Kevadine söötmine



Kõige kindlamaks toiduvarude kontrolliks on servast teise mesilastega kaetud raami kontrollimine. Lamavtarus seega tegevuse järjekord: otsamatt eemale; vahelaud eemale; äärmised kaks raami eemale; kiire pilk servast kolmandale raamile ja pesaruum kokku tagasi.
Korralikult söödetud ja õigesti koondatud mesilasperes ei teki söödanappust enne aprilli keskpaika, sedagi vaid juhul, kui kevade jooksul pole olnud võimalust grammigi väljast juurde tuua.
Söödaraami tarru paigutamisel arvesta, et see jääks täiesti vastu kobarat.<?xml:namespace prefix = o ns = "urn:schemas-microsoft-com:office:office" />

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!

Sry, ei saa aru, kuhu kadus

Sry, ei saa aru, kuhu kadus minu jutt algusest.. jäi vaid koopia tsitaadist..


Küsimus oli, et leidsin küll otsinguga hea selgituse, kuid palusin lisakommentaari, millal sellist kontrolli õigeim aeg teostada?


Kui söödanappus tundub, kas nt praegu juba pudersööta anda?


Tänud.



 

Pronksmedal (100p.)

Võib küll


Pronksmedal (100p.)

kuulasin.. vaikus... avasin

kuulasin.. vaikus... avasin taru... hunnik summe kutud. tarus oli 7 raami, summid olid kogunenud ühte serva 4 raami peale. 3 raami olid täiesti tühjad, 1 oli pooltäis ja 3 täiesti täis mett. Paljudel summidel olid pead kannudes. Kas hukkumise põhjuseks on nälg ning mis ma valesti võisin teha?

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

...vaikus...

Teadmata põhjusel 2 korda, kustutasin teise sisu ära... sry

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

...vaikus...

Esmane vastus peitub Sinu kirjas: sügisel jätsid 7R, kevadel mahtusid mesilased 4R peale ära. Seega kui oleks jätnud juba sügisel 4R, olgu, arvestame surnud mesilased ka juurde - 5R - oleks olukord parem. Talvel peab mesilastel tarus kitsas olema! Liigse arvu kärgede korral paigutatakse lisasööt kõigile kärgedele, väiksearvuline kobar aga tekib enamasti biimase haudme kohale, kus mett kevadeni ei jätku.

Algpõhjused peituvad ilmselt juba möödunud aasta augustikuus:

1. tarus on vana mesilasema, kes lõpetab sügisel varem munemise

2. haudme areng lõppes vara augustikuise puuduliku korje tõttu - ergutussöötmine suve lõpul ei teeks paha.

3. varroatoosiga kaasnevad viirushaigused - suur osa talvemesilasi olid kahjustatud ja lahkusid tarust välja surema - kontrolli lestasust ja vajadusel tee tõrjet.

Pronksmedal (100p.)

kuulasin ...*

Külmanälg? Mesilaspere, eriti väiksem, ei liigu suure külmaga kärjelt kärjele ja sellepärast võivadki nälga surra. Mis oleks võinud teisiti olla? Sügisel peaks kõigis kärgedes olema vähemalt 2 kg sööta, tugev pere, suurte külmade korral kuhjata lund ümber taru, et mesilased vähem sööta kulutaksid soojuse tekitamiseks.

Pronksmedal (100p.)

tänud vastuse eest.Tarus oli

tänud vastuse eest.
Tarus oli uus ema. Tegemist oli uue tehtud perega. Surnuid mesilasei korjasin kokku umbes 8 liitrit. ei taha uskuda, et need 5R peale oleks ära mahtunud, aga mine tea.

Nüüd avasin uurimise ja kogemuste mõttes ka teise pere, seal olid mõned liistude vahelt välja saanud ning raamide peal oli s..ta jälgi, ei tea kas tulemas teine jama. Esimsel perel oli kõik puhas.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

8l surnud mesilasi

Kuigi liitrite järgi on mesilaste hulka keerukavõitu hinnata võib oletada, et sügisel arvestasid raamide arvu enam-vähem õieti. Arvatavasti ei lõpetanud ka noor ema haudmetegevust liiga vara, seega jääb lestakahtlus. Veel võib mesilaste suurt suremust põhjustada sööt, näiteks sügisene lehemeekorje. Mesilaste arvukuse kiire vähenemine saab olla põhjuseks, miks kobar karmide külmadega kahte ossa tõmbus. Kuna risti raame mesilased -30-ga enam mingi väega ei liigu, siis osa neist surigi tühjaksjäänud kärgedele nälga suutmata kobaraga ühineda. Ja veel üks võimalus, äkki on kobara poolitumise põhjuseks ema hukkumine?

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Ikka mesipuu

Ainuke põhjus ongi, et kobara kohalt lõppes toit otsa.....seda on miljon korda räägitud, et eesti raami kõrgus on meie talve jaoks madal. Võta nuut ja nüpelda seda komisjoni , kes K. R. Jakobsoni (või tartu) raami külili keerasid ning Eesti raamiks nimetasid. Nendest kolmest mett/toitu täis kärjest oleks võinud olla, kasvõi üks kobara kohal lapikuti ning see pere oleks suve näinud....või oleks üks neist raamidest sügisel kobara teise serva jõudnud, poleks kah praegu häda midagi olnud!
Kui on võimalik taru sülle võtta, ja soojemasse kohta viia.....vahel on võimalik, et paar päeva "surnud pere soojenemisel ärkab veel letargiast ja on võimeline lisasööta pealt vastu võtma!
Kõnelesime siin ju just, et kõigil tuntumatel Eesti mesinikel on sügavamad talvepesad , kui Eesti raam .

Täisraami sügisel kobara sisse surumine, poolitab kobara ja ei sobi mitte, seda pallisuurust organismi, tervikut on vaja hoida ning tema KOHAL peab talveks olema vähemalt igas raamis 15 cm toitu!

Igasugused muud hukkumise põhjused....ema vanused ja varroa jne. on blä - blä!


Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

TALVE SÖÖT

summ30 kirjutas:
kuulasin.. vaikus... avasin taru... hunnik summe kutud. tarus oli 7 raami, summid olid kogunenud ühte serva 4 raami peale. 3 raami olid täiesti tühjad, 1 oli pooltäis ja 3 täiesti täis mett. Paljudel summidel olid pead kannudes. Kas hukkumise põhjuseks on nälg ning mis ma valesti võisin teha?
Köige kergemini minakse alt lamav tarus sügisese koondamisega. seega jäätakse liiga suur ruum mesilastele.
Kui mesilastel on liiga suur ruum siis tarvitavad nad kordades kordades rohkem talve sööta. Kuna see ruum mis neile on jäätud tuleb kütta.

Miks se tavaliselt liiga suureks jäätakse on sellepärast et viimasel koondamisel paistab mesilasi palju olema., Kuid kui toimub kobardumine on mesilasi palju vähem.
Enamasti mesinikud peavad neid mesilasi kaa talvituvateks mesilasteks ,kes sööta kärgedesse panevad ja kaanetavad talve sööda.
Kuna aga need mesilased kurnavad end sügisel ära ,siis enamus neist talvituma ei lähe. naad hukuvad.  
Raamatutes kirjutatakse et mesilased kes talvituma lähvad ei tee tarus sügisel midagi. Nende ülesanne on  kevadel tööle hakata et pere kevadel eluvaimu sisse puhuda.
Kas se vastab töele.   (täpselt ei tea kuid arvan et se  on nii.Kuid minu arvamus on ka see et leidub ka erandeid. (muidugi  Kaasnevad sellega ka  kehvem  kevadine  meilaste start.   Pöhjuseks miks erandid tekivad on mitmed ,kuid 1 pöhjus vöib olla see kui mesinik jätab talve sööda sisse  söötmise liiga  hilljaks. siis on see et mesilased kes  sööta kärgedesse peaksid vedama, on surnud. Ja selle töö peavad  ära tegema mesilased kes tava olukorras talvituma peaksid.   Kuna nad sügisel  ennast ära kurnanud siis kevadel kehvem mesilaste start.

Kindlasti on sinu mesilas peres nälg. pöhjus on selles  et suurte külmade puhul mesilased kärje tänavat ei vaheta. mis sellest et sahvris toitu navaala. Kui aga sula vahepeal on , siis vöivad nad kärje tänavat vahetada.  Kui aga mesilased on talvel otsustanud liikuda keskelt ühte serva, kuid seal sööta vähe vöitu, siis tühjadest raamidest nad sahrisse sööta tooma ei lähe enne hukuvad.

Mina isiklikult käin jaanu aaris töstan katuse maha ja vaatan ilma raamide liigutamatta raamide pealt sisse , kui nään  kärje tänavates , kus mesilased pesitsevad, kaanetatud sööta panen kaane kinni (minul vahe liiste pole)Kui aga kaanetatud met ei paista annan kandit, vöi  tarust vöetud äärmise raami täie mett ja panen selle lapiti kobara peale.
raamide alla panen paar puu juppi et mesilased saaksid kärje all liikuda. Seda kontrollin kuu pooleteistme tagant, söltuvalt ilmadest,ja sööda kogusesst, mida tarus nään.

kOONDAMIS REEGEL ON TALVEKS  PAREM KITSAM RUUM KUI   AVAR RUUM , SUVEL AGA VASTUPIDI.   (SÜGISENE  KITSENDUS LAMAV TARUS ON . JÄÄTAKSE NII PALJU RAAME KUI ON VIIMASE KOONDAMISE AJAL HAUDME RAAME. ÄÄRMISEL JUHUL 1 ROHKEM, KUID MITTE ROHKEM!!!!!

Pronksmedal (100p.)

kuldsed sõnad

vana kogenud mesikäpa teemase klaviatuurilt! nii see kipub olema jah, eriti algajate puhul, et jäetakse lausa "igaks juhuks" mõni meeraam pessa rohkem arvates, et "siis ei jää linnukesed nälga". tegelik tulemus saabki olema nii, et linnud mitmesse lehte laiali läinud ja mee otsa koolenud.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Reinuwader pilt

Kogemused

Eks kõik tuleb kogemustest. Mesindan teist talve. Eelmisel kevadel oli kõigis tarudes puutumata raame ja 2 nõrka peret läks välja juba talve 1 poolel, enamvähem sama pilt, mis ellkirjeldatud. Selleks talveks võtsin pärast söötmist mõnel tarul pesa veel raamivõrra väiksemaks ja jätsin reservi. Eks näis, kuidas kevad tuleb. Senini kõik elus. Ühe taruga olin hädas- polnud hiirekindel. Lõksuga püüdsin 6 tk kinni. Möödunud nädalal oli seal hulga (paar peotäit) hukkunuid taru ette välja kantud. Sumin oli ok. Nüüd see taru suurema tähelepanu all. Välja ei kiputa, 24.veebr tuli +4-ga korraks päike välja. Siis nägin vaid ühte summi, kes tiiru tegi. Peatset sooja kevadet!

Perede koondamine

Teemase jutt õige. Ise olin eelmisel aastal hädas pikale veninud haudme tegevusega, kuna sügis oli soe. Öeldakse küll, et söötmisega kitseneb ema munemisala, kuid mõnel perel jäigi haue 1-2 raamile peale söötmist. Ühel tarul ei saanudki neid välja võtta. Tõstsin need kärjed äärmisteks.
Kas kellegil on kogemust, kuidas koondada hilise haudmega peresid või jäi mul midagi olulist varem tegemata?

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Talvepesa

hakkad tegema juba siis, kui paned esimesed kärjepõhjad vahtraõitsemise ajal tarru! See koht, kus neil meeldib olla, seal on ka viimane haue ..ning sealt on vaja suve jooksul tumedad kärjed välja saada. Aug. võtad üheltpoolt, kuni haudmeni ja teiselt poolt ning annad lisa/talvesööda peale! Inimesel pole vaja sekkuda, ega nende valitud kohta muuta. Neile peab ju ka kobardumise ruum jääma, mis ongi viimase haudme osa.
Ivar tegi just selle vea, et tõstis haudmekärjed serva ja just sinna serva viimase haudme peale nad oma talvekobara on sunnitud  moodustama! Ja ongi sama variant nagu siin hiljuti juttu oli, et 3 täisraami puutumatta sööta ning kobar ühes servas kutu.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

vasts

Ivar kirjutas:
Teemase jutt õige. Ise olin eelmisel aastal hädas pikale veninud haudme tegevusega, kuna sügis oli soe. Öeldakse küll, et söötmisega kitseneb ema munemisala, kuid mõnel perel jäigi haue 1-2 raamile peale söötmist. Ühel tarul ei saanudki neid välja võtta. Tõstsin need kärjed äärmisteks.
Kas kellegil on kogemust, kuidas koondada hilise haudmega peresid või jäi mul midagi olulist varem tegemata?

 Tarust välja ei vöeta neid raame milles haue on sees, enne söötmist.
 Mesilased veavad sööda körval raamidele, kui nüüd viimane haue koorub, veetakse äärmistelt raamidelt, ja vöi kui saab väljast siis ka väljast lisa viimase haudme kärgedesse ja jääb sinna talvituma.

See millest mesimumm  rääkis et ta hakab kevadel  Haudme raame vällja  vahetama.  (talvel olnud  pesa raamid)  Siis seda on rohkem vaja selleks et  Haudme haigusi  mitte levitada (profülaktika).  Köige pealt kui hakkad raame lisama (esimene laiendus)  Märgistad köik kärjed ära. ( kes teeb markeriga,kes noaga jne.) Siis lisad üles ehitatud kärgi, vöi ka kunst kärgi ,kui teisi pole. iga laiendusega proovid märgistatud kärjed ääre poole  vedada, kui se on önestunud, kas siis ootat kuni mett täis pannakse, vöi ennem eemaldad ja sulatad. Enamasti lastakse mesi sisse panna ja siis kui mee hoo aeg löpeb sulatatakse.
Ja talve kobara jaoks jäävad kuld pruunid või kollased raamid.

Minul isiklikult  on mesilas ema esimesel kastil aasta läbi.
(1 ja 2 kasti vahel on emalahutus vöre) .
Ja ema oian ainult kunstide peal.    Haudme ja mee raamid töstan ülese Ja need asendan kunstidega. see tähendab et, sügise tulekuks on mul köik uued raamid.
Seda tuleb teha iga nädal. sellega hoian ka sülemlemist ära. kuna neil on pidevalt  raame ehitada, kui on korje ,siis korjata, ja ka haudme tegevust ruumi teha.

Üks taru läks vägisi eelmine


Üks taru läks vägisi eelmine nädal puhastuslennule. Määrisid lume taru ümber ära ja kukkusid loomulikult potsti lumme. Allesjäänud olid kogunenud raamide peale kattemattide vahele laiali. Sai neile suhkrulahust natuke peale valatud ja söödanõu pandud, aga eilseks ka allesjäänud on vedru välja visanud. Kõik raamid(ka äärmised) meest tühjad ja igal raamil ka natuke mesilasi peadpidi kärjekannudes. Eks lõpp tuli juba lihtsalt külmast(ei aidanud ka see lahus), sest vähesed allesjäänud mesilased olid tarus laiali ja enamik leidis oma otsa välja lennates.

Iseenesest oli tugev puu. Söödetud oli sügisel korralikult, aga koondamine vilets. Kas algseks põhjuseks lihtsalt nälg või on tõenäolisem, et mingil põhjusel hakkasid liigselt toitu kulutama ja tekitasid omale vajaduse välja lennata? Pole ühtegi nälga surnud taru ise näinud ja justkui meeles, et nälja korral surrakse raamidel kobaras. Sügisel läksid jube tigedaks, tekkis kahtlus, et keegi käib vargil. Sellepärast ka koondamine vilets, et seda polnud enam eriti võimalik läbi viia. Otse selle süüks ei julge veel ajada, sest teisedki puud on suht viletsalt koondatud aga elus. Ise jõudsin järelduseni, et vilets koondamine ja vilets tarusoojustus võisid taru liigselt maha jahutada, suurendada oluliselt söödakulu ja minu kohalejõudmise ajaks oligi söök otsas ja soolikas täis ehk väljalend veebruaris ehk "filmi lõpp".

Panin igaks juhuks ka teistele puudele suhkrulahust peale, nagu vana mesinik karmidel talvedel lõpu poole teinud. Eelmine talv ei jõudnud ta vist ühtegi raami välja võtta(sai ainult õhukesed vahelauad vahele lükata) ja elasid kevadise lisasöötmisega talve edukalt üle. Kas kevadiseks hädasöötmiseks oleks parem suhkrulahust või kandit(mesi+tuhksuhkur) kasutada? Sisetunne ütleb, et peaks igaks juhuks neile midagi söötma, sest toiduvarude seis on kahtlane.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

Suhkrulahuse söötmine märtsikuus

ei ole hea mõte. Või vähemalt sellise lume ja pigem alla-nulli-kraadidega. Mesilased hakkavad seda kohemaid kärgedesse tassima, pesaruumis temperatuur tõuseb, ema hakkab usinalt munema. Muidu oleks kõik nagu hästi, paraku üks ja oluline puudus siiski on. Nimelt ei võimalda külm ilm mesilastel väljas "asjal" käia. Või on liiklus ühesuunaline, st. välja lendavad, sisse enam mitte... Kuna häda ei anna häbeneda, reostavad mesilased lõpuks taru ära. Kuna väljas on veel külm, tuleb ületalvitunud mesilastel teha tublisti rohkem tööd haudme soojas hoidmiseks (ema hakkas ju rohkem munema) kurnates end väga kiiresti ära. Seega varakevadiseks hädaabisöödaks jäägu pigem kandi. Seda mesilased kärgedesse ei tassi ja kui tassivadki, siis ainult väga väikese osa, selle, mis pesaruumist kerkiva soojuse ja niiskuse tõttu vedelaks muutub.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

KANDI

raul kirjutas:


Üks taru läks vägisi eelmine nädal puhastuslennule. Määrisid lume taru ümber ära ja kukkusid loomulikult potsti lumme. Allesjäänud olid kogunenud raamide peale kattemattide vahele laiali. Sai neile suhkrulahust natuke peale valatud ja söödanõu pandud, aga eilseks ka allesjäänud on vedru välja visanud. Kõik raamid(ka äärmised) meest tühjad ja igal raamil ka natuke mesilasi peadpidi kärjekannudes. Eks lõpp tuli juba lihtsalt külmast(ei aidanud ka see lahus), sest vähesed allesjäänud mesilased olid tarus laiali ja enamik leidis oma otsa välja lennates.

Iseenesest oli tugev puu. Söödetud oli sügisel korralikult, aga koondamine vilets. Kas algseks põhjuseks lihtsalt nälg või on tõenäolisem, et mingil põhjusel hakkasid liigselt toitu kulutama ja tekitasid omale vajaduse välja lennata? Pole ühtegi nälga surnud taru ise näinud ja justkui meeles, et nälja korral surrakse raamidel kobaras. Sügisel läksid jube tigedaks, tekkis kahtlus, et keegi käib vargil. Sellepärast ka koondamine vilets, et seda polnud enam eriti võimalik läbi viia. Otse selle süüks ei julge veel ajada, sest teisedki puud on suht viletsalt koondatud aga elus. Ise jõudsin järelduseni, et vilets koondamine ja vilets tarusoojustus võisid taru liigselt maha jahutada, suurendada oluliselt söödakulu ja minu kohalejõudmise ajaks oligi söök otsas ja soolikas täis ehk väljalend veebruaris ehk "filmi lõpp".

Panin igaks juhuks ka teistele puudele suhkrulahust peale, nagu vana mesinik karmidel talvedel lõpu poole teinud. Eelmine talv ei jõudnud ta vist ühtegi raami välja võtta(sai ainult õhukesed vahelauad vahele lükata) ja elasid kevadise lisasöötmisega talve edukalt üle. Kas kevadiseks hädasöötmiseks oleks parem suhkrulahust või kandit(mesi+tuhksuhkur) kasutada? Sisetunne ütleb, et peaks igaks juhuks neile midagi söötma, sest toiduvarude seis on kahtlane.



Mul on üks küsimus. kas sööta panid enne kui mesilased puhastus lennule läksid vöi pärast.

Mõte on selles et kas sööda (suhkru lahus) se andmine sundis mesilastel tarust vällja lendama (asjale)????

Minu  kogemus oli selline et   kui mesilased pole puhastus lendu teinud. siis mesilased siirupit vastu ei vöta. ennemini hukuvad.
Lisa pöhjus on selles nagu metsamesinik kirjutas et siirupi taru vedamine ja selle meeks muutmine  tekitab mesilastel  asjale mineku soovi  (väga tungivalt), kui ilmad seda ei soosi siis roojavad taru ära, ja ka endid.
See vöis1 pöhjusi olla.
Osadel peredel on kombeks ilma mesiniku sekumiseta keset talve juba hauet tegema hakata. kui nad seda teevad , siis nälg  kohe kipub ukse taga olemas
vöis ka see üks pöhjusi olla.See ka sunib mesilasi väga vara asjale minema.

Kindlasti vöivad pöhjused peituda sügiseses koondamises.

ENNE KORALIKKU PUHASTUS LENDU(     JA ÖUE TEMPERATUURIDESOOJENEMIST SIIRUPIT MITTE ANDA.)
sELLE ASEMEL ANNA KANDIT. SEDA MESILASED TARU EI VEAJA ÜMBER EI TÖÖTLE) Seega ei teki mesilastel välja eiteid nii palju kui siirupi puhul. Ja siis ei kipu nad nii kiiresti puhastus lennule.  Kandit vötavad nad vastu ka kesk talvel( enne puhastus lendu,   Seda vöib asendada ka mee kärgedega mis on kaanetatud. paned lapiti raamide peale.

Kandit ja met vötavad nad niipalju kui köht tühi on, kui juba väljast saab siis kandit ei puutu naad.

Oiatus  ÄRA KANDI KOTI SISSE VÄGA SUURT AUKU TEE. MUIDU TARU TEMPERATUURI TÖUSUGA VÖIB KANDI MESILASTELE PÄHE SULADA JA SIIS ON KASU ASEMEL KAHJU

Probleem tekkis enne sööda


Probleem tekkis enne sööda andmist. Juhuslikult sattusin mesilasse ja sattusin seda nägema. Võibolla kippusid ka eelnevatel päevadel välja. Esmase vaatluse järgi tundub, et kärjed ja puu seest väga must ei ole. Eeldaks, et välja kiputakse nii varakult ikka viimase võimalusena ja enne tehakse taru sees korralikult mustaks. Imelik lõhn oli tarus. Ka siis kui nad lendama kippusid. Roe kattepatjadel ja lumel oranžika värvusega.

Vana mesinik on jutu järgi viimased 10a peaaegu iga kevad umbes veebruarist hakanud lahust peale panema ca 0.5l nädalas.  Siirup kuhugi kaob, nii et ju siis mummid sellega ikka midagi peale hakkavad. Viimased 10a tal ükski puu pole talvel surnud. Nagu ma aru saan, siis lahust on ta pigem ennetavalt oma uskumusest andnud, mitte teadmises, et sööt kärgedest otsas oleks. 0.5l nädalas pidi olema umbes kogus, mille nad selle ajaga ära süüa suudavad ja kärgedesse pakkimisega liigselt vaeva veel ei näe. Võibolla lihtsalt ilmadega vedanud või krantsid piisavalt kaua oma asja ajamisega suutnud kannatada, et midagi hullemat pole juhtunud.

Ühesõnaga segan meest ja tuhksuhkrust kandit ja panen seda lahuse asemel igaks juhuks peale. Tutvun natuke inventariga, äkki leian mõne meekärje ka. Püüan kuidagi ennetavate abinõudega kevadeni välja vedada ja siis seda asja omal kombel edasi majandama hakata.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

sööt

Kui ilmad on soojad, nii et mesilased väljas käia saavad . vöib ka siirupit anda.  see inustab ema munele ja elu läheb kiiremini käima.SEDA JUHUL KUI MESILASED SAAVAD VÄLJAS KÄIA.      

Kandi on hea kui Pere hakab nälga jääma. ja muud  mesilased vastu ei vöta.  Kandi nii palju ei erguta kui siirup.
Kuna nad ei pea kandit ümber töötlema.

Siirupi töötlemisel tundub nagu oleks korje ja siis pere areng intensiivistub.