita, seda näitab aeg.

Esimene päev toimus Võrus 8.jaanuaril. Vaatamata külmale talvehommikule ja veel pühapäevasele, tuli kohale 30 mesinikku Võrumaalt, Valgamaalt, Põlvamaalt, Tartumaalt.

EMLi liikmeid Võrumaal on 25, neist kohale oli tulnud 9. Hea meel oli tõdeda, et ka mitte-EMLi liikmeid huvitavad meie tegemised.

Päeva läbivaks teemaks kuulutasime varem välja ikka kõiki mesinikke huvipakkuva  mesilaste tervise ja talvitumise probleemide arutelu, kuid vastatud sai ka kõigile teistele küsimistele. Näiteks alates PRIA registreeringu vajalikkusest, „euroniitmisest“ jne. Planeeritud 2,5 tundi möödus väga kiirelt ja kindlasti oleks juttu jätkunud kauemakski, kuid meil olid kahjuks selleks päevaks väga kindlad ajaraamid.

Mesinike küsimustele vastasid juhatuse esimees Aleksander Kilk, mesinike nõustaja Maire Valtin ja tegevjuht Marianne Rosenfeld.


Kirjavahetus Maaeluministeeriumiga



28. novembril  kirjutas EML pika pöördumise maaeluministrile. Siis oli ministriks  Martin Repinski. Toimus ministrite vangerdus ja meile vastamine venis tavapäraselt (maksimum aeg 30 päeva) natukene kauemaks.

6. jaanuaril saime vastuse juba praegu ametis olevalt maaeluministrilt Tarmo Tammelt. Vastus oli 3-leheküljeline ja sellega saab tutvuda meie kodulehel.

Lühidalt: mesinike toetamist mesilasperede pidamise eest on arutatud mitmel mesinduse ümarlaual ja mõistetakse toetuse rakendamise vajadust, kuid kõik sõltub riigieelarve võimalustest ja rahalisi vahendeid selleks ei jätkunud.

Väga pikalt vastati mesilaste tervise ja elujõu säästmiseks esitatud ettepanekutele, mis sai tehtud seoses taimekaitsetöödega ja natukene lühem vastus mesilashaiguste probleemidega seotud ettepanekutele.

Nii EMLi saadetud pöördumist kui ministeeriumi vastust loe palun meie kodulehelt
http://www.mesinikeliit.ee/


Eesti Mesinike Liidu (EML) tegevjuhi nädalakiri nr. 1/2017

16. jaanuar 2017 - 10:16


Alates 2017.aastast hakkasin EMLi tegevjuhina välja andma nädalakirja. Eelkõige info muidugi liikmetele, aga siis mõtlesin, et võib-olla leiavad ka teised mesindushuvilised mõned olulised viited sellest ja otsustasin sisu ka siia blogisse üles panna.

Milleks mulle nädalakiri?



Alanud on uus aasta ja ma olen kindel, et sel aastal on tulemas väga palju infot, mida ma tahan teiega jagada. Tean, et osad kindlasti ütlevad, et see ei ole esimene kord, kui alustan infolehega. Ei ole jah ning selle peale vastaksin, et alati tuleb anda ka teine võimalus. Eelmisest korrast õppisin nii mõndagi – eelkõige tuleb loota vaid iseendale ja alles seejärel teistele. Seepärast infolehele mõnede jaoks kindlasti väga intrigeeriv pealkiri. Ja ma ei luba, et see üllitis saab ilmuma igal nädalal, kuid rohkem kui üks kord kuus kindlasti. Selle infolehe kaudu saavad edastada ka kõik EML liikmed oma infot.

Kuna meie „Mesinik“-lehe ilmumine toimub iga 2 kuu tagant ja maht on piiratud, siis tuleb leida info vahendamiseks erinevaid kanaleid.

Tagasiside on väga oodatud. Eriti ettepanekud, mida ja kuidas muuta – nii lehes kui EMLi igapäevastest tegevustes. 

Esimene nädalakiri sai EMLi liikmetele postitatud juba 01. jaanuaril ja kuna ma seda kohe õigeaegselt blogisse üles ei pannud, siis osa seal kajastatud info on juba oma aktuaalsuse kaotanud.
Näiteks oli seal eelteated jaanuari esimesel nädalal toimuvatele sündmustele ja kuidas need toimusid, sellest juba ülevaade järgnevates nädalakirjades. Aga siia tooksin siis sellest nädalalehest veel valikuliselt mõned kohad.

2017 aasta on EMLile juubeliaasta. 

Aga kõigepealt tagasivaade lähiminevikku




2016.aasta oli poliitilises mõttes väga kirev. Vahetus valitsus ja mitmeid kordi maaeluminister.


Peale valitsuse vahetust hakkasid kõik maaelu organisatsioonid koheselt kontakti otsima uue maaeluministri hr.Repenskiga. Nii ka EML. Ministrile sai koostatud pikk pöördumine. Selle täistekst ilmus ka detsembrikuu „Mesinikus“ ning on loetav ka meie kodulehel http://www.mesinikeliit.ee/ministrile/


Vastust ei jõudnud me aga ära oodata, sest enne seda tuli ju ministrite vangerdus. Sellega seonduvalt viibib ka meie vastuse saamine ja loodetavasti saame selle jaanuaris.


23.detsembril tuli meie postkasti järjekordne nädalakiri „Nädal põllumajanduses“ ja sealt saime infot, et uus maaeluminister Tarmo Tamm võtab tööle kaks nõunikku ja loob nõuandva kogu, mis koosneb kuni seitsmest põllumehest ja hakkab tegutsema ministeeriumi juures.



Esmapilgul tundus see väga hea uudis. Lõpuks ometi minister, kes kaasab tegev-põllumehi. Kuna mesindus on üks oluline maaelu ja põllumajanduse osa (vähemalt kõik mesinikud mõtlevad nii), siis saatsime koheselt ka EMLi poolse ettepaneku (kiri läks juhatuse poolt ja juhatuse esimehe Aleksander Kilgi allkirjaga),  kaasata nõukogusse kindlasti mesinike esindaja.


Saime väga kiiresti vastuse, aga......  Kui meiepoolne kiri läks teele 27.detsember, siis minister vastas juba päev hiljem: “ et sellesse nõuandvasse kokku kuulumine ei anna kellelegi eeliseid. Kõik Eesti Mesinike Liidu ettepanekud on ka tulevikus alati oodatud.“

Kuidas suhtlemine ametkondadega edasi kulgeb, sellest kindlasti pidev ülevaade eelkõige EMLi liikmetele ja jõudumööda ka avalikkusele.

 






 

Kohtumine põllumeestega

4. jaanuar 2017 - 20:22
2017.aasta algab tõesti väga-väga töiselt.  Juba 3. jaanuaril oli mesinike esindajate ehk täpsemalt öeldes, Eesti Mesinike Liidu esindajate kohtumine põllumeestega.

Kõik sai alguse sellest, kui KEVILI-juhid kutsusid mesinike esindajat rääkima oma liikmetele mesindusest. On ju pidevalt võimendatud, et mesinikud ja põllumehed kohe peavad vastastikku seisma ja üksteist süüdistama. Aga kas see peab ikka nii olema?

Otsustasimegi, et meie  mesinike nõustaja Maire Valtin võtab esinemisetule enda peale. Ega siis sõnumitoojat ikka maha ei lööda. Ja "turvanaiseks" läksin mina ise kaasa ehk siis kaks naist on ikka kaks naist.

Eks natukene oli alguses kõhe ka. Just nende eelnevalt kuvandatud vastuseisude pärast, mis mesinike ja põllumeeste vahel on. Aga lootus oli, et mehed on viisakad naiste vastu.

Ega me ei eksinudki. Sadakond meest vaatas saalis vastu, kuulasid Maire loengut teemal "Põllumajandus läbi mesiniku pilgu", vaidlesid vastu mõnedele aspektidele ja küsisid täpsustavaid küsimusi. Aga ei mingit pahatahtlikkust. Pigem siiras soov leida mõlemaid osapooli rahuldavad lahendused.

4. jaanuaril oli järgmine teabepäev Lääne-Virumaal. Siis ma saatsin Maire üksinda tulle, kuna eelmisest päevast olid tõesti vaid positiivsed emotsioonid, vaatamata keskkonnaalastele probleemidele.

Järeldus päevadest: rohkem tuleb omavahel rääkida.

Maire esinemas

Edukat ja õnnerikast uut aastat!

1. jaanuar 2017 - 17:15



Mineviku jälgedes ehk mesinikud osalemas Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil

2. detsember 2016 - 21:36
08.märtsil 2016 toimus Riigikogu keskkonnakomisjoni koosolek, kuhu kutsuti ka mesindusorganisatsioonide esindajad. Olime seal siis päris mitmekesi: Eesti Mesinike Liidu (EML)  poolt Aleksander Kilk juhatuse esimehena ja mina kui tegevjuht, Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu (EKMÜ) poolt Mart Kullamaa ja Tago Holsting ning Meetootjate Ühenduse poolt Lembit Kaasik, kes kuulub ka EMLi ridadesse. Protokollis on küll märge, et Mart Kullamaa osales seal kui Eesti Mesinduse Koostöökogu esindajana, kuid täpsuse huvides peab märkima, et Mesinduse Koostöökogu ei ole juriidilise isiku staatuses. Lisaks kutsutud mesindusorganisatsiooni esindajatele oli seal ka EMÜ teadur Reet Karise ja veel teisigi loomulikult.

Miks meid kutsuti?  Aga seepärast, et päevakorras oli pestitsiidide arutelu punkt seoses mesilastega.

EMLile oli tehtud ettepanek esineda ettekandega. Aleksander tegi selle tavapäraselt väga hästi (see on leitav EMLi kodulehelt), kuigi vist osalejatele liiga pikalt, sest mõni juba näppis telefoni, mõni vaatas lihtsalt ringi. Aga olgem ausad, kulutatud 20 minutit võis tunduda mõnele pikk, kuid teades suhtumist mesindusse, tuleb aeg-ajalt ikka ja jälle "puust ja punaselt" põhitõdesid seletada.

Lisaks Aleksandrile esines ettekandega ka Reet Karise. 

Aga millele ma hetkel mõtlen.

Komisjon oli seisukohal, et sõgisel tuleb korraldada jätkuarutelu kontrollimaks, kas taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisel on mesinike ettepanekuid arvestatud ja probleemidele lahendused leitud.
Lisaks peab komisjon vajalikuks teha sügisel riigieelarve seaduse eelnõu menetlemisel ettepanek leidmaks Maaeluministeeriumile täiendavaid summasid taimekaitsetööde järelvalve teostamiseks.

Otsustati: jätkata arutelu sügisel

Kohe- kohe on saabumas jõulud.... Mesinikke pole küll teavitatud asjade käigust. Järelikult peavad mesinikud ise kirjutama järelpärimise.

Komisjoni protokoll on leitav https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/d4df3ae6-18ae-4866-8a7a-473338a3a4cb/

Eesti Mesinike Liidu pöördumine ministrile

28. november 2016 - 18:59
Lumi maas ja täpselt õige aeg tegeleda tubaste töödega ehk siis ka natukene ametkondade survestamisega.

Täna saatis Eesti Mesinike Liit välja pöördumise maaeluministrile - Eesti mesinduse olukorda raskendavate ning mesinduse arengut, jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet pidurdavate probleemide lahendamise vajadustest.

Pealegi lubas praegune maaeluminister suurt tähelepanu kõikidele põllumajandusvaldkondadele. Siiani on tundunud, et mesindus on olnud ootel tagaridades.

Pöördumise tekst on pikk. Eks ikka seepärast, et minister saaks end kiiremini kurssi viia mesinduse valdkonna teemadega.

Pöördumise teksti saab lugeda http://www.mesinikeliit.ee/ministrile/

Samuti said kirja Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees hr. Rainer Vakra ja Riigikogu mesilaste toetusrühm.

Mesi või suhkur

20. november 2016 - 16:00


Kümmekond päeva tagasi kaasati Eesti Mesinike Liidu juhatus ja mind tegevjuhina debatti: suhkur versus mesi. Küsimusi oli 7 ja aega vastamiseks anti nö 24 tundi.

Kuigi nüüd avalikkuse ette toodud debatis tuleb välja vaid minu nimi, siis ei kuulu küsimustele vastamise au üldsegi mitte 100% mulle. Pigem olin sõnumiviijaks.  Tänusõnad aga ütlen juhatuse liikmetele Andresele ja Ülole (alias Metsamesinik), kes koheselt reageerisid. Ja ise ma kaasasin veel Astrid Oolbergi kui apteekri, aga kes on ka mesinik. Seega kiire meeskonnatöö.

Aga keda huvitab, siis tutvuge küsimuste-vastustega:

http://maitsed.delfi.ee/tervis/debatt-mesi-voi-suhkur-kumba-eelistada?id=76294825


Mesinikele meeldib õppida

17. november 2016 - 14:37
Mulle meeldib ka õppida. N.ö elukestev õpe ja mitte vaid sõnakõlks.

Kui ma asusin 2012.aastal Eesti Mesinike Liidu tegevjuhi ametikohale, siis üheks esmaseks tegevuseks oligi Koolituskeskuse loomine - olin seda ju lubanud oma motivatsioonikirjas kohale kandideerides.

2013.aasta juunist saigi Koolituskeskus EMLi iseseisva osakonnana tegutsema. Kuu ajaga olid dokumendid vormistatud ja HTM koolitusluba olemas. Esimesel aastal alustasime 2 kursusega ja käesoleval aastal juba oli 6 kursust erinevates kohtades üle Eestimaa.

Nüüd siis algamas ettevalmistus 2017.aastaks. Enam pole vaja HTM koolitusluba, vaid hoopis majandustegevusregistris koolitajana registreerumist. Ikka seepärast, et meie tasulistel kursustel oleks võimalik küsida tulumaksu tagastust (niikaua kui seadus lubab, sest juba käivad ju jutud ka selle tühistamiseks). Meil on see teade esitatud ja kursustel osalejatel vähemalt hetkel tulumaksutagastus.

Samuti oleme Töötukassa Koolituskaardi partner. Sel aastal said mesindusalaseid teadmisi 7 inimest ehk kes olid hetkel töötud. Tean, et üks neist on hetkeks juba mesinik-ettevõtja.

Nüüd siis tähelepanu kõik mesindushuvilised, kes soovite oma teadmisi suurendada. Tasuta kursused (rahastaja Eesti riiklik mesindusprogramm) toimuvad Põltsamaal ja Lihulas.  Põltsamaa grupp on küll juba komplekteerunud, kuid Lihulas vabu kohti.

Kuid sellele lisaks toimuvad koolitused veel Rakveres, Tartus, Tallinnas ja miks ka mitte edasijõudnutele Viljandis.

Kel huvi, külastage veebilehte www.mesinikeliit.ee


Milliseid kohti mesinikud veel Sloveenias ja Horvaatias külastasid?

16. november 2016 - 19:05
Tavapäraselt on meil mesindusreisid olnud nii, et kevadel nö "puhas" mesindusreis, kus aega üle ei jää, aga sügisel ikka looduse nautlemist kindlasti ka juurde.

Kui paljud kardavad bussireise, siis on see täieti mõttetu kartus. Seda muidugi juhul, kui sõiduvahendiks on ikka korralik ja mugav buss, juhtideks staažikad ja oskustega juhid (mõtleme ju ka mägedes sõitudele) ja loomulikult hea seltskond bussis. Meie reisidel on alati need kolm punkti olnud täidetud.

Partnerina bussifirma "Hansaliinid" ja nende staažikad juhid. Neid on meil mitmeid: Jaan ja Kalle, Heino, Ants, Silver.... n.ö nimekiri mesinik-sõitjate lemmikutest.

Selle aasta Sloveenia-Horvaatia reisil oli samuti, et märkamatult jõudsime oma esimesse hotelli, mis muide asub rohkem kui 100 kilomeetrit teisel pool Varssavit.
Gorski hotell Poolas
Soovitan. Eelkõige neile, kes ei karda kohale jõudmist keskööks. Grillbaar avatud hommikuni ja tühja kõhtu karta pole vaja, sest toidud on väga maitsvad, nagu Poolas tavapäraselt ongi. Hommikusöök ka väga hea, Wifi-ühendus küll igal pool ei toiminud, aga vaja siis öösel pidevalt seda torkida.

Teisel päeval läbisime veel natukene Poolat, märkamatult Tšehhimaa (muidugi vahepeatusega) ja siis veel enne Austriat ka Travelfree kaupluse külastamine ning nii me oma hotelli poole muudkui tüürisime. See hotell oli natukene üllatuslik. Osad meist ristisid selle "naaritsapuuriks". Tegelikult oli see moodulhotell Wiener-Neustadtis. Öö saime veedetud, toad olid korralikud ja kannatasime ka hilisõhtuni kestva põrguliku lärmi välja, sest kõrvalhoones käis disco mega tümpsuga. Paar julgemat meie grupist käisid ka tantsustiili uurimas. Kümmekond aga otsis söömiskohta, mille leidsime umbes 600 m jalutuskäigu järel. Minek sinna oli siiski vähe seikluslik, kuid toit ja teenendus hea. Kuid järgmisel sõidul seda hotelli siiski ei vali enam. Hommikusöök oli samuti nigel.

Kolmas päev oli juba rohkemate kohakülastustega päev. Esimene peatuskoht Maribori linn. Kuna ajaga väga priisata ei olnud, siis oli meie eesmärgiks leida rohkem kui 450-aastane viinapuu. Kuna grupp oli meil suur, ikkagi rohkem kui 30 inimest, siis üksteise järel turistlikku liikumist ei teinud. Osad jõudsid läbi põigata ka ilusast vanalinnast, kuulata tänavamuusikuid ja siis alles viinapuu alla pilte tegema. Mõned otsustasid vaba aja kasutada hoopis kohvi nautimiseks. Kõik said oma otsustes olla vabad.

450 aastat ja rohkemgi - Maribori linna uhkus



Järgmisena oli meil sihtpunktina Sloveenia pealinn Ljubljana. Asub Kesk-Sloveenias. Kõrgus merepinnast 298 meetrit. Elanike arv ca 272 200 ja sellega on ta üks väiksemaid pealinnu Euroopa Liidus.
Ljubljana on üks rahulikumaid ja kaunimaid Euroopa pealinnu. Mägedest piiratud linna läbib jõebusse täis Sava jõgi, mida ületavad arvukad veneetsiapärased sillad.
Linna tänavad on rahulikud, kutsuvad jalutama.


Nendest kujudest siiski ei saanud aru

Kunsti ilu on ju alati kunstniku silme läbi

Vaade paadis olles jõe poolt

Linna liigendavad suured pargid, purskkaevudega kaunistatud jalakäijatealad ja baroksed kirikud. Ljubljana kesksele künkale on püstitatud keskaegne ja nüüdseks renoveeritud kindlus, mis domineerib kogu linna üle ja on öösiti võrratu valgusmängu objekt.



Meie grupil oli paar tundi vaba aega.  Mina koos väikese seltskonnaga kasutasime aega paadiga sõiduks Sava jõel.

Paadiga Sava jõel
Tehti päris pikk tuur. Järgmisel korral võtan ette kindluse vallutamise.

Ees ootas meid Bledi linnake. Imekaunis koht, seal tahaks peatuda kohe pikemalt.


 Hotelliks (kaheks ööks)  oli meil kohe linnakese peatänava ääres asuv hotell. Kerge seal suure bussiga liigelda polnud, aga meie tublid juhid said hakkama. Rääkimata sellest, et enamikel hotellidel ei ole oma parklat ja buss peab parkima hoopis kaugemal. Toad olid lihtsad, aga mugavustega ning restoranis ootas meid buffet-stiilis õhtusöök. Harjumatu oli see, et hinnas ei olnud ühtegi jooki. Isegi vesi tuli juurde osta. No enamus valis siiski õlle või veini.

Neljas reisipäev oli ettenähtud põhjalikumaks tutvumiseks Sloveenia külaeluga. Ja kuna tegemist oli mesinike sihtgrupiga, siis valikus oli loomulikult küla, kus elas üks tuntud mesinik. Aga sellest kirjutasin juba eelmises kirjatükis, nüüd veel lisaks fotosid. Ja märksõna - jalutuskäik selle küla tänavatel oli väga mõnus.





Peale küla ootasid meid aga bletna paadid, et viia üle Bledi järve soovide saarele

Soovide saare kirik
Trepp paadisadama juures - 99 astet

Trepp kiriku tagaküljel
 Kirikuni viib 99-astmeline trepp. Ja kui igal astmel mõelda oma soovile ja seejärel veel kirikus kella lüüa, siis kindlasti see soov ka täitub. Uskuge mind. Ma käisin esmaskordselt sellel saarel 2006 ja mu soov täitus aasta jooksul.

Päeva teise poole veetsime juba mesinduskohtade külastustega seonduvalt, aga seda juttu ma ka enam kordama ei hakka.

Viies reisipäev oli märkamatult kätte jõudnud. Pidime hüvasti jätma Sloveeniaga, kuid mitte enne, kui ka kuulsas Vintgare kurus käidud. Imeilus. Kindlasti külastage seda. Parim aeg hommikul, siis rahvast vähem. Meie sisenesime kell 9 ja paar tundi hiljem kurust väljudes olid juba rahvamassid. Aga kuna rada ei ole eriti lai, siis varuge jalutamiseks piisavalt aega.

Vintgare kuru

Vintgare kuru

Vintgare kuru

Vintgare kuru




Kurust tagasi, võtsime suuna juba Horvaatiasse ja meid ootasid järgmised põnevad kohad.

Jõudsime Postojna koobaste juurde. Parkla oli nii busse täis, et meil ei jätkunud kohtagi. Ja kõige rohkem ehmatas mind bussijuhtide lause, kui nad ütlesid, et täna ma vaevalt koobastesse oma grupiga sisse saan.  Loomulikult ma ehmusin, sest mul polnud tehtud eelbroneeringut. Mõtlesin, et ei seo end kindla kellaajaga, ikkagi ju hooaja lõpp juba ja küll me ka niisama sisse saame. Saimegi!  Ja kiiresti. Täielik vedamine. Rahval jäi vaid ca 40 minutit lõunastamiseks, kui tuligi meie aeg koobastesse sisenemiseks. Järgmise grupiga ma siiski broneerin aja, enam ei julge riskida.



Postojna koopad kujutavad endast koobaste, koobassaalide ja galeriide labürinti. Teadaolevalt käidi esimest korda neis koobastes juba 1213.aastal. Sel ajal loomulikult mingeid mugavusi selleks polnud, nüüd aga viiakse koobaste sisemusse turistid väikese rongiga ja sellele järgneb põnev jalutuskäik. See elamus on väärt seda raha, mis selle eest tuleb välja käia.

Tegelikult saab osta ka koheselt pileti Predjamski koobaskindlusse, siis on see vähe soodsam. Meie ka nii tegime. Ja jällegi natukene ronimist ja turnimist. Kuid ilm oli ilus, mitte väga palav, kuid päike saatis meid tegelikult tervel reisil. tegemist oli siiski septembrikuu viimaste ja oktoobrikuu esimeste päevadega.
mina ise Predjamski kindluslossi taustal



Vaade Predjamski lossi tornist
 Muide, Sloveenia-Horvaatia piiriületus läks väga sujuvalt. Ööbima (kaheks ööks) jõudsime juba Lovrani linna, kus meid ootas luksuslik hotell. Imeilus vaade hotelli aknast. Mõlemal õhtul buffet-õhtusöök koos kõikide jookidega, k.a. õlu ja vein. Hotell otse rannas, seega suplejatel oli väga mõnus end karastamas käia. Järgmisel reisil kasutan kindlasti sama hotelli teenuseid.



Niisiis, kuues reisipäev algas kõigepealt rõdule minekuga ja imeilusa vaate nautlemisega.
Varahommikul hotelli rõdult vaade

Rikkalik hommikusöök rahulikus õhkkonnas ja siis bussi. Valisime loomulikult marsruudiks aeglasema tee mööda mereäärt, et jõuda Pula linna.  Ei saa ju Horvaatias jätta külastamata ühte suurimat turismimagnetit - Pula amfiteatrit.



Loomulikult oli ka vaba aega omapäi Pula linnaga tutvumiseks. Tegelikult seda aega oleks võinud ka rohkem jätta - järgmisele grupile jätangi.

Pula linn on kontrastide linn. Enne natukene tuleb vaid tutvuda ajalooga, siis saab see mõistetavamaks.



Kuna Horvaatia siiski asub Eestist kaugel ja me olime bussireisil, kuid ei tahtnud kiirustada, siis otsustasime vaid külastada veel Krk saart ja seal asuvat Vrbniku linna. Veetsime selles linnakeses tõesti meeldiva õhtupooliku ja kõik läbisid ja maailma kitsaima tänava.



Meie tore reisikaaslane maailma kitsaimal linnatänaval


Vrbnik



Õhtu lõppes jälle meeldiva õhtusöögi ja -jookidega.






Märkamatult jõudis kätte seitmes reisipäev - päeva sihtkohaks oli Plitvice rahvuspark. Selle kohta saab öelda vaid ühe sõna - imeline. Ikka ja jälle naudin selle imeilusat loodust.






Plitvice pärliteks on 16 eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna. Lopsakate pöögimetsade vahele peitunud türkiissinise veega järvekesed on väga väikesed, kuid sügavad - kuni 40 m.  See on loodusime. Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise nägema!
 Meil kulus keskmise pikkusega marsruudi läbimiseks rahulikus tempos ja lõunat süües 4 tundi. Ja seejärel tuligi sõitma hakata juba Horvaatia piiri suunas.

Hotell asus siiski veel Horvaatias.  See oli ainus hotell kogu pika reisi jooksul, millega täielikult alt sai mindud. Kuna me sattusime suurde ummikusse, kus lausa venisime tunde, siis jõudsime hotelli siis, kui restoran oli suletud. Kuigi aeg oli hiline, siiski läksin paari inimesega otsima õhtusöögi kohta. Laupäeva õhtu ja kõik kohad suletud, v.a. joogibaarid või ka diskotamise kohad. Tegime mitmetunnise tiiru mööda öist linna, aga tulutult. Ainukene hea asi, et öösel tulede valguses ob vanalinnad veel kaunimad kui päevavalguses.

Ah jaa - linna nimi oli Varaždin ja hotell, kuhu ma ei soovita minna, oli Prodaja Turist.

Kaheksas reisipäev - tavaline sõidupäev... Austria, Tsehhi.... Ööbisime Ostravas, "Best Western" hotellis. Väga hea teenindus ja toad korralikud. Söögid väga head. Soovitan.

Üheksas reisipäev - tavapäraselt Poola läbimine. Kuna meie reis oli rahulikult kulgemise reis, siis otsustasin, et teen grupile üllatuse ja viin nad ka Jasna Gora kloostrisse. Ja sain ka ise suure üllatuse osaliseks.  Sattusime sinna väga suurel katoliiklikul usupühal. Ma teadsin, et 3.mai on väga tähtis päev, aga olin unustanud oktoobrikuu alguse. 


Olenemata suurtest rahvamassidest, saime ikka Musta Madonna ka ülevaadatud.

Ööbima jõudsime Lomza hotelli, kus meid ootas 3-käiguline õhtusöök.  Ja järgmisel päeval oli sujuv kojujõudmine.

Reis läks hästi. Mul oli hea meel, et meie suurele reisiseltskonnale see meeldis ja mulle endale meeldis ka väga. Reisigrupp oli suurepärane, üksteist mõistev ja toetav.

Järgmine reis Sloveenia-Horvaatia suunal toimub mul 2017.aasta augustikuus ja reisikava on juba kodulehel www.alustamealgusest.ee  üleval. Siis ei ole tegemist mesinike-reisiga, vaid kõigile teistele. Ja marsruut on ka natukene erinev, rohkem erilaadseid külastuskohti.  Kõik toredad reisisellid on oodatud!

Külaskäik Euroopa mesinduse hälliks kutsustaval maal ehk mida me nägime Sloveenias

15. november 2016 - 17:37
Mille poolest tuntakse Sloveeniat? Just mesinike silme läbi.

  • Mesinikud teavad seda maad kui Euroopa mesinduse hälli
  • Ameeriklased on Sloveenia kohta öelnud, et see on maailma mesinduse pealinn
  • 2003.aastal toimus Sloveenias Apimondia kongress
  • Sloveeniat peetakse kraini mesilaste kodumaaks
  • Just Sloveenia Mesinike Liit algatas paar aastat tagasi mesilaste päeva tähistamise - see on 20.mail
  • Sloveeniast on pärit Anton Janša, keda tuntakse kui Euroopa kaasaegse mesinduse isana ja kes sündis 20.mail

Eesti Mesinike Liidu mesinikel on juba traditsiooniks saanud sügisesed pikemad õppereisid Eestist kaugemale. Sel aastal veeresid bussirattad Sloveeniasse ja kuna olime Horvaatiale nii lähedal, siis paar päeva sai veedetud ka seal. Ühesõnaga, mesindusega tutvutmine Sloveenias ja lihtsalt paar päeva puhkust Horvaatias.

Sloveenia on rahvaarvult Eestist 1,5 korda suurem, kuid pindala poolest palju väiksem ja sellestki ligi 70% metsade ja mägiste alade all. Kuid mesinike ja mesilasperede arvu osas on jälle Eestist tublisti ees. Enam kui 10 000 mesinikku majandavad kokku ligi 200 000 mesilasperega. Või teisiti öeldes: keskmiselt 20 peret iga mesiniku kohta ehk 10 mesilasperet pindala iga ruutkilomeetri kohta. Suurimas mesilas pidavat olema rohkem kui 2000 mesilasperet.

Külastasime Bledi piirkonnas asuvat Lesce mesinduse õppekeskust.
Seal anti meile põhjalik ülevaade nii Sloveenia mesindusest üldiselt kui ka õppekeskuse tegevustest. Keskuse direktoriss  Danijela Ambrožic tutvustas meile keskuse sündi ja andis põhjaliku ülevaate praegustest tegevustest.
Õppekeskuse rajamine toimus Euroopa Liidu regionaalarengu fondi toel, kui 2011. aastal eraldati ehitusteks 1,1 miljonit eurot. Lisaks leiti kohapeal lisaraha 220 000 eurot. Kohalike mesinike panus oli väga suur, sest sellest lisarahast 60 000 eurot kuulus kohaliku mesinike seltsi mesinikele. Ehitis valmis 2013.aastal, kogupindala 694 m2.

Õppekeskuse hoones toimuvad mesinduskursused, loengud, õppused. Seal töötab ka Sloveenia Mesinike Liidu nõustamiskeskus ning asuvad vahatöötlemise ja meepakendamise ruumid. Lisaks on samas majas suur mesinduskauplus ja meemassaaži kabinet. 100-kohaline saal on varustatud moodsa konverentsitehnikaga.

Keldris asub vahatöötlemise õpperuum. Seal demonstreeriti meile vahast kärjepõhjade valmistamise protsessi.

Ja nagu tavaks, alati on ka meetoodete degusteerimine.

Väga huvitav oli muidugi meie jaoks Alpide idapoolsete nõlvade lähistel asuva kohaliku mesila külastamine. Mesinik Blaz Ambrožic on mesinduse õppekeskuse direktrissi abikaasa ja ühtlasi kohaliku mesinike seltsi ja Sloveenia Apiturismi organisatsiooni juht.

Buss jäi küla veerele ja edasi algas meil ca kilomeetri-pikkune jalutuskäik, et jõuda mesilasse.




Sloveenias peetakse mesilasperesid põhiliselt kapisarnastes tarudes, kuhu mahub kahel korrusel kokku (11+11) 22 kärge ja mille lennuavad ulatuvad läbi seina välja. Taru tagaseina avamisel saab kärjeraame tarust tahapoole välja tõmmata ja sel viisil mesilasperet läbi vaadata või mett võtta. Vaid osa noorema põlve mesinikke on üle läinud korpustarudele.

Sloveeniat peetakse kraini mesilaste kodumaaks. Aastakümneid on Sloveenias tehtud kraini mesilaste süstemaatilist aretustööd, et tuua esile ja kinnistada tema parimad omadused. Puhtatõulised kraini mesilased on sõbraliku loomuga, talvituvad hästi, arenevad kevadel kiiresti ja koguvad suvel kena meesaagi. Sloveenias hinnatakse kraini mesilaste pidamist ja aretustööd nii oluliseks, et on keelatud maale tuua ja kasvatada teisi mesilasrasse.

Mesinik Blaz Ambrožici mesilaspered paiknevad kolmes kapptarudega majakeses, millest kaks asuvad kodus, ja korpustarudes, mis on paigutatud autokäru abil teisaldatavatel platvormile. Mesilasmajas asuvad tarud üksteise kohal kolmel korrusel, neist alumine taru toetub otse põrandale. Alumise taru läbivaatamiseks võtab mesinik taru tagant põrandast lauad ära ja istub põrandaservale, jalad allapoole rippumas. Teise korruse taru läbivaatamiseks istub mesinik põrandale toetuvale pingile ja kolmanda korruse pesaruumi läbivaatamiseks tõuseb püsti.

Mesinik Blaz õpetab mesindust ka kohalikus koolis, kus tal on üks tund nädalas. Kevadel ja suvel käivad õpilased tema mesilas õppekäikudel. Mesila juurde on rajatud ka erinevate meetaimede peenar, kus kasvab kokku 20 erinevat taimeliiki, kõigil juures tutvustavad sildid.

Suurt huvi pakkus meile ka mesilasmaja. Õppe-mesilasmaja on jagatud pooleks ja mesilastarude ning külaliste- ja kaupluseosa vahele on paigutatud klassein. Seega saavad külalised ohutult vaadata, kuidas mesinik taru avab ja pere läbi vaatab. Samas on külaliste küsimused ja mesiniku vastused läbi klaasseina hästi kuulda.

Külaskäigu lõppedes kasutasime juhust ja ostsime kaasa kohalikku mett, mis oli pakendatud erinevatesse pakenditesse. Väiksemates meepurkides kujuneb mee hinnaks 15-16 eurot/kg. Sloveenia kõige populaarsemad ja kallimad on metsa- ja nuluokkamesi. Keskmine meesaak mesilaspere kohta on vaid 20 kg ringis. Mesilaskülaliste vastuvõtmine ja õppekäikude korraldamine on Blaz Ambrozici jaoks mesinduse kõrval ka  majandustegevuseks.

Külastuskohtade nimekirja kuulus ka mesindusmuuseumi külastus  Radovljicas.

Suurimad tänud Adele Gray`le - tema aitas mul leida mesinikud, kellega toimusid kohtumised. Teda leiate facebookist ja ta aitab teil kindlasti Sloveenia reisikorraldusel, olles ise ühe turismialase raamatu autoriks.


Ja eespool kirjeldatud mesindusjutt on kirja saanud tänu Aleksander Kilgile, kes kokkuvõtte kirjutas juba meie "Mesinik"-ajakirja.

Ning võite uskuda, teekond Sloveeniasse ja tagasi möödus väga kiirelt, sest bussis tegi meile väga õpetliku mesindusalase loengu tuntud mesinik-koolitaja Marje Riis.

Mesindusreise on hea korraldada, kui leidub abilisi :).

Mida kogesime looduses ja puhkehetkedel, sellest juba järgmises kirjutises.