Esimehe veerg

Eesti Mesinike Liidu liigeAasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)
Õhus on kevadet ja päike käib kõrgemalt ning on väge täis – nii ütleks märtsiootuses optimist. Pessimist-mesinik jälle hädaldaks, et varbad külmetavad enam kui paarikümnekraadisest pakasest. Ja hanged on veel nii kõrged, et ei ulatu hästi mesilastarusid nägema. Kalender omalt poolt vibutab hoiatavalt näppu, et on aeg mõtted mesilaste puhastuslennu suunda seada ja kevadtöödeks valmistuda. Et kas on ikka kevadkiireks ajaks küllalt kärjeraame ette valmistatud, traadid pingutatud ja kärjepõhja vahalehed paika sulatatud? Mesiniku kevadrõõmud ja –mured on taas pärale jõudmas.

Veel pole mesinike jaoks suur kiire kätte jõudnud, ja veel on aega, et atra seada ja uurida, kus ollakse ning kuhu minnakse. Mesinduse "sisepoliitikaga" oma mesila asju ja tegemisi korraldades suudab enamik mesinikke ise kenasti plaani pidada ja toime saada. Aga mesinikule on oluline ka see "välispoliitika", mis toimub tema õueaia taga, kõrgetes kontorimajades ja ametnike töölaudadel.

Kõrgemalt vaadates näib mesindus paljudele otsustajatele piima-, liha- ja teraviljatootjate kõrval suhteliselt väikese ja vähetähtsa mängumaana. Küllap sellepärast on ka mesinike vajadused ja mured jäänud riiklikul tasemel tähelepanu servaaladele. Võime küll end puhevile ajada ja väita, et mesinike meetoodang moodustab rahalises väljenduses Eesti loomakasvatustoodangust umbes 2% ja kogu põllumajandustoodangust enam kui 1%. Kui lisame trumpässa, et mesilaste tolmeldamistöö toob põllumeestele ja looduslikele taimekooslustele meetoodangu väärtusele lisaks vähemalt 8-10 korda suuremat kaudset tulu, siis kehitatakse selle peale sageli vaid arusaamatuses õlgu.

Siiski võib praegu klassikutelt sõnu laenates öelda: “Härrased – jää on hakanud liikuma!” Seda just maailma ja Euroopa Liidu tasemel, kus juba on kogetud ohtu, et mesilastest ja nende tolmeldamisteenusest võib ühiskonnale puudus kätte tulla. See hoiatav protsess ilmutas end teravalt 2006. a. sügisel USA-s, kui mõistatuslikel põhjustel algas mesilasperede massiline hääbumine. Mõnes piirkonnas hukkus mesilasperede kollapsi tõttu kuni 80% mesilastest.

Paraku ei piirdu mesilasperede massiline hukkumine ainult USA-ga. Häirekella on hakatud lööma ka Euroopa Liidus, 
samuti mitmes Aasia ja Aafrika piirkonnas. Enamikus EL liikmesmaades on mesilasperede talvine hukkumine suurenenud, mõnes kuni 35-40 protsendini. Kohati esineb mesilasperede nõrgenemist ja hukkumist ka kevadsuvisel perioodil, mis on seni olnud tavatu. Euroopat ähvardab mesilasperede arvukuse tuntav vähenemine.

Need ohud on sundinud tegutsema Euroopa Parlamendi ja Komisjoni ametkondi. Lisaks mitmetele resolutsioonidele 
ja ringkirjadele on asutud ka tegudele. Ühe abinõuna püütakse paremini ohjata mesilashaiguste levikut ja tõhustada haiguste tõrjet. Selleks plaanitakse välja arendada paremini toimiv mesilashaiguste seiretegevuse ja tõrje süsteem ning koolitada vastava ala spetsialiste. Samas on alustatud ettevalmistusi vajaliku seadusandluse korrastamiseks Euroopa Liidu tasemel ja liikmesriikides.

Sel teemal toimus 1. veebruaril Brüsselis EL liikmesmaade veterinaarala ja mesilashaiguste spetsialistide nõupidamine, et saada olukorrast paremat ülevaadet ja kavandada edasisi tegevusi. Samuti korraldati Brüsselis 14. veebruaril COPA/COGECA meerühma koosolek, kus ühe olulise teemana arutati mesilashaiguste tõrje ja otstarbeka veterinaarse korraldustöö küsimusi. Käivitatud on mesilasperede hukkumise monitooringu ja ennetamise programm COLOSS, mis haarab 51 riiki, samuti BeeDoc-programm mesilashaiguste tõrje arendamiseks.

Kõigi EL liikmesmaade põllumajandusega tegelevatele ministeeriumidele on saadetud järelepärimisi mesinduse olukorra ja mesilashaiguste levimuse kohta. Küsitakse ettepanekuid ja selgitusi, milliseid seadusandlikke ja veterinaarseid meetmeid on plaanis kasutusele võtta, et tõrjuda mesilashaigusi tõhusamalt ja tõsta mesilasperede arvukust. Ka Eesti põllumajandusministeeriumis on hakatud selle teemaga tõsisemalt tegelema.

Mida võiksid meie mesinikud eelnevast jutust järeldada? Mesilashaigused, eriti varroatoos, on meie mesilasperesid juba aastaid vahelduva eduga närvutanud, aga seni oleme sellega hakkama saanud. Oleme murega kuulanud, kuidas mesilasperede kollaps on kaugel Ameerikas mesilaid laastamas. Võtab tõsiseks, kui räägitakse, et mesilasperede talvine hukkumine on Euroopas ja lausa naabermaades üha suurenemas, ja oleme sellest murest kuulnud ka Eesti mesinikelt. Võib karta, et mesilaste tõsisemad tervisehädad ähvardavad peatselt jõuda ka meie koduõuele ja mesilatesse, kui me ise midagi ette ei võta.

Mida me saame siis teha? Riiklik veterinaarsüsteem võib küll uutes tuultes ka mesilashaiguste osas mõnevõrra areneda, seda eelkõige seadusandluse ja strateegia kujundamise poole pealt, kuid mesilas tekkiva reaalse probleemi korral n.-ö. lahinguolukorras jääb enamik paberitega loomaarste kahjuks jänni. Võib-olla looksime siis mesinike endi hulgast kaitsemaleva mesilashaiguste vastu? Vaenlast tuleb tunda – EML-i abil relvastaksime iga vabatahtliku malevlase mesilashaiguste vastu paremate teadmiste ja oskustega.

Aga kaitsemaleva eliitväeosana moodustame eriväljaõppe saanud mesinikest alfa-üksuse, kes suudab ja tahab kõigile mesinikele vajadust mööda abiks olla. EML püüab nimelt koostöös ministeeriumi ja VTA-ga realiseerida meie ammuse ettepaneku, et mesilashaiguste seiresse ja ka tõrjetegevustesse saaks ja tohiks kaasata vastava täiendõppe saanud mesinikke. 

See mesinikest kaitsemaleva plaan võiks anda meie mesindusele mesilashaiguste vastu ja talvekadude vähendamise suunas toimiva lahenduse. Aga kas Sina astuksid selle kaitsemaleva liikmeks?

Aleksander Kilk
EML juhatuse esimees

Artikkel on avaldatud ajalehes Mesinik nr. 1 (63) Veebruar 2011
Keskmine: 4 (1 vote)