Mesilashaiguste seire aitab ohtu ennetada

Eesti Mesinike Liidu liigeAasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Eesti mesindusprogrammi ühe tegevusliinina on tehtud ohtlike mesilashaiguste seireks uuringuid, et hinnata mesilashaiguste leviku määra Eesti mesilates ja välja selgitada võimalikud riskipiirkonnad. See võimaldab kavandada vajalikke mesilashaiguste tõrje meetmeid ja välja arendada selleks tarvilikku organisatsioonilist ning seadusandlikku taustajõudu.

Mesilasperede tugevus ja elujõud sõltuvad suuresti nende tervisest. Haigused nõrgestavad ja närvutavad mesilasperesid. Halvemal juhul lõpeb haigus mesilaspere hukkumisega. See oht varitseb eriti ameerika haudmemädaniku (AHM) korral. Aga ka varroatoosi ja viirushaiguste koostoime võib jätta mesinikule tühja taru. Viimastel aastatel on Euroopa mesilates ilmnenud ka tapja-nosematoosi juhtumeid, kus mesilaspered või koguni perede grupid võivad hukkuda.

Kogenud mesinikud oskavad enamasti tähele panna tundemärke, mis viitavad mesilasperede haigestumisele. Kuid paljud mesilashaigused arenevad alguses varjatult ega ole selgelt märgatavad. Eriti ohtlik on selles suhtes ameerika haudmemädanik (AHM). Selle taudi korral avaldub mesilaspere kliiniline haigestumine tavaliselt alles 2 – 3 aastat pärast esmast nakatumist. Kuid kliiniliselt haiget mesilasperet on sageli juba väga raske või lausa võimatu päästa. Samas on selline haige pere väga ohtlikuks nakkusallikaks teistele mesilasperedele kõigis ümbruskonna mesilates.

Kogenematu mesinik ei oska sageli märgata mesilaspere haigestumise esmaseid tunnuseid. Kui mesilaspere ei arene või nõrgeneb, vaatamata mesiniku parimatele püüdlustele, on tõenäoliselt just mõni haigus seda põhjustamas. Sel juhul peaks mesinik küsima nõu ja abi asjatundjatelt.

Samas tuleks anda mesinikele üldist teavet mesilashaiguste leviku kohta Eestis ja võimalike ohtude kohta teatud piirkondades või maakondades. Selleks on vajalik koguda mesilashaiguste esinemise kohta piisavalt seireandmeid. Kahjuks Eestis riiklikku mesilashaiguste seiret ei tehta.

Seoses sellega on EML mesindusaprogrammi raames teinud mõningaid seireuuringuid, seda eelkõige ameerika haudmemädaniku (AHM) leviku kohta. Selleks on laboratoorselt uuritud Eesti erinevatest piirkondadest ja mesilatest pärinevaid meeproove, otsides neis leiduda võivaid AHM eoseid. Peale selle on laboratooriumis uuritud mõnede AHM-haiguskahtlusega mesilate haudmeproove. Samuti on jälgitud mesilates koos varroatoosiga esinevate viirushaiguste ilminguid, lubihauet ja nosematoosi.

2006.a. uuriti Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis kokku 18 langetiseproovi, mis pärinesid 6-st mesilast. Laboratoorse analüüsi tulemusena avastati 3 mesila proovidest nosematoosi tekitajaid ja 5 mesila proovides varroalesti. Akarapidoosi neist proovidest ei avastatud.

Uuritavate langetisproovide kogus ei olnud piisav, et saada üldist ülevaadet nende haiguste levikust Eesti mesilates. Seetõttu tuleks käesoleval 2007. aastal uurida seire korras tunduvalt rohkem mesilaid. Kui arvestada, et Eestis on 2001.a. põllumajandusloenduse andmetel enam kui 7000 mesilat ja et optimaalne seireks vajalik uurimiste arv haarab vähemalt 5% mesilatest, siis tuleks koguda proove 350 mesilast.

Langetiseproove võiks mesilates koguda mitme pere liitproovidena, igaühes kuni 5...7 mesilaspere langetist. Kui mesilas on kuni 7 mesilasperet, tuleks langetist võtta kõigist peredest ja teha nendest ühine liitproov. Suurema mesilasperede arvu korral võiks lähtuda langetisproovide võtmise skeemist, mis lubab 5 % haiguse levimuse korral mesilas avastada see liitproovist vähemalt 50 % tõenäosusega:

Mesilasperede arv mesilas Uuritavate mesilasperede / moodustatavate liitproovide arv
8-14 7 / 1
15-20 10 / 2
21-30 11 / 2
31-60 12 / 2
61-100 13 / 2
100 ja rohkem 14 / 3

Langetise proove on võimalik uurida ka AHM eoste suhtes. Seetõttu oleks võimalik saada seire korras tehtavate langetiseproovide analüüsi abil parem ülevaade ka AHM kui väga ohtliku mesilashaiguse levikust Eestis. AHM analüüsimetoodika teostamise suhtes langetiseproovidest käivad läbirääkimised Veterinaar- ja Toidulaboratooriumiga.

Ameerika haudmemädanik on meie mesilatele kindlasti suurimaks ohuks. 2006.a. jooksul uuriti AHM seire korras Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis kokku 151 meeproovi. Nendest leiti AHM eoseid 15 meeproovis, mis moodustab ligi 10 % kõigist uuritud proovidest. See ei tähenda tingimata, et nendes mesilates esines meeproovide võtmise ajal AHM kliinilist haigestumist. Kuid AHM-eoste esinemine mees annab mesinikule signaali kas juba esinevast AHM haigestumusest mesilas või tõsisest nakkusohust lähitulevikus nii oma mesilas kui naabermesilatele.

AHM eoste analüüsil positiivseks osutunud meeproovid pärinesid järgnevatest maakondadest:
- Ida – Virumaa;
- Lääne – Virumaa;
- Jõgevamaa;
- Tartumaa;
- Põlvamaa;
- Viljandimaa.

Selliste AHM-haiguskahtlusega mesilate kõiki mesilasperesid tuleb koos spetsialistiga esimesel võimalusel hoolikalt kontrollida. Praeguse seisuga on see võimalik kevadel. Kahtluse korral tehakse laboratooriumis täiendavaid mee- või haudmeanalüüse.

Kui mesilas avastatakse AHM kliiniliselt haigeid mesilasperesid, kehtestatakse selle mesila suhtes maakonna peavetarsti poolt piirangud (vanas mõistes karantiin). Nii keelatakse mesilasperede rändele viimine, samuti mesilasperede või mesilasemade müümine. Mesilasperede ravimine või raske haigestumise korral ka surmamine ja põletamine otsustatakse mesiniku ja mesilashaiguste tõrje spetsialisti koostöös.

Lisaks seireproovidele meest tehti 2006.a. ka AHM analüüse haiguskahtlusega mesilasperede haudmekärgedest. Nendest 3 analüüsi tulemused osutusid positiivseks, mis kinnitas mesilasperede kliinilist AHM- haigestumist. Harjumaal asuvat mesilat kontrollinud veterinaartöötaja, kes tunneb ka mesilashaigusi, juhendas vajalikke AHM-tõrje töid mesilas. 2007.a. suvel tehtav järelkontroll peab näitama, kas tõrjemeetmed õnnestusid ja AHM-nakkus on mesilast kõrvaldatud.

2006.a. mee- ja haudmeproovidest tehtud AHM seireanalüüsid ei anna kaugeltki täielikku pilti haigusriskide suurusest ja võrdlusest erinevates Eesti piirkondades. Kuid nende maakondade mesinikud, kust AHM-eoseid sisaldanud meed pärinevad, peaksid siiski olema oma mesilasperesid eeloleval kevadel ja suvel jälgides tähelepanelikumad. Samas ei tohiks ka teised mesinikud valvsust kaotada. Mesilashaigused, eriti aga AHM varitsevad ja võivad rünnata meie mesilasperesid ootamatult. Vajadusel küsige nõu EML mesilashaiguste asjatundjatelt.

Aleksander Kilk
Arvi Raie

LisaSuurus
Mesilashaiguste_seire_Eestis_2006.pdf14.22 KB