Uudiseid mujalt

Mesilaste abisöötmisest

Janek Saarepuu (alfa) päevik Maalehes - 18. märts 2013 - 11:38

Mesinikel on tõenäoliselt praegu palju raskemad ajad kui mesilastel. Pikalt kestev külm paneb muretsema oma hoolealuste toiduvaru ja pikale veniva talve üle. Tegelikult pole praegu veel midagi hullu lahti. Varemgi on juhtunud et, puhastuslend toimub alles aprilli alguses. Sel aastal võib see isegi aprilli teise nädalasse lükkuda.

Natuke paha on suur temperatuuride kõikumine. Öösel kuni -20 ja päeval paar kraadi külma panevad mesilasi eriti proovile. Enamus peresid kasvatavad juba uut põlvkonda, seetõttu kulub toitu palju rohkem.  Suur hulk toidust kulubki sooja tootmisele.  Lõikav kirdetuul viib tarust palju sooja ning toiduvaru kontrollimine on raskendatud.  Tegin osadele peredele toiduvaru kontrolli, tuul segas väga kõvasti. Sellega võib kasu asemel pigem kahju teha.  Tuulega ja miinus kraadidega ei ole võimalik mesilasperet toiduvaruga aidata. Need väiksed putukad kaotavad oma soojuse väga ruttu ja külmuvad läbi. Seda  tööd saab teha  ainult tuulevaikse ilmaga.

Mesilastele kasutatava kandi võib ise teha ja osta poest. Tehases toodetud kandi on juba täpselt õige koostisega. See ei lähe nii ruttu vedelaks. Ise tehes tuleb arvestada, et kandi ei tohi jääda vedel, kuna võib sel moel mesilastele peale valguda. Kandi tegemiseks tuleb võtta mett, millele hakatakse lisama tuhksuhkrut. Suhkrut lisatakse niikaua, kuni kandi ei kleepu käte külge ega vaju soojas toas laiali. Kogused sõltuvad selest, kui palju kandit vaja on.  Selle tegemine võtab tükk aega. Lihtsalt ei saa midagi.

Kui ollakse veendunud, et mesilasperes on toidupuudus võib anda abisööta. Kandi perele toiduks asetamine käib suhteliselt lihtsalt. Lamavtarus tuleb võtta ära paar vaheliistu kobra pealt ning paigutada sinna kandi. Poe kandi kasutamisel tuleb pakk lahti lõigata, kile ära keerata ning lahtine pool otse kobara peale panna. Kuna mesilased saavad nüüd vabalt raamide peal liikuda, võib kasutada midagi, mis neid  igale poole ei laseks. Mina kasutaks kilet, kuid see on igaühe enda valik. Isetehtud kandi paigutamine käib samamoodi, kuid see tuleb eelnevalt marli sisse panna. Korpustarudele tuleb ehitada kandi paigutamiseks paarisentimeetrine krae, muidu ei mahu kandi katuse alla ära. Lisasööt tuleb siingi paigutada kobra peale.

Praegu on tegelikult juba käes aeg, mil mesilasperedel võib hakata sööt otsa saama. Iga pere kulutab sööta erinevalt. Minu kaalupealne pere on praeguseks kulutanud alates 1. september  umbes 12,5 kg toitu. See on viis talveraami umbes. Päris arvestatav kogus.  Pere on muidugi väga suur. Võimalik, et talle tuleb tagastada korpus, mis sai ära võetud oktoobri teises pooles.

Mesilased, kes on sügisel hästi hooldatud, peaksid elama hästi. Neile pole vaja anda mingeid lisasöötasid. Mesindusraamatutes kirjutatakse igasugustest lisasöötadst ja tervistparandatavatest segudest. Ma pigem järgin looduse valikut. Kõik, mida mesilased ise loodusest korjavad, on hea, ning raamatutes soovitatavad segud, pudrud jms ei kõlba kohe mitte.  Need ei kuulu mesilaste toidu juurde. Ära anna mesilastele midagi, mida sa ise ei sööks.

Valmistume mesindushooajaks

Janek Saarepuu (alfa) päevik Maalehes - 5. märts 2013 - 12:45

Urbekuu on saanud alguse, me peame seda juba oma hinges kevadkuuks. Kuigi välja näeb ta viimasel ajal talve moodi. Hiljutised soojemad ilmad meelitasid nii mõnedki mesilased lendama. Päikese käes olevad pered võisid teha väiksema puhastuslennu. Nüüd on aga külm talv tagasi, koos lume ja tuisuga.  Varakevadised ilmad ongi väga heitlikud. Pikaajalised ilmaprognoosid võivad muutuda iga päev.

Seni kuni kevad pole kohale jõudnud, saavad mesinikud mesindushooajaks ettevalmistusi teha. Just praegu on paras aeg ehitada tarusid-korpuseid, raame ja muud inventari. Lamavtarusid pole ma rohkem kui 10 aastat ehitanud. Kuid kunagi olen neid päris hulga valmis meisterdanud. Nüüd ehitan ainult lihtsamaid korpuseid.

Olen viimase paari aastaga avastanud et, mesilastel pole suurt vahet, kas nende taru seina paksus on 10 või 3 sentimeetrit. Õhema seinaga suvetarud on päris laialt levinud. Olen jätnud juba paar aastat mõned pered talvituma suvekorpustes. Eelmisel aastal läks kõik ilusti. Õhukese seinaga tarus oli umbes viieraamiline pere, kes väga edukalt talvitus ning hakkas tunduvalt kiiremini arenema kui kõrvalpered. Selle üks põhjus võis olla ka kvaliteetne mesilasema.

Täispuidust tarudel on üks eelis – nende hooldamine on lihtsam. Kevadise desinfitseerimise võib teha, lükates maha suurema sodi ning käies tulega üle. Penotarud seevastu vajavad suuremat ettevaatlikkust. Kokkuvõttes on igal tarul omad eelised ja puudused.

Peale tarude on vaja kevadise perede arengu ärakasutamiseks palju raame. Terve ja tugev pere võib ehitada kevad-suvel üles 50 ja enam raami. Loomulikult kannatab meekorje, kuna palju energiat ja mett läheb kärgede ehitamisele. Varakult ettevalmistatud raamid lihtsustavad mesiniku tööd kiiremal ajal.

Kui raamid on kokku löödud, võib hakata traatima. Kasutan 0,4 mm Saksa päritolu roostevaba traati. See on üks parimaid, mis meil saada on. Peenem traat  venib ülimalt ruttu ega ole kärjepõhjale piisavaks toeks. Enam kui 0,5 mm traat on liiga jäme ja selle pingutamine on palju raskem. Traatimine valmis, tasub kohe ka kärjepõhi raami paigutada, sest juba paari nädalaga kipuvad osades raamides traadid lõtvuma.

Mesilane kellel pole isa

Janek Saarepuu (alfa) päevik Maalehes - 16. veebruar 2013 - 10:32

Isamesilasi ehk leskesid on võimalik tarudes tavaliselt kohata maikuust kuni augusti lõpuni. Harva  hoiavad töömesilased neid hilissügiseni või lasevad talvituma jääda. Mesilastevõõra inimese jaoks on nad suured ja hirmuäratavad, tugeva suminaga. Tegelikult puudub neil nõel nagu töömesilastel ja on seetõttu üsna ohutud.  Vaata videot lesed lendamas SIIT

Isamesilastel pole isa, kuid neil on vanaisa , arenema hakkavad  nad viljastamata munadest. Terve mesilasema teab alati, millisesse kannu muneda viljastamata ja millisesse viljastatud muna. See sõltub kannu ava suurusest.  Munemisel puudutab mesilasema tagakehaga kannu äärt, selle suurusest sõltub muna viljastamine. Isamesilased kannavad edasi 100 protsenti mesilasema geene.  Kui töömesilasel on 32 kromosoomi, siis isamesilastel ainult 16. Munast valmikuni on neil kõige pikem arenguperiood, 24 päeva.

Lesed on palju suuremad kui töömesilased, kaaludes koorumisel umbes 200 mg. Koorudes on nad üsna abitud. Nende ülalõuad on suhteliselt nõrgad, koorumisel vajavad töömesilaste abi et kannust välja saada.  Leskede eest hoolitsevad töömesilased. Isamesilastel on väga hea nägemine ja haistmine. Neil on 8000 liitsilma ning kolm lihtsilma.Võrreldes töömesilastega elavad nad kaua, kuni 90 päeva.  Terve ja tugev mesilaspere kasvatab suve jooksul tuhandeid leski. Nende ainus eesmärk paistab olevat noorte mesilasemade paaritamine.  Kuid kas ainult? Mesilaspered, kus on suvel lesed, pidid palju paremini korjama kui need, kus on kõik lesed eemaldatud!? Äkki neid on vaja ka pere töömeeleolu tõstmiseks? Mesilased on loomult kokkuhoidlikud, isamesilased on korjevaesel ajal  liigsed toidu kulutajad.

Kui korje augustiks on lõppenud, aetakse lesed kärgedelt minema. Alguses paiknevad nad karjadena taru seintel ja põhjal. Mida rohkem sügise poole seda vaenulikumalt suhtuvad töölised neisse. Lõpuks tiritakse neid jalgupidi tarudest välja. Nende isamesilaste elu, kes on sel ajal veel elus, lõpebki külmas ja näljas. Vaata Metsamesiniku videot leskede tarust  välja ajamisest SIIT

Miks mesilased käituvad selles videos niimoodi?

Suminad tarus ja arvutis

Janek Saarepuu (alfa) päevik Maalehes - 9. veebruar 2013 - 1:21

Kevad on iga päevaga sammukese lähemal,  päev pikeneb ligi 5 minutit ööpäevas. Mesilased peaks veel  vaikselt talvituma. Üsna tihti teevad nad juba veebruaris haudme ja sel aastal tundubki,  et päris paljud mesilaspered on alustanud haudme tegevust. Kaalupealne pere hakkas pärast suurt külma järjest enam toitu tarbima. Nüüd kasutavad ööpäevas 90g sööta. Seda on rahuliku talvitumise kohta liiga palju. Muidugi, pere on ka päris suur, katavad 10 kärje vahet. Kui pered on korralikult söödetud, ei ole vaja talvel neid segada. Alates märtsist võib juba alustada toiduvaru kontrollimisega.

Toiduvaru saab kontrollida mitut moodi. Olenevalt tarust ja talvitumismeetoditest tuleb arvestada ikkagi, et pere ei tohiks põhjuseta lahti võtta. Nii võibki toiduvaru kontrollida lamavtarudes, liistu vahelt piiludes. Kui on näha kaanetatud kärg, siis ei peaks muretsema. Teine võimalus on pista liistu vahelt noa ots kannudesse ning kui välja tõmmatav nuga on mesine, siis peaks toiduga kõik korras olema. Veel võib kahtluse korral koputada raamide pihta. Tühi raam kumiseb, kohe tunda et on tühi. Toidupuudust kannatav pere on üldiselt ärritunud ja koputamine seda enam hullemaks ei tee.

Korpustarudes on veel lihtsam. Kui on soov toiduvaru kontrollida, võib  korraks taru tõsta või vaadata pesa pealt.  Praeguseni peaks olema mesilastel üle poole toidust alles.  Ise pole kunagi kandit neile kevadeti andnud, kuid vajadusel  võiks seda teha. Kandipakk lõigatakse natuke keskelt lahti ja pannakse avatud poolega raamide peale. Kui mesilased vajavad lisasööta, siis võtavad ise.

Ma pole kevadel oma mesilasperesid kunagi kandiga ergutanud kindlal põhjusel. Kui nad hakkavad saama lisatoitu, siis jääb neil kasutamata osa tarus olevast toidust. Igasugune kevadine ergutamine soodustab varasuvist sülemlemist. Kandi asemel  kaanetan lahti tarus olevad toiduraame. See mõjub samuti pere arengule ergutavalt.

Eestis on tekkinud üks mesinduslik ajakiri, mis ilmub ainult internetis ning millist on ammu vaja olnud. Paar päeva tagasi ilmus selle ajakirja teine number. Ma olen alati eeskujuks pidanud kuni 1940 ilmunud ajakirja ’Mesinik’. Mesinikele on oluline  mesinduslik lugemine. Eesti  mesindus ei ole võrreldav suur rahvaste mesindusega, kus ilmub mitmeid ajakirju. Meil on kõik väiksem. Mesinike vähem, uut informatsiooni vähem ja uuemad uudised maailmast peaaegu ei jõuagi meieni. Mõned keeli oskavad vahest kõnelevad uuematest mesinduslikest uudistest.

Uue ajakirja näol,  mis ilmub 4 korda aastas, on loodud üks võimalus lisaks lugeda mesindusest ja mesinikest. Ajakirja kohta saab infot siit: www.suminad.ee

Me arusaamised mesilasest muutuvad

Janek Saarepuu (alfa) päevik Maalehes - 28. jaanuar 2013 - 16:18

Tahaks loota et, suurem osa  inimestest suudab ära tunda mesilase, selle väikese loodusele olulise putuka, ega aja teda segi herilase või kimalasega.  Meie arusaamad selest, kes on mesilane, on seotud  kogemuste või eelarvamustega.

Mõnede jaoks on nad putukad, kes korjavad mett, teisetele väiksed tigedikud, kel soov vaid nõelata. Nende kõige suurem tähtsus seisneb aga hoopis tolmendamises. Sellega tegelevad mesilased üksikolendina. Tolmendamiseks ja nektari korjeks on vaja lennata tarust ja mesilasperest eemale. Väljaspool taru jääb mesilane ilma mesilaspere kollektiivsest kaitsest, suure hulgana on nad palju tugevamad kui üksikult.

Mesilaspere on edukas kogukonnana, ta toimib kui hästi organiseeritud superorganism. Tarus toimub tegelikult palju rohkem, kui raamatutest lugeda saab. Praeguseni oleme teadnud, et töömesilane alustab oma “elutööd” kindlast jaotusest lähtudes. Koorudes hakkavad nad esmalt kärjekannude puhastajaks, edasi ammeks, ehitajaks, valvuriks ning lõpuks korjemesilaseks. BBC teadusuudis lükkab selle teadmise aga ümber, väites, et kui mesilane koorub, sõltub tema koht tööjaotuses hoopis sellest, kus  ja millistel tingimustel ta välja hauti. Neid tingimusi määravad tarus kütja-mesilased (ingl k heater bees).

Professor Jürgen Tautz Saksamaalt  jälgis mesilasperet infrapunakaameratega. Mesilaspere üldise ühtlase tooni hulgas märkas ta tervet hulka helendavaid mesilasi, kes olid justkui väikesed jaaniussikesed. Need ongi kütja-mesilased, kelle kehatemperatuur võib küündida kuni +44 kraadini. See on ligi 10 kraadi soojem kui tavalisel mesilasel. Varemalt peeti sellist temperatuuri mesilastele hukutavaks. Mesilaspere tavaline temperatuur on +35 kraadi ning seda sooja saadakse meest. Pere kulutab kuni 2/3 kogu oma korjatavast meest pesa soojendamisele ja haudme kasvatamisele.

Üks kütja-mesilane suudab edukalt ära soojendada 70 töömesilase nukku.  Kui te näete haudmes üksikuid tühje kanne, ei tasu muretseda – need on samuti vajalikud. Needsamad kütja-mesilased ronivad aeg-ajalt tühjadesse kannudesse, et jagada oma kehasoojust lähedal olevatele nukkudele. Nad toimivad kui elav keskküttesüsteem.

Töömesilane, kes koorub tavalistes tingimustes, elab oma tavalist elu suvel kuni 35 päeva. Kuid kütja-mesilaste kasvutingimused on hoopis teistsugused. Nemad kooruvad kohtades, kus temperatuur on 1,5 kraadi kõrgem. BBC dokumentaal filmis „Secrets of the hive“ väidetakse et, kütja-mesilased on palju intelligentsemad ja elavad kuni 10 korda kauem.

Huvilised saavad dokumentaalfilmi kohta slugeda siit ning professor J. Tautzi tegemistest siit.

Vaha sulatamine

Vimeo mesindus - 30. oktoober 2012 - 12:30

Uus vahasulatus ahi.

Cast: Buckfast Bee

Tags: Mesindus, mesi, vaga, sulatamine, vahasulatus and sulatusahi

Vaha sulatamine

Vimeo mesindus - 30. oktoober 2012 - 11:03

Uus vahasulatus ahi.

Cast: Saaremaa Loodusretked

Tags: Mesindus, mesi, vaga, sulatamine, vahasulatus and sulatusahi

Rändmesindus - Tagasi Kesselaiult

Vimeo mesindus - 23. august 2012 - 20:36

Rändmesinduse võlud

Cast: Buckfast Bee

Tags: Mesindus, iMovie, trailer and Blockbuster

Eve osa / part 4

Vimeo mesindus - 20. märts 2011 - 9:55

Eesti keeles:
Ema juubelifilmi 4, viimane osa! Fideelia ja Elo sünd ja originaalkaadrid lapsepõlvest metsas. Kolimine, mesindus ja elu metsas. Eesti ärkamisaeg, huumoriminutid ema ja isaga, isa lahkumine ja palju muud!

In English:
Film's last part.
Fideelia and Elo are born. Original film footage about childhood in the forest. Moving to the other place, Estonian Singing Revolution, funny discussions about nudism and many more...

1 osa: vimeo.com/20430808
2. osa: vimeo.com/20702990
3. osa: vimeo.com/20973150

Cast: Fideelia-Signe Roots

Tags: mother, biography, forest, bee keeping, childhood, old footage, Estonia, nudism, naturism, nature, loodus, looduslähedus, laulev revolutsioon, lapsepõlv, Fideelia, Alatskivi, esoteerika, Rein Weber, mesindus and vares

Eve osa/part 3

Vimeo mesindus - 13. märts 2011 - 10:10

Ema juubelifilmi 3 osa! Ema kaks abielu. Radikaalne otsus kolida metsa.

1 osa: vimeo.com/20430808
2. osa: vimeo.com/20702990

Mum's jubilee film, part 2. Part 1 is here: vimeo.com/20430808 and par 2 here: vimeo.com/20702990

Cast: Fideelia-Signe Roots

Tags: mother, Estonia, Estonians, war, biography, ema, elulugu, Eesti, eestlased, ajalugu, abielu, marriage, life, mesinik, mesindus, maaelu, mets, forest and bee-keeping

Eve (osa/part 1)

Vimeo mesindus - 27. veebruar 2011 - 16:27

Eesti keeles:
Filmi autor Fideelia-Signe Roots, valmimise aeg oktoober 2010, pikkus 01:17:49
Tegin selle filmi oma ema Eve 70. juubeliks. Tehnilistel põhjustel pidin filmi üles laadima neljas osas. Püüdsin läheneda teemale nii, et kaetud saaksid kõik ema eluetapid ja vaataja näeks sõja ajal sündinud eestlase eluloofilmi. Selles on puudutatud nii suuri ajaloosündmusi kui ka väikeseid pere- ja sõpradekeskseid naljakaid juhtumusi. Muusikavalikus lähtusin kõigepealt ema maitsest, kuid „Tuulest viidud“ soundtrack oli täiesti minu enda idee. Kuna ema elu keerleb pidevalt erinevate maakodude ümber, kust ta on pidanud lahkuma, et mujal uut elu alustada, hakkas „Tuulest viidud“ muusika iseenesest mu kõrvus kumisema.
Filmi tegemise käigus intervjueerisin kuut ema elus olulist rolli mängivat inimest ja sain teada selliseid asju, millest varem vaid poolhääli räägitud. Samavõrra sain teada kui head sõbrad emal tegelikult on, kui tähtsaks nad peavad oma sõprust Evega ja kui palju see neile elus juurde on andnud.
Filminud olen ka oma pahaaimamatut ema, kellele palusin rääkida huvitavatest seikadest seoses lapsepõlvemaaga. Nende intervjuude ajal polnud emal õrna aimugi, et talle juubeliks filmi teen. Ta arvas, et niisama filmin. Kui ema juubel kätte jõudis, viibisin Soomes, aga õde ning sugulased aitasid filmiõhtut läbi viia. Nad panid elutuppa videoprojektori üles ning segadusse aetud juubilaril kästi biidermeierdiivanil koht sisse võtta. Tuba tehti pimedaks ja siis…
Ema ütles mulle pärast filmi vaatamist telefonis, et ta õieti ei näinudki filmi, sest prillid olid nutmisest udused. Nalja oli ka saanud. Loodan, et see film on põnev ka teile, kallid vaatajad, kuigi vaevalt te nutma puhkete.

In English:
I made this film for my mum’s 70. Jubilee. Film is actually 01:17:49 long, but in tehcnical reasons I had to break it into four parts.
I show all the important life stages of my mum, who was born during WW II, 1940. Her dad was in Leningrad blockade at that time. You can see historical events and smaller, funnier family events in that movie. My mum has been forced to move for several times during her lifetime. 1st time was because of Soviet Union: the family had to escape from their country house in order to get away from deportation to Siberia. I use „Gone With the Wind“ soundtrack because of the similar situation with land and war. This is the only music, which is my own idea, other sounds are all mum’s favorites.
The film was complete surprise for my mum. Although you can see her talking to my camera, she never knew it was because of this film. She thought I was simply filming for family archive. Mum just loved this film and I hope, you will, too.

Cast: Fideelia-Signe Roots

Tags: mum, mother, war, Soviet Union, Soviet history, Estonia, Estonians, biography, elulugu, eluloofilm, sõda, ema, nõukogude võim, blokaad, kool and mesindus

30. aprill: Annan teatepulga üle

Mesinik Allu Maalehes - 30. aprill 2010 - 9:30

Mesila töötab täiega, ilmad on ilusad ja mesinike suvi käes. Pered on lausa üllatavalt arenenud. Mitmed päevad olid jahedad ilmad, keegi toast välja ei saanud, ainult vee järel käidi. Küll nüüd mesilased töötavad ja lausa üllatab, kuidas suuremad pered on kasvanud. Sealt tuleb kindlasti varsti tugevaid sülemeid. Nõrgemad pered on ka ühekorpuselistes korpused mesilasi täis pannud, vaja oleks tõsta tühjad korpused peale ja kahekorpuselistel korpused vahetada, nii et ülemine tühi pealmiseks. Aga ilmad nii jahedad öösiti, et ei riski. Vaja veel vaadata mõned päevad ja ilmajaama kuulata, sest pesade laiendamine on igal kevadel üks riski peale minek. Olen vahel mõnel külmal kevadel sedagi teinud, et tühjad korpused alla pannud ja täis korpused peale. See annab vähemalt mesilastele ruumi kus olla, ja kuhu mett panna. Ema naljalt ei taha allapoole munema tulla, tema on ikka ülemises soojas. Kui all on tühi korpus, saavad nad mee tuua allapoole. Loodan, et praegult asi veel nii hull pole. Ja see on muidugi äärmine abinõu, et tühjad korpused alla pannakse. Sel ajal on tarudel sageli olnud ka kolmandad korpused peal, sel aastal on kevad lihtsalt hilisem.

Mesilased söövad veel suhkrustunud kärgi tühjaks, aga korje on nii tugev praegult, et isu õieti polegi. Vaja vist üles sulatada ja siirup nende kätte sööta.

Niisugune oli siis minu viimane, 156. lugu siia blogisse. Kaks aastat ja kaks kuud on kiirelt möödunud. Tore vahel lugeda tagantjärgi, endalegi ajab naeru peale, mis saanud kirja panna. Ja eks see mesiniku aasta kipub ikka ennast kordama, raske on midagi uut ja erinevat kirjutada. Selle aja jooksul on mul tänu päevaraamatule käinud mitmeid külalisi, telefonikõnesid on olnud palju, täitsa huvitavad kaks aastat on olnud. Statistika järgi on üle 4500 lugeja iga kuu, see on päris üllatus minu jaoks.

Aga nüüd on mul aeg pensile jääda ja noorematel aeg asemele astuda. Mina jään mesiniku blogi suure huviga lugema ja sealt õppima, sest mesindus on selline ala, mida õpi elu aeg ja selgeks ikka ei saa. Uus blogipidaja on teile mesindus.ee leheküljelt juba hea tuttav, mul on tema mõtteid ja kommentaare seal alati olnud põnev uurida. Soovin talle palju lugejaid ja küsijaid ja kaasamõtlejaid, kes mind siin kõik rõõmustasid. Mina jätkan oma mesindamist ikka edasi. Soovin mesinikele ilusat meesuve. Ja kõigile lugejatele - kohtumiseni!

24. aprill: Remmelgas õitseb, mee-aasta alanud

Mesinik Allu Maalehes - 24. aprill 2010 - 22:46

See kevad ei ole üldse mesinikele ega mesilastele meeltmööda. Ükspäev said mesilased paar tundi korjel käia, täna oli umbes tund, siis hakkas külm põhjatuul puhuma ja mesilased kõik kadusid tarudesse.

Remmelgas ja paiselehed õitsevad, mesilastel oleks juba tööd küll. Mäletan ühte aastat, kus pajude ja remmelgate lõhnaga mett sai vurritatud. Tänavu ei lase üldse tarude kallale minna.
Teeb muret, et äkki tuleb söödanõud peale panna, sest tarudes sünnivad noored mesilased, pered arenevad täiega. Vanad talvitunud mesilased peaks vist olema enamus välja langenud juba. Nõrgematel peredel on arenguga tegemist, kuna on külm ja nad ei jõua kütta. Praegult ongi vist see aeg, kus on kõige vähem mesilasi peres aasta jooksul.

Karusid pole mesilas käinud, aga jälgi olen juba näinud pool kilomeetert mesilast eemal. Eelmisel aastal vaatasin igal õhtul, üks oli suur musta värvi isakaru ja pruudiks oli natuke väiksem pruunim. Emakaru tänavu siia kindlasti tule, kuna tal peaks poeg või paar olema. Aga selle jäljed, kes siin kolab, on hiiglasuured, võibolla on seesama isakaru. Aga ehk kohe mesilasse ei tule kevadel.

Vaha sulatamine on lõppenud, eile tegin veel viimase ära. Hirmlõputu töö on raamide korrastamine, traatide pingutamine. Seda jätkub ja ega viitsigi kogu aeg teha. Saab ka siis teha, kui on näha, et tuleb hea meeaasta ja raame tõesti ka vaja on.

Ilmajaam lubas juba sooja ka, esmaspäevaks-teisipäevaks isegi 15 kraadi. See on kõige madalam temperatuur, mille juures lubatakse taru lahti teha. Vaatame-näeme.

15. aprill: Lõpuks on leitud Eesti Nokia!

Mesinik Allu Maalehes - 15. aprill 2010 - 20:18

Lugesin eilset Päevalehe repliiki Mee-Eestist. Siit võiks mõtet edasi arendada, et Eestimaal on tõesti ruumi mesinduseks. On vägevaid rabasid, kus kasvab kanarbikku, kust mesi jääb korjamata. On mahajäänud põlde ja metsi. Hulka töötuid saaks tööd, keset rohelist Eestimaa loodust. Eestimaast võiks saada meetootmise maa, see olekski Eesti Nokia. Hüüdlause võiks olla ka Teretulemast Eestisse mett sööma! Kui Eesti juba tulevikus meeriik valmis on, võiks Eesti vapi peal olla kolm mesilast.

Oma mesilas on mul kiired kevadtööd tehtud. Õnneks läks soojaks, tarud on läbi vaadatatud. Nõrgemad ühte korpusesse pandud ja alumised korpused ära võetud ja puhtad põhjad alla pandud. Tugevatel samal ajal on ülemised korpused mesilasi täis ja tarud nii kuivad ja põhjad nii puhtad, et polnudki vajadust põhjasid vahetada.

Mul õnneks hukkunuid on seni vähe, aga omajagu ikka. Ühes polnud ema, ühendasin teisega kokku. Puhastuslennu päeval tugev pere on nüüd üsna nõrgaks jäänud, hakkasin vaatama, milles asi. Selgus, et ema oli õige väike kribu. Nii et võibolla mõned pered langevad veel välja, aga tugevad pered on küll piisavalt tragid, et mai alguses on vägevaid sülemlemisi loota. Sooja ilmaga mesila töötab juba täiega. Õietolmu toovad, mett veel ei ole. Meekorjet korraldasin ise.

Suhkrustunud kärjed alumistest korpustest ja äärmised ära suhkrustunud panin korpuste sisse õue virna, üks põhi on all ja teine kummuli peal, lennuavad täielikult lahti. Sealt nad siis käivad ja ilusa ilmaga läheb parajaks mühinaks, kui tassivad mett tarudesse. See imiteerib korjet ja paneb emad hästi munele. Igal aastal söödan jäägid neile nii kätte. Kevadel see röövimist tavaliselt ei põhjusta, suvel ja sügisel ei või kätte anda, siis on kohe röövimine lahti. Ainult paar päeva tuleb vahet pidada, sest noored mesilased, kes esmakordselt korjel on, kui paar päeva sedasi kärgede seest saavad, siis üks vana mesinik hoiatas, et need üldse enam töömesilaseks ei hakka. Nendest saavadki röövmesilased ja ei hakkagi lillede peal käima.

Üldseis on siis normaalne, võiks parem olla, aga kui kuulda, kui palju on hukkunuid peresid mujal, ei tohi nuriseda. Ühtteist tuleks järgmisel talvel teha muidugi paremini. Vaha sulatamine on ka käimas. Need kärjed, mis said koos suiraga sügisel mesilamajja korpuste sisse virna laotud, hallitama peaaegu polegi läinud. Suir on ilusti säilunud, aga seda lihtsalt ei lähe vaja, kuna õietolm tuleb ilusti sisse. Neid kärgi on tohutu palju, sulatamine tohutu mässamine, aga värsket vaha tuleb nüüd peale, nii et tulu ka.

8. aprill: Ootan sooja ilma

Mesinik Allu Maalehes - 8. aprill 2010 - 21:51

Ilmad on külmad, tahaks kangesti mesilasse tegutsema minna, kuu aega muudkui ootan, aga ikka ei saa. Korjet oli üleeile, kui läks korraks väga soojaks – see oli siis selle aasta esimene korje, kestis umbes kaks tundi, õietolmu tuli tugevalt kõigisse peredesse. Suured kollased tükid olid mesilastel jalgade küljes, täitsa rõõm oli vaadata. Lepik sumises, ilmselt tõid mesilased leppade tolmu, kuigi see peaks minu teada olema roheline. Leppadel on sel kevadel erakordselt suured, pikad urvad ja neid on hästi palju. Vanarahvatarkuse järgi tähendab see väga head viljasaaki.

Panin juba suitsulõõtsa käima, ja tõmbasin maski pähe, et lähen ruttu vaatama, mis seis tarudes on, aga siis prauhti läks päike pilve taha ja külm tuul hakkas puhuma. Suitsulõõts ootab siiani mesilas, ise tulin ära, sest nii külm hakkas. Ja polegi lootust. Täna vähemalt niipalju oli, et kraad tõusis +10 peale, kraavi ääres mesilased olid märja maa peal hoolega ametis vee kogumisega. See on ka hästi oluline, sest vett on praegu tarude sees hädasti tarvis, haue vajab vett. Seda said siis täna tarudesse viia. Ilmaprognoos vist nädalaks ei lubagi paremat, päikest ei taha tulla. Hakkab jälle mure söödavaru pärast. Ma arvan, et praegult veel midagi ohtlikku ei ole, ma korra sain äärte pealt piiluda, aga nüüd nendel läheb süüa rohkem üles, kuna temperatuur on hauderuumides juba tõstetud ja noored mesilased sünnivad juurde. Nii et asi läheb edasi.

Maaleht kirjutab täna, et sel talvel olevat väga palju tervikuna perede hukkumist ja põhjendavad ka sügava lumega. Mina ei taha hästi uskuda, et sügav lumi saab seda põhjustada. Vanasti kästi lausa lund ümber tarude kuhjata, ja mina paarkümmend aastat tagasi tegin seda ka, et tarudel oleks soojem. Ma usun, et ikkagi see külm, mis tuli enne lund ja pikalt kestnud külmakraadid tegid oma töö. Ehk on ka tarude seinad muutunud õhemaks, sest niisugust talve pole ju ammu olnud, kui sel aastal.

Lund on veel praegugi hulka järel, tee ääres vallid, õue peal ka, aga maa juba taheneb. Saab juba lehti riisuda ja vesi on kadunud, kuigi kraav ja jõgi on suured. Maa on alt sula, see aitab, aga teed on veel külmunud.

3. aprill: Tagasilöök talvitumisel

Mesinik Allu Maalehes - 3. aprill 2010 - 12:51

Lihavõttepühad jälle käes. Veed vulisevad, jõgi üle kallaste. Ja lambatalled aina sünnivad. Lausa rõõm on hommikul lauta minna. Sama lugu on ka mesilas, kui panna käsi katuse alla, on laepealsed kuumad, see tähendab, et hakkavad sündima uued mesilased - hauet on sees.

Puhastuslend venis tänavu kevadel väga pikaks. Veel paar päeva tagasi, kui päike välja tuli, tiirlesid mesilased ümber tarude ja lumele tekkis kollaseid laike. Päikest on väga vähe olnud ja õietolmu toomisest on asi kaugel. Vaja oleks tarud läbi vaadata, põhjad vahetada ja võimalik, et suirakärgesid lisada.

Veidi olen saanud tarudesse piiluda ja pean märkima, et ei ole talvitumisega rahul. Päris mitu peret on tugevalt hallitust. Soojad talved on mugavaks teinud ja asi lõpeb sügisel söötmise ja lestatõrjega. Vanasti kui olid külmad talved, siis sai tarude ümber kuuseoksi pandud, lume kogumiseks, et tarudes oleks soojem. Arvan, et minu seinad on liiga õhukesed nii külmal talvel ja sellepärast tekkis palju niiskust. Vestlesin eile ühe mesinikuga, kes mesindab lamavtarudega. Temal olevat kõige paremini talvitunud vanemad paksemate seinte ja soojustatud põhjadega tarud. Suvel meisterdan uued põhjad, et panna talveks lennulauad külje peale. Varem seda proovinud ei ole, aga pidavat andma hea tulemuse. Lestatõrjet vaja ka tõsisemalt võtta.

Lisan (2. mai) siia fotod uuest põhjast. Esimene foto: suvine asend. Teine foto: talvine asend. Jäin selle ennist Algajale võlgu.

Rändlindusid tundub tänavu rohkem kui varasematel aastatel, mets lausa rõkkab pärast talvist vaikust. Uutes kuldnokapuurides käiakse vaatamas, aga minnakse põhja poole edasi, nii et praegused on läbirändajad, ei jää pesitsema.

Ilusaid lihavõttepühi kõigile mesinikele ja lugejatele!

25. märts: Kevad käes

Mesinik Allu Maalehes - 25. märts 2010 - 22:56

Kevad käes ja rändlinnud – kuldnokad, kiivitajad, lõokesed – kohal. Kiivitaja oli pühapäeval metsakokkuveoplatsi peal, seal must maa. Aga sookurg tiirutas täna põllu kohal, võttis suuna ida poole, sookurel polnud kuskile jalgu maha panna, see vaeseke upub vist lumme ära.

Eile näitas kraadiklaas 2,8 sooja, aga päike läks nii palavaks, et mesilased hakkasid lennulaudade vahelt kahest perest välja tulema. Mina keerasin lennulauad suveasendisse ja siis läks mölluks lahti. Kaks peret tegid puhastulennu ära. Õige temperatuur varjus oli ikka madal ja mul oli täitsa mure, et kukuvad lumme. Heinaprahti olin lume küll paksult täis vedanud, olen juba hulka vedanud seda mesilasse, aga polnud hullu midagi. Lumi sai tarude ümbert kollasekirjuks. Lume peale langes neid vähe. Samas eks langeb neid alati – kes vanad ja hakkavad otsa saama. Nii et läks edukalt. Rohkem ei tulnud. Osast perest tuli ainult mõni üksik, ma keerasin ennem juba kõigil lennulauad ringi, et tahvad äkki tulema hakata. Aga ei, teised õnneks ei tulnud.

Ja siis muidugi ma kohe vaatama, kas mett veel on. Puhastuslendu teinud pered olid mõlemad tugevad. Ühel paistis mett tugevalt. Teisel paistis meevaru täiesti lõpukorral, sinna lisasin ühe kärje juurde. Oli pooleldi suhkrustunud, aga seal oli vedelat ka. Nüüd nad elavad mõned päevad üle ja siis on vaja jälle söödavaru täiendada. Midagi peab välja mõtlema, kuidas seda teha. Aga üldiselt asi paistab ilus olevat.

Täna oli ka päikest. Ilmajaam lubas tegelikult veel soojemat, nii etmul oli küll käimist, aga tulin ruttu koju tagasi. Arvasin, et tahvad äkki rohkemad mesilased lennata, aga täna oli jahe tuul. Ainult mõned üksikud lendasid välja ja läksid tagasi. Panin isegi mõned pulgad lennuavadele, millega suvel neid avasid kitsendan. Sellega tänane päev lõppes. Aga nüüd ilmajaam lubab homseks ja ülehomseks lausa sooja, siis läheb kindlasti suuremaks mölluks. Siis on tarvis ka kindlasti sisse vaadata. Juba ammu hakkas mulle muret tegema, et nii külm talv olnud ja söötsin ju ainult 5 kilo suhkrut taru kohta. Kartsin, et jääb tänavu väheks, aga ei, kahel tugeval perel täitsa veel oli. Aeg on muidugi varane. Nii sügava lumega pole minu mesinduspraktikas puhastulendu olnud, lumi on läinud või madal olnud. Puhastuslennupäeval toovad sageli juba õietolmu sisse. Nüüd aga polegi ju veel kuskilt tuua, sellega läheb veel jupp aega. Sarapuud on esimesed, kust ilusat kollast tolmu tuuakse, aga need nii külmaga veel ei õitse.

18. märts: Põnevad suusaretked

Mesinik Allu Maalehes - 18. märts 2010 - 23:28

Minul möödub iga päev suusatades. Raame olen suure posu kokku saanud, saagisin veel hulga raamidetaile ka suveks valmis igaks juhuks, kui peaks puudu tulema. Neid ma ei viitsi kõiki praegu kokku lüüa. Mesilat ma ei kavatse laiendada, aga vanu raame on vaja välja vahetada, aja jooksul lähvad koledaks. Muud mesinduslikku praegu teha ei saagi.

Õues tuiskab ja tormab aina edasi, tarud jälle lume sees. Vahepeal külvasin tuhka ja heinaprahti mesila ümber ka, aga sellest polnud suurt kasu, mattus kõik lume alla. Päikest oli kole vähe.

Et ei oleks väga igav, siis kaks nädalat juba teen viiekilomeetrese ringi suuskadega. Palju huvitavat on metsas. Täna nägin öökulli, eile olid kaks hunti liikunud, ühe kitse maha murdnud ja kuusepõõsa alla peitnud. Esimest korda elus näen, et hunt oma jahisaagi ära peidab. Tavaliselt jätab ta jäägi maha, kui kõht on täis. Seekord olid aga täitsa terve kitse viinud kuuse alla ja edasi läinud. Paistab, et röövloomad teevad sel talvel tõesti palju kurja, murravad lihtsalt lõbu pärast.

Rändlinde pole rohkem näinud kui ühte. See on loorkull, isane lind, hästi heledat värvi. See pole varem talvitunud. Emaseid olen talvitamas näinud. Nüüd pole talv läbi neid kumbagi näha olnud. Eile aga lendas see loorkull madalal põllu kohal. See oli siis tänavuaasta esimene rändlind, mis nägin. Hiired on nii sügaval lume all, nii et mida kull siin sööb, ei oska arvata.

Kuldnoka puure tegin ka kolm tükki valmis mesinduse puidujääkidest, nende puu otsa viimisega on veel aega, kuna kuldnokkasid veel pole.

11. märts: Talvised ajaviited

Mesinik Allu Maalehes - 11. märts 2010 - 23:04

Mul on käsil igapäevane argielu. Päike paistab kuuriuksest sisse, mina löön seal ajaviiteks taruraame kokku. Saagisin hulga pulkasid sügisel valmis, nüüd on nii tore päikse käes toksida. Päris mitmeid kümneid on juba valmis.

‘Mesilast tulin täna mööda, eile või millalgi on nad välja kippunud, kollaseid laike oli lume peal ja surnud mesilasi ka. Sooja ilma pole nagu olnudki, aga kangesti kipuvad välja. Ühe tuttava mesinikuga vestlesin ka ükspäev, temal sama jutt, et mesilased nii hirmsasti tõttavad sel aastal välja. Ilmselt sooled on täis ja kipuvad tühjendama, nagu eelmisel korral rääkisin.

Vahelduseks sõidan suuskadega metsa ka. Vanad jahisuusad libisevad väga hästi, kuigi täna kiskus sulaks ja lumi kippus alla kinni jääma. Mõni päev olen päris pikad retked ära teinud ja päris huvitavad asju näinud. Saakloomade arv paistab suur olevat, kitsi on palju, sellepärast on röövloomasid ka paljuks läinud. Ilvese jälgesid on kõikjal. Avastasin reedel vähem kui kilomeetri kaugusel siit, et kaks suurt ilvest on kaks kitse maha murdnud – emakitse koos eelmise aasta tallega. Lebasid maas teineteisest 10 meetre kaugusel, võitlusjäljed ümberringi. Söönud ilvesed neid üldse ei olnud, lihtsalt lõbu pärast on murdnud. Aga kaduma ei lähe looduses miskit – tulin eile sealt suuskadega läib, rebased olid puhta töö teinud, kõik nahka pannud. Nii need asjad looduses käivad.

Metsas on selline pilt, et lumi ei ole kuigi palju kurja teinud. Arvati, et paljud metskitsed hukkuvad, aga ei, jalutavad rõõmsalt üle kooriku, hukkunud kitsesid on näha ainult need, kes ilvese murdnud. Olen selliseid kolme kokku näinud. Nii et metsaelanikel pole häda midagi.

5. märts: Ilus talv kestab edasi

Mesinik Allu Maalehes - 5. märts 2010 - 12:16

Ilus sellepärast, et eile tegin suure avastuse. Hakkasin proovima, kas lumekoorik, mis siin sula järgi tekkis, kannab ehk jahisuuski peal, ja kandis. Kooriku peal on veel lahtine lumi, nii et suusad libisevad imehästi. Üle hulga aja saab jälle kuhuiganes minna, muidu sai ainult teesid mööda liikuda, lumesaha järel. Tegin siis kohe proovisõitu mesila ümber.

Lennulauad on muidugi veel talveasendis, neid ei pööra enne, kui päike tõeliselt soojaks läheb. Muidu hakkavad liiga vara välja kippuma. Ühtegi surnud mesilast polnud isegi lume peal näha. Muidu kevadel neid ikka üksikuid tuleb välja. Kuu aja jooksul peale puhastuslendu, arvatakse, et talvituvaid mesilasi enam polegi, noored juba asemel. Osad vanad mesilased, kes juulis sündinud ja kes aktiivselt töötavad sügisel suhkrulahust meeks ümber ja kes hooldavad hauet, ei ela kevadeni välja. Külma ilmaga langevad nad taru põhja, aga kui mõni kraad külma on, armastavad nad lennulaua alt välja lennata ja tarust eemal surra.

Et nad paremini talvituks, siis suhkrulahuse söödan sisse kohe peale mee võtmist, augustikuu sees. Lembit Sirge põhimõte on, et 5. september olgu mesilased söödetud. Mul läheb tavaliselr 15. septembrini, selle mõttega, et siis töötlevad suhkrulahuse ümber suvemesilased, sellega saab säästa talvituvate mesilaste energiat, nende eluiga pidavat sellega pikenema.

Eelmise sissekande kommentaaris Muhkel ka räägib, et mesilased veavad surnud mesilasi välja. See ongi seesama, ma arvan, et kel eluiga täis, püüavad tarust lahkuda. Tähtis, et lennulauad oleks talveasendis. Osa mesinikke paneb eterniidi tahvled päiksepoolsesse külge taru najale, et varjata päikse eest, et mesilased ei tuleks väga külmaga välja tarudest. Ega muud teha ei annagi. Tänavu võib olla ka see probleem, et mesilased tarvitasid külma talvega palju mett ära, nende soolestik on hästi täis ja kipuvad hirmsasti tulema puhastuslennule. Sel aastal ilmselt võib tulla ka tarusse roojamist, sest kui ilusat ilma ei tule, ja peavad tarusse end tühjendama.

Tänavuaasta vist läheb puhastuslennuni veel omajagu aega, sest lumi on nii sügav. Muidu on saanud tuhka või heinaprahti külvata, et lund sulatada, nüüd see veel ei õnnestu.

Syndicate content