Varroatoosivabad piirkonnad Balti mere ümbruses

mesindus.ee haldajaHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)
Varroatoosi üldine levik tundub täna nii enesestmõistetav, et varroatoosist vabade mesilate olemasolu meie lähipiirkonnas tundub pea võimatu. Kuid Põhjamaade ja Baltimaade mesindusteadlaste ja –spetsialistide konverentsil Tartus 4.-6. veebruaril 2011 kogutud andmed näitavad, et selliseid piirkondi esineb veel Soomes, Rootsis ja Norras üsnagi märkimisväärsetel aladel. Ka Taanis on ühel saarel paikneva mesila 50 mesilasperet seni veel varroatoosist priid, ja seda olukorda püütakse hoida.

Soome kaguossa jõudis varroatoos esmakordselt 1980. aasta paiku ilmselt Venemaa suunalt. Kuigi varroatoosi edasise leviku takistamiseks loodi tõkketsoonid, levis varroatoos mesinike “kaasabil” kiiresti üle kogu LõunaSoome. Mesilasemade import Itaaliast 1990. a. paiku aitas kaasa varroatoosi levikule kuni Kesk-Soomeni. Aastatuhandevahetuseks oli varroalest jõudnud Oulu piirkonda, mõni aasta hiljem juba polaarjoone lähistele Tornio mesilatesse. Varroatoosi praegu kõige põhjapoolsem levikuala asub Ivalo lähedal polaarjoone taga, kuhu see kahjur jõudis suvel rändele toodud mesilasperedega. Praeguseks on Ivalo lähiümbruses hinnanguliselt 200-300 varroatoosist nakatunud mesilasperet.

Vaatamata Soome mesinike agarale rändamisele koos varroatoosi levitavate mesilasperedega, on seni veel õnnestunud hoida varroatoosist vabad mõned piirkonnad Rovaniemi ja Kajaani ümbruses, samuti üksikud isoleeritud mesilad Lapimaal. Suurim varroavaba piirkond Soomes on Ahvenamaa, kus 37 mesinikul on kokku enam kui 400 mesilasperet. Seni on suudetud üksmeelselt hoiduda varroanakkusega mesilasperede sissetoomisest saarele.

Rootsis on praeguseks veel varroatoosist vabad mõned põhjapoolsed piirkonnad. Täpseid loendusandmeid ei ole, kuid hinnanguliselt on varroatoosivabade mesilasperede arv Rootsis kokku kuni 6000.

Norras algas varroatoosi vallutusretk riigi lõunaosast, mis hõivati kogu ulatuses umbes 10 aastaga. Praeguseks on Norras paika pandud tõkketsoonid, et varroatoos ei leviks edasi põhja suunas, sealjuures piki läänerannikut. Norras on varroatoosi levikut tõkestamas mäed, mis moodustavad loodusliku barjääri. Lisaks aitavad varroatoosilevikut piirata 2010. aastal euroopa haudmemädaniku puhangu tõttu kehtestatud karantiinitsoonid, mis teatud osas langevad kokku varroatoosiala piiridega. Norras loodetaksegi, et mesilasperede ranged rändepiirangud koos looduslike barjääridega 
aeglustavad varroatoosi levikut veel paljudeks aastateks. Praeguse seisuga on Norras varroatoosinakkusest vabad hinnanguliselt 5000 mesilasperet, mis moodustavad väärtusliku genofondi.

Eesti, Läti ja Leedu on tänaseks kogu ulatuses varroalestade poolt okupeeritud. Samas oleks Baltimaades võimalik mõningate pingutuste ja piirangute hinnaga taasluua väikesed varroatoosist vabad piirkonnad. Parimad eeldused selleks oleks Eestis, kasutades ära näiteks mõningaid saari, kus mesilased praegu puuduvad.

Lauri Ruottineni koostatud ülevaadet refereeris Aleksander Kilk

Artikkel on avaldatud ajalehes Mesinik nr. 1 (63) Veebruar 2011