Mesilased kiviseina sees

Kasutaja jaaanus pilt

kuidas kätte saada kiviseina seest mesilase  peret

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!

Kahtlane asi

Kätte muidugi saab. Iseasi, milleks sel aastaajal seda teha vaja on ja kui palju ollakse valmis selleks seina lõhkuma. Kui on akende vahetamisel ees (nagu tavaliselt on), siis läheb asi selgemaks peale vanade aknapiitade eemaldamist.

Kasutaja jaaanus pilt

tegemist paksu

tegemist paksu maakivimüüriga 

Kirjelda

lähemalt: miks üldse praegu vaja sellega tegeleda; millises seinaosas täpsemalt (kõrgus jne.); mis on lennuavaks; mis võib olla/on pesaruumiks jne. Kuskandis probleemne sein asub, oleks ka abiks - kui jääb miskitpidi tee peale, võib läbi astuda ja arvutada.

Kasutaja jaaanus pilt

asjaga ei olegi kiiret kuna

asjaga ei olegi kiiret kuna nad on seal seinas olnud juba 3 talve.kõrgus maapinnast 2 meetrit ja pesaruumiks ilmselt kividevaheline tühimik.tahaks need head mesilinnud . oma tarusse meelitada

Mesilausuja

Siis pead mõne mesinõiaga rääkima. Meelitada võid seinast tulevaid sülemeid, aga et pere meelitamise peale üle koliks... Ei tea ise ja pole kusagilt lugenud ka. Samas: kui neil on seal pesakoht, kus talvitumine õnnestub, siis käsitle seda, kui head sülemi-allikat: pane lähedusse sülemipüüdjad ja tõsta aga uusi elanikke tarusse. Võib-olla ka nii (sry- ei ta su kogemust), et sulle tuleb igal kevadel sinna uus sülem. Sel puhul kontrolli aprillis-mais , kas siis ka seinas pere on. Kui pole, pane ava tihkelt kinni ja sülemipüüdja kõrvale. Sealt saad siis midagi tarusse. Jõudu!

Kasutaja jaaanus pilt

mesilased siiani seina sees

mesilased siiani seina sees ja tuli mõte et panen oma korpuse nende augu ette ja hakkavad läbi minu korpuse kõima kas on võimalus et ema tuleb minu korpusesse?

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

mesilased seina sees

jaaanus kirjutas:

mesilased siiani seina sees ja tuli mõte et panen oma korpuse nende augu ette ja hakkavad läbi minu korpuse kõima kas on võimalus et ema tuleb minu korpusesse?

ˇväga väike töenäosus, vöibolla siis kui voodri vahel munemis ruumi väheks jääb. vöibolla siis ronib korpusesse munema.  Kuid se on ainult oletus. järgi proovinud pole. ja sellge on see et se vötab kaua aega. pigem proovi  2 emaga, ehk tuleb seda korpuse ema maha notima(  peiputus ema puuris)   . kuid ka seda pole proovinud, kuid  ema instinkt on konkurent ema  maha lüüa, kui mesilased ei takista teda

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

mesilased seina sees

kui paned mesilaste eraldaja sissekäigu ette ,siis emaga pere ka ,väljalennanud mummud tagasi ei oska minna ja jäävad juurdepandud  perre ,pikapeale seina sees pere hääbub

Pronksmedal (100p.)

mesilased seina sees

Mesilasi on üritatud nii seinast kui puuõõnest kätte saada! Youtube-s on palju salvestatud üritusi, kuid õnnestunuid  pole ma kohanud! Siin on üks video paljudest: www.youtube.com/watch?v=j6U6oj-NQlg

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

Saab ka seina seest

Olen ise võtnud seina seest mesilased välja. Aega läks aga asja sai Smile Lihtsamaks tegi ettevõtmise see, et maja läks remonti.

Maja nagu mesilaste magnet

Tuttaval ka iga aasta probleemid majja tulevate sülemitega. Endal tal mesilasi pole, aga iga aasta tulevad mesilased kuskile maja külge - küll akna alla laudade vahele, küll vundamendi tuulutusaukudesse vms. See aasta tulid maja otsaseina ülemisse nurka.

Video https://www.youtube.com/watch?v=-uph7H3b9Zg

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Sülemid lendavadki sinnapoole, kus mesilasperesid vähem ja

Tere auväärsed!

See maja eeltoodud postituses olevas videos ongi ju meeldivalt sopiline nagu kusal ehk sülemipüünis, ning mesilastele ilmselt meeldib, et seal läheduses teisi mesilasperesid pole.

Meemesilaste sülemikäitumine on väga huvitav teema.
Sülemid lendavadki sinnapoole, kus mesilasperesid vähem ja korjet enam- see on kindel.
Näiteks suure metsa poole, kui see lähedal on ning ikka inimasulast eemale.
Meil siin Vooremaal Aia talus, võimalikult tumemesilaste mesilasperede sülemid sätivad lennusuuna pea-aegu kõik Alutaguse metsamassiivi poole ehk itta. Nii näitab väljalennul sülemi kobardumise suund taru suhtes, või lendavadki üheskoos rõõmsalt ida poole, kui ma neid enne kätte ei saa.

Teine probleem on see, et loodusesse on jäänud paraku liiga vähe õõnsaid puid, kuhu sülemid saaksid endale sobiva kodu luua. Nii lendabki sülem hädaga korstnasse, maja seina sisse ja muudesse vähem sobivatesse kohtadesse. Sülem ei langeta otsust, kuhu uus kodu rajada, kergekäeliselt. Aga kui pole kuskile lennata, siis ju peab tegema ka halbu valikuid.
Pole välistatud, et kunagi hakatakse ka mesilassülemitele n.ö. "pesakaste" üles panema nagu lindudele, nahkhiirtele ja siilidele- tolmeldamise tagamiseks looduses, üldse mitte mee saamise pärast. Ravimise korraldamine (näiteks varroatoositõrje läbi viimine) on sellises looduslikus pesapaigas olevas mesilasperes problemaatiline, aga vaja on ju ka mesilastele looduses eluruumi säilitada- siinkohal häid valikud ju polegi.
Ja kas peabki mesilasperesid nii paju häirima ja nende ellu sekkuma, kui inimesed paraku liiga tihti eeldavad?
Õnneks on ekstensiivselt peetavate mesilaste puhul (näiteks Lõuna-Venemaal) märgatud juba ka mesilaste endi teatavat kohastumust varroatoosiga võitlemiseks.

Kolmas mure on läbi n.n. "aretuse" kahjustada saanud mesilaste intelligentsus- tööd (veel) teevad, aga enam ei mõtle, miks, kuidas, millal, kui palju või kellele. Ega mõtle enam ka seda, kuhu sülemina lennata või kuidas üldse ellu jääda. Millal haudme arenguga alustada? Missuguse temperatuuriga korjele lennata? Jne.
Muide sama paralleel on ka lehmadega: kõige intelligentsem on eesti maatõugu nudi veis, kes enne mõtleb ja siis sööb, aga piimamasinaks aretatud mustakirju lehm sööb süüdimatult ka hallitanud silo, kui see talle kogemata ette antakse.

Eriti intelligentne on sülemikäitumise osas kohalik tumemesilane, kes ei soovi sel juhul mesila läheduses ka sülemikasti minna, kus juba mesilasperesid rohkem ees on. Aga kui ümbruses on vaid mõni mesilaspere, mitte enam, siis lähevad sülemimesilased sülemikasti ruttu ning ka ilma suitsuta.
Sülem seab endale siis eriti kauged sihid, kui korjeala kasin on- liikudes vahepeatustega isegi kümmekond kilomeetrit.

Ka looduses on meie kohalik tumemesilane aastatuhandeid ikka eraklikult elanud, sest et puuõõned olid metsa mööda laiali. Samuti korjeala hajali- nii on ka mesilaspere nälga jäämise või liigi hävimise riskid väiksemad. Mitte rühmadena, nagu stepimesilased või mägimesilased seal, kus loodus oli õõnsusi loonud (näiteks mõne uhteoru servas).
Sellepärast eksib ka kohalik tumemesilane võõrastesse mesilasperedesse kergemini ning võtab (liigi säästmiseks) lahkesti mesilastarru vastu teisest mesilasperest pärit, teelt eksinud või vihmavarju otsiva mesilase, eriti kui too tuleb kandamiga. Kohalik tumemesilane kaitseb mesitaru kehvemini, sest et oma rassile omase kohatumisega ta ei oota ega eelda, et mesinik on "vargad-mesilaspered" kohe nurga taha hunnikusse elama pannud.

Mesilasperede intelligentsuses, ehk täpsemalt n.ö. mõttelaadis, on mesilasrassiti suured erinevused. Intelligentsem mesilaspere oskab korraga erinevamatele taimeliikide tolmeldamisele spetsialiseeruda- riske maandada, aga mitte üheskoos mürkidega üle kallatud helekollasele rapsi põllule lennata.
Või vaadakem näiteks sülemi kuju, mis on kohalikul tumemesilasel ümar ja vihmakindel, aga aretusmesilastel tihti hõreda kihina mööda puuoksi laiali ning jahe vihm võib sellise sülemi hukutada.

Sülemite käitumises tajume palju teadusele seni avastamatut. Näiteks, kuidas luuremesilased, kes (väidetavalt enamasti ühel lennusirgel) mitmes võimalikus uues asukohas uued pesakohad üles leidsid, need ette valmistasid ning neid kaitsevad; ning pärast lõpuks oma sülemi üles leiavad, kui sülem juba uues elupaigas maandunud on?

Kui inimesed oleksid enda massi kohta nii intelligentsed nagu mesilased ja suudaksid enda tuhandete ajude mõttejõu sel viisil liita, siis oleksime oma arengus määratult kaugemal ning elaksime juba mööda kosmoseavarusi laiali ja käiksime nädalavahetusel Linnutee galaktikas sõbral külas.

Ärgem alahinnakem mesilasi.

N.B. Minu poolt sai eelmse aasta kevadel käsitsi külvatud 2,8 ha meetaimi: valge ristik, keerispea, lutserni ja isegi veidi lupiini; ning allakülvina valget mesikat (seemnesegu sai rikastatud vahendaja käest Inglismaalt hangitud mesika mügarbakteri kultuuriga). Sellel põllul õitseb nüüd ligi kahe meetrine tihe valge mesikas, aga vihm leotab paraku õitest süstemaatiliselt õiemahla ehk nektarit välja. Luuremesilased lihtsalt lendavad prooviks õielt-õiele, ilma et korjata saaks, sest õied on vett täis. Samuti on vesised just õitsema hakkavad pärnad, ohakad, takjad jm. siinkandi heade meetaimede õied. Kus on päike?

Seega päikest! Smile

Papa Lauri

Pronksmedal (100p.)

Papa Lauri päikest...

...Teie põldudelegi!!! Suur, suur tänu sellise südeme alt väga soojaks tegeva kirja eest!!! Arvan, et ni paljudki mesinikud on ka sama meelt.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Jälgigem, ärgem segagem mesilasi.

Aitäh kiituse eest. Smile

Veel üks teema.

Mesilaste elu oskusliku n.ö. suure pildi jälgimisega saab hoolas mesinik palju enam vajalikku teada, kui oskamatu detailse mesilaspere läbivaatusega.
Mesilaste jälgimist: vaata, kuula ja nuusuta, ning sellest järelduste tegemist on keerukas õppida- kulub kümneid aastaid; selle kohta on ka kirjanduses ülivähe juttu.

Eks ma jah, loen siin ikka neid postitusi ja imestan tihti, et liiga sageli ei teata vana mesinike tõde:
"sekku mesilaspere ellu vaid nii tihti, kui on tingimata vajalik ja sega neid nii harva, kui vähegi võimalik".
Juba liigne sekkumine ise on mesilasperele hukutav- ainuüksi mesilaspere läbivaatusest tekkiv stress on hävitav tegur, koos teiste paratamatute kahjustajatega nagu mesiniku liigne ahnus (s.h. toore lõppvalmimata mee ehk nektari eemaldamine-vurritamine), põllumürgid, monofloorne lahja korjeala, liiga suur või liiga väike pesaruum jne..

Mesilaspere on mesinikule partner, kellega teineteist aidates tekkivas sünergias sümbioosis olla, aga mitte mesitaru täis teoorje, keda oma piitsutava liigse sekkumisega "tihedalt juhtida". Inimene ei saa loodust alistada, sest et inimene on samuti looduse osa- vastasel juhul hammustame iseennast.

Ja nõustun Metsamesinik postitusega varguse teema all.
Olgu nõrgema mesilaspere mesitaru lennuava ennetavalt pigem kitsam, kui laiem, sest et nii on ka vargust mesilas palju lihtsam ennetada, kui sellega pärast võidelda. See on esmalt vajalik õige, piisavalt kõrge (+35 kuni +36 o C) temperatuurireziimi ning niiskusreziimi tagamiseks, et liiga suurest lennuavast tuul sisse ei vuhiseks.

Küllap mesilased oma lennuavas tiibadega ventileerimisega märku anavad, kui mesinik peab appi tulema lennuava laiendama. Teine võimalus on jagada nõrgema mesilaspere lennuava avatud osa kaheks; mitte 1 ava osa 5 kuni 6  cm, vaid näiteks eraldi 2 ava osa, kumbki 2 cm; või üks lahti jäetud ava osa ääres ja teine keskel, kui mesilaspere aktiivne elutsoon tarus nii pikka lennuava ei kata. Jälgida tuleb, et mõlemas lennuava eri külgedel olevas ava osas siiski ka mesilased-valvurid oleks. Seda saab lihtsalt kontrollida, kui avasse nõrgalt puhuda- valvurid tulevad kohe vaatama, mis lahti on.

Sel juhul saavad mesilased ventileerides hõlpsasti mesilastaru jahutada- ühest ava osast ventileerivad õhu välja ja teisest tuleb värske õhk asemele, mis ei ole võimalik sama laiusega ühe ava puhul (kui liita need eraldiseisvad kaks ava üheks sama kogupikkusega avaks), sest et kõrvuti asetsevad vastassuunas õhuvoolud takistavad teineteist.

Või jätta mesilastele lisaks kitsa lennuava teiseks ventileerimise kohaks ava lahti otsalaua alt ja otsapadja alt; jälgida, et herilased ei hakkaks, kui sisse pääsevad, katuse alt või katuse ventilatsiooniavadest ja otsapadja-otsalaua alt vargsi tarru tungima. Herilased lendavad palju jahedama ilmaga, kui mesilased, kellaajal, kui mesilased ei pruugi veel lennuava kaitsta. Ma püüan ikka tagada, et mesilased pääseksid lamavtaru otsalaua-otsapadja alla jäetud ava kaudu (mõned vaheliistu tükid padja alla läbipääsuks risti) mesitaru katuse alla korda looma- välja nad sealt ei kipu, aga kahjurid hävitavad ära.

Ühtlasi saab puhudes teada, kas mesilastel on midagi vaja (vett, soola, sooja, värsket õhtku, taru varjutamist, vihmavaba ilma, korjet jne.) , sest et sel juhul on mesilased kurjemad ning lendavad mesinikule näkku nõelama. Wink

Ja mesitarust välja ventileeritavat õhku nuusutades saab teada, kuidas mesilastel läheb.

Mesilasi ja nende lendu kuulates on tõepoolest lihtne mesilasema puudumist tuvastada, nagu saja-aastased mesindusraamatud väidavad. Sel puhul mesilased nagu uluvad, n.ö. halavad.
Sülemimesilaste lennutoon on jälle hoopis teine.
Ründava mesilase lennutooni õpib algaja mesinik tavaliselt kiiremini selgeks.

Nagu teada, siis minul on ka aasta ringi In/Out digitaalse termomeetri Out (välja mõeldud) temperatuurianduri ots üsna mitmes mesitarus (Eesti lamavtarudes) pesakattelaudadest umbes 10 cm allpool ja ka see annab palju infot, et kui soe mesilaste pesas on. Ja sisemine ots, ehk termomeeter ise, ripub taru räästa all soovitavalt päikese eest varjus.

Papa Lauri

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Mesinik, "mesilaste partner" on õigem, mitte"mesilaste juht".

Mesinikke on kahesuguseid, n.n. "mesilaste juht" ja n.n. "mesilaste partner". Pean õigeks mesindamist, milles inimene on "mesilaste partner", kes on mesilastega sõlminud "vastastikuse abistamise pakti".

Mõnikord on inimene paraku: "rumal, ahne, aga aktiivne"- halvim kolmainus. Wink

Olen kursis ja pean loogiliseks, et kõik mu eeltoodud mõtteid ei jaga, aga enamus ei jää ükskõikseks, sest et kõigil on nende teemade osas veendumus. Eks igaüks kaitseb oma seisukohta.

Mesinikke on kahesuguseid ja need tüübid vastanduvad: n.n. "mesilaste juht" ning n.n. "mesilaste partner".
Võimatu ja mõttetu on üritada mesilasi alistada-juhtida. Jah, ma tean, et osa mesinikke üritab seda siiski. Kogemuse suurenedes, mis tuleb mesinduses alles kümnete aastate jooksul, muudab enamus neist enda arvamust- hakkab mesilastele partneriks.

Suurimad vastuolud inimeste vahel tulenevadki erinevatest väärtushinnangutest (mis on oluline?) ning erinevatest tõekspidamistest (kuidas on õigesti?).

Kohalikku tumemesilast sõimatakse mõnikord paraku n.ö. "krantsiks". See on sama kohatu, kui sõimata hunti "hundiks" vaid selle pärast, et tema on looduslik (metsik) liik (või see, mis hundist inimese sekkumise tõttu järele on jäänud), aga mitte koer. Wink

Eile oli ilus päikesepaisteline päev ning valge mesika põld lõhnas ja sumises- selle kogemine on tõeline hingenauding. Päikese jätku! Smile

Papa Lauri

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Tumemesilane

Ma olen ka nõus, et puhas tumemesilane võib olla väga hea kodu- ja tööloomake. Ainumas probleem: mina ei usu, et Eestis oleks kohalikku tumemesilast üldse alles. Kui sul, Lauri, on vastupidiseid tõendeid (geenianalüüsil või kasvõi kubitaalindeksil põhinevaid), oleksin nende üle väga rõõmus. Seni aga usun, et need, keda tumemesilaseks peetakse, on ikkagi krantsid, kelles võib ju jupike tumemesilase geene alles olla, aga ega see asja paremaks tee Sad

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Mesinduse tuleviku siht on putuktolmeldamine, mtte meetonnid.

Eelltoodud postituses olev tüüpiline vastuargument on mulle hästi tuttav. Eks kõigil on õigus enda arvamusele- see ongi demokraatia.

Mesinduse tulevik on suunatud looduses õkoloogilise tasakaalu huvides putuktolmeldamise korraldamiseks, aga mitte meetonnide tootmiseks. Vaadakem palun vajalikku (mitte ainult kitsalt kasu(m)likku) ja väärtustagem jätkusuutlikku suurt pilti.

Järelikult on õige kaitsta metsikut meemesilaste liiki, kohalikku tumemesilast või seda, mis nendest geenidest järel on. Sest et kohalik tumemesilane on putuktolmlevate taimede tolmeldamiseks just meie looduses parimal viisil kohastunud. Smile

Samamoodi on ilmselgelt (loodus-)kaitsmist väärt väike eesti rahvas, kuigi ka meil pole ju "puhast geeni" ehk "puhast tõugu" ette näidata- pigem "mõisahärrade esimese öö õigust". Wink
Puhas rass on ebamõistlik eesmärk- "natsism". Arukas eesmärk on hea rass, mis täidab jätkusuutlikku vajalikku sihti.
Meiegi n.ö. "tiibade kubitaalindeksi" ei analüüsi keegi- ei peagi. Hoopis vastupidi- meiegi ehk eestlaste kirju genofond pidevalt muutub. Võõrsilt tulevad tagasi võõrad geenid, koos võõrsuhetest naasvate emmede lastega; võõrsilt naasvate naistega koos kolivad meile nende mujalt emigreerunud elukaaslased; siia põgenevad pagevad pagulased ja saabuvad immigrandid. See on üsna paratamatu ning loogiline protsess.
Geenide (mõõdukas) segamine on muide ka selles mõttes positiivne, et vähendab retsessiivsete pärilike haiguste tekkimist ja avaldumist eestlaste populatsiooni genofondis. Looduslik valik: paaride valik ja rühmavalik (inimeste puhul on meist igaühel sünnipärane roll rühmas) toimib ju edasi.

P.S. Jälle paraku sajab vihma.
Meil on palju nahkhiiri siin Aia talus Vooremaal, 19. sai alguses (ligi 200 aastat tagasi) ehitatud karjamõisa moonakate maja voodrilaudade ning palkide vahel ja kasutamata keldri osas. Isegi sääsed on nad ilmselt ära söönud. Eile enamuse laupäevast lõhkusin kirvega puid, lühikestes riietes, aga polnud ühtegi sääske.
Isegi nahkhiirte pojad on näljas, sest et vihmarohke aeg ei lase nahkhiirtel toituda. Eile aitasin ühe poolelusa nahkhiire poja murult üles maja laudvoodri vahele ronida, paraku leidsin ka ühe surnud nahkhiire poja.

Vihm lõppes ning päike tuli välja, kuni siin seda teksti toimetasin! Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

BS

Lauril on kena jutt, aga paksult pullikakat täis. Küsid küsimuse, saad eesti rahva kannatuste raja. Sad

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Tabasin ilmselt valusasse kohta- ju siis läks mu öeldu pihta. ;)

Niipalju siis teemast "mesilased kiviseina sees" ehk miks nad seal on. Palun vabandust, et olen algteemast kaugenenud. Sellega siin sedapuhku lõpetan. Smile

Tabasin ilmselt valusasse kohta- ju siis läks mu öeldu pihta. Wink
Ja nagu kirjutasin, väärtused ning tõekspidamised on erinevad, kuid osa inimesi ei oska eriarvamust austada.

Kohaliku tumemesilase geeni on Eestis kaitsmiseks piisavalt. Pole vaja ilma ühtse ja jätkusuutliku süsteemita liiga palju erinevate rasside "mesilasemasid-immigrante" Eestisse sisse vedada ning ristandeid juurde toota.
Ka sisse toodud erinevatel mesilaste rassidel omavahel tekivad ju Eestis koha peal ristandid, sest et mesilased paarituvad valdavalt kontrollimatult vabas keskkonnas.

Kes geneetikaga hästi kursis on, too teab, et lõpuks ristandite järglaste omadused ühtlustuvad ning kinnistuvad, kui liiga palju uut verd kogu aeg ei lisata.

Näiteks teema: sülemlemiskainus.
Need mesilaste geeniliinid, milles ülemäärane sülemlemine toimub, loomulikus olukorras lõpuks hääbuvad, sest et need mesilaspered liigsest sülemlemisest nõrgestuvad ning ei pruugi ka üle talve elada.

Sekkumist olgu pigem vähem või parasjagu, või üldse mitte, kui see on kannustatud aktiivsest rumalusest ja/või -ahnusest. Nii saab kokkupuutes loodusega rohkem tasakaalus loomulikku loogikat; seda keerukas kolmnurgas: inimfaktor, bioloogiline faktor ja tehnoloogiline faktor.

Mesilaste n.ö. "pidamine" ei ole veel Mesinikuks olemine. Wink

Papa Lauri

Mind mesila juhatuse

Mind mesila juhatuse tolerantse liikmena ei huvita mitu triipu mesilasel on või mis häält ta lennates teeb. Kuni ta on sülemlemiskaine, terve, hea arenguga ja töökas. Juhatuse koosolekutel otsustame koos osakonnajuhatajatega iganädalase ringkäigu ajal edasise tegevuse osas. Paraku olen ma juhatuse ainuke liige, seega keelan, käsen, poon ja lasen. Kui saan nii vanaks, et enam oma õunapuid ise lõigata ei jaksa, keskendun selle nn tumemesilase tõuaretusele. Ronivad edaspidi naabermesinikud sülemikastid kaenlas viljapuid harvendama Smile

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

Looduse Kuningas

Ülemöödunud sajandivahetusel elas Venemaal üks tuntud sordiaretaja, mees nimega Ivan Mitšurin. Üks mõte temalt kõlas selliselt: "Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame endale vajaliku ise!"

Mõnda aega ju võib Looduse Kuningana käituda, aga kaua? Igal tegevusel on tagajärjed, mis ei pruugi avalduda kohe, vaid alles aastate või kümnete aastate pärast... 

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Tänud hea Lauri!

Tublide, sisukate kirjatükkide eest.

Olen Serk-iga sama meelt, et kirjutad väega õiget ja südant soojendavat juttu....nii sülemitest, kui põlistõust, kui põlispuude puudumisest - kuhu mesilasperedel oleks minna, mujale, kui majaseina. Samuti on õige, et suurest mesilast kiputakse minema - kui korje puudub...Vahva mesinik oled Lauri!

Ma olen valitud põlistõugude säilitamise MTÜ -s Annika Mihelsoni eestvedamisel - meie kohaliku Põhjamaa - tumemesilase "esindajaks. Ma ei ole kahjuks nende koosviibimistel/üritustel osalenud, võib olla on mind sealt juba maha võetud - näen, et ma pole oma kohustust tasemel teinud..Oma nõustaja töös olen sattunud mitmel korral, täiesti meie kohalike põhjamaa-tumedate mesilasse. NAD ON OLEMAS! Osa eluaegseid/ka varaseimaid majandite mesinikke mesindasid nendega surmani. Ma küll üritasin ~paarkümmend aastat tagasi ...neile vanadele sageli sokutada/kinkida ka n. ö. siniverelisi-puhtatõulisi piiritagant. Kuid sageli olid need puhtad väga ebaõnnestunud valikud. Varakevadel sai otse Itaaliast - kümmekond ema laiali jagatud. Neid oli küll tore kuldseid vaadata, kuid üks 80 aastane elukutseline ütles otse, et tahaks, et nad lendaksid ikka kah...Ning vanu mesinikke häiris, et need üli sõbralikud piiritagused populatsioonid, võta või suhu, end katavad liiga tihedalt kärgi. Nad olid harjunud mesindama tõugude/liinidega, kes voolavad raamidelt minema - just mesiniku kuppude ja haudme nägemise soovi pärast. Ning juhtus ka seda, et minu toodud sinivereline - puhtatõuline - kuulsalt emadekasvatajalt -----OSUTUS KÕIGE TIGEDAMAKS PEREKS, kohalike mesilas!

Sülemlemiskainus on samuti müüt - jälgige tegelikku olukorda, juba palju aastaid...Sloveenia ja ka paljud Itaallaste liinid sülemlevad väga maialt...Ning sageli on just see kohalike sugemetega tume kõige sülemlemise kainem...Ning ka tigeduse suhtes on kõige hullemad just ristandid - ära kätt liiguta, kui kollane paarumatta ema tumedasse fooni tuua...

Bukfasti proovisin ka mõned aastad ning pettusin - mulle ei meeldinud tema liigne agarus - õietolmu korjata jm., ..Kindlasti bukfasti osas peaks teda 10 aastat pidama, et sõna võtta jne...

Veel sülemlemiskainusest - KÕIK MESILASLIINID ON SÜLEMLEMISKAINED, KUI NEID OSKUSLIKULT LAIENDADA!!!!!!!!!! Vaadake või Megastaratelit ....

Lauri kirjutab väga südantsoojendavalt sülemite müsteeriumist - loodus on võimas! Minul on ainult lisada, et oma elu jooksul on ~10 korda tulnud sülem ka palumise peale mu käes olnud kärjekande kasti - kui parajal hetkel nende summa keskele jõuad ning kohal juhtud olema jne....neist juhtumitest võib raamatu kirjutada...

Hääd ja tänud

Pronksmedal (100p.)

Küsimus metsamummile!

Olen kuulnud, et Shotimaal(kus on tõesti säilinud tumemesilased) on põhikorjetaim kanarbik ja sellel kanarbikumeel mesilased ka talvituvad! Kas on ka keegi kohalike tumedate omanikest rääkinud kanarbikumee talveks tarru jätmisest?

Ma arvan, et siin on segadus

Ma arvan, et siin on segadus selles, et mõni tahab ikkagi rääkida rassidest ja tõupuhtusest ja mingist kubitaalindeksist ning mõõta mumme poest ostetud värvikaardi abil. Olgu see siis hele või tume mesilane. Mind ja ilmselt ka enamikke praktilisi mesinikke see eriti ei huvita. Kui on soov tumemesilasi meie aladel rohkem näha, siis on viimane aeg hakata tegelema sobivate liinide paljundamisega, keda kannatab kodus pidada. Sinna ei ole midagi parata, et tänapäevases maailmas on inimene kujunenud üheks osaks looduslikust valikust. Ükskõik, mida see pikas plaanis ka ei tähendaks. Kui on pakkuda sülemlemiskaineid, rahulikke ja sõbralikke ning töökaid mesilasi mõistliku hinnaga, siis on ilmselt enamik mesinikke kahe käega poolt.

Praktiline mesindus(La Kranzi, Buckfasti ja Kraini kogemusel) näitab, et siiski kõik pered ei ole sama sülemlemisaltid, rahulikud, töökad, hea talvitumisega jne, mis on suure tõenäosusega siiski põhjustatud genotüübilisest erinevusest, mitte fenotüübilisest erinevusest. Ja tekkinud on see erinevus ikkagi tänu mesinikele, kes on eelistanud teatud liine emade kasvatamisel. Sarnane valik toimub ka looduses, aga antud juhul on valijaks mesinik. Ja valib ta selle tõttu, et mesilas tarudes elades on edukaks toimetamiseks vajalikud teised omadused kui looduses. Vaielda võib ainult selle üle, kas see on eetiline või mitte, sest selge on see, et mingil määral satuvad mesilast geenid ka loodusesse.

Kui rääkida looduslikust valikust, siis looduses on eelistatud just liinid, mis annavad rohkem järglasi. See oleneb ka perioodil valitsevatest tingimustest, aga rasketes tingimustes on eelis neil, kes ei pane kogu raha ühele kaardile, vaid jaotavad riske mitme sülemi vahel ning on ka kohanenud elama väiksemate peredena, kohanenud sobival hetkel kiiremini arenema ning sobival hetkel kiiresti oma meevarud täis korjama. Seega võiks oletada, et mesilatest loodusesse pääsevad geenid kaovad sealt jällegi tänu looduslikule valikule mingi pikema perioodi jooksul. Kas see mõjub aga liigile hukutavalt, on omaette küsimus ja seda ilmselt ei tea keegi ette Puzzled

Kui rääkida täiesti ebaeetilisest mesindusest, siis vaadake filme sellest, kuidas mujal maailmas kasutatakse mesilasi tolmeldamiseks. Meeles on ikka USA-s mandliistandustesse veetavad mesilased, keda tuima näoga koos puudega õitsemise ajal mürgitatakse ning lepitaksegi ülisuurte kadudega mesilaste hulgas. Eks neid näiteid mesilaste ärakasutamisest leiab teisigi. Mesilas paremini arenevate, sõbralikumate ja vähem sülemlevatele emadele eelise andmine järglaste tootmiseks on selle kõrval pohlamoos ning mõju kogu maailma mesilasperede absoluutarvule võrreldes mürgitamiste ja elukohtade hävitamisega samuti tühine.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Aitäh toetuse ja ajatu tarkuse eest: Metsamumm, Metsamesinik,jt.

Aitäh toetuse ja ajatu tarkuse eest: Metsamumm, Metsamesinik, jt. arukad kaasamõtlejad Mesinikud. Smile

Oh....., liiga palju kohtab inimestes rumalust, ahnust, kombineerituna liigse aktiivsusega- "paha kolmainus", kelleks mõnikord on paraku ka n.ö. "mesilaste-pidajad" ehk "mesilaste-juhid".
Õige ning hoolas Mesinik ei pea end mesilastest paremaks, vaid on mesilastele partner, mitte juht.

Enne ikka mõtelgem, mitte muutkem- kunstlikult ja pöördumatult, mõistmata võimalikke kaugemaid tagajärgi.
Kordan, mõõdukas ning süsteemselt ning mõistlikult läbi viidud (metsiku, "kodustamata" ohustatud liigi) kohaliku tumemesilase populatsiooni verevärskendus on hea- see toimib iseseisvalt ka looduses.
Aga ülemäärane, süsteemitu ja valimatu kohaliku tumemesilase populatsiooni n.n. "tõuparandus" või sisse toodud mesilaserasside omavaheline ristumine, võib kaugemas tulevikus välja viia "tont teab kuhu". Wink

Kõik rahvad/rahvused on head- üks pole parem, kui teine. Kuid rahvused on ilmselgelt erinevate omadustega, ja põliskultuur ning -geenid rahvaste ja ka mesilaste hulgas on väärtus, mida on vaja juba liigirikkuse ning kohaliku looduliku (ökoloogilise) harmoonia (sümbioosi) huvides säilitada.

Paralleel "eesti rahva kannatuste rajaga" on tabav ning igast pullist jääb alati midagi maha ka.

Kujutagem ette, et seltskond n.n. "tõuparandajaid" peaks eestlasti liiga uimasteks ja hakkaks seepärast värsket verd Eestisse sisse tooma: ühe tõulooma/"-pulli" ühest, teise teisest rassist ning - kultuurist; need siis vahvasti ristuksid siin nii kohalike geenidega, kui ka omavahel.
Lõpuks saaksime ühe toreda ristandite "brasiilia", kus algul eri värvi inimesed, lõpuks ühtlustunud omadustega ristandite järglased, saaksid üheskoos "tuljaku" saatel eesti rahvariietes karnevali teha.
Ja välismaalastest turistidele (Aasiast) saab siis kõva raha eest säilinud põliseestlasi näidata, ....., kes on plastist neoon-rahvariietes, prozektorite valgusse esinema sätitud, meie armsa meetaime, väärt pajuvõsa vahele. 
Ning sellel viisil siis lõpuks saabki Eesti majanduse kõvasti kasvama pandud. Wink
Seda juhul, kui selleks ajaks veel siinkandis pole õpitud jätkusuutlikust säästvast majandusest lugu pidama; näiteks: tootma vajalikke asju kestma, mitte lagunema (kasumliku tarbimise kasvu toetamiseks).
Lõpmatu tarbimise kasv on nagunii võimatu ning rumal eesmärk juba selle pärast, sest et maa peal pole nii palju ressurssi.

Kui inimkond ei õpi, siis lõpetab inimene samamoodi, nagu priske kärjekoi tõuk vastu talvepakaseid, keset oma laastamistöö tagajärgi, tarus, milles mesilased hukkunud on.

N.B. Nüüd on lõpuks õpitud kimalasi kunstlikes tingimustest paljundama ja kasvatama- see on hea.
Kuid ebaeetilise putuktolmeldamise korraldamiseks kasutavad n.ö. "looduse kuningad" kunstlikult toodetud n.ö. ühekordseid kimalaste pesi. Nagunii hukkuvad selliselt peetud kimalased enne sügist, pestitsiidide- ehk põllumürkide tagajärjel või surevad monofloorsel (ühekülgsel) putuktolmleval taimestikul nälga.
Kimalasemad valmida, ammugi mitte paarituma ning talvituma ei jõua, kuid putuktolmlemine vahendeid valimata on saavutatud. Igaks järgmiseks aastaks tellitakse süüdimatult jälle uued tolmeldajate-kimalaste pesad.
Ei hakatagi meemesilastega mässama.
Kurgid on tolmeldatud, mürgitatud, kahjustusteta, nõutud kujuga- ühesuurused ning määramisele kuuluvate mürkide tase kurkides on n.ö. "normi piires"- kasum muudkui tuleb. Sad

Päikese jätku

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

väga põnev detail, mesilaste

väga põnev detail, mesilaste "ulumise" kohta. Vist siinsamas foorumis kuskil postitas keegi video mesilastest lennulaual, kes tõepoolest nagu laulavad või uluvad. Tema küsimus oli, et mida see tähendab- selgub, et ema puudumine? Tõepoolest on väga huvitav lugeda teie postitusi. Tunnistan, et algajana olen vahel ka ise mesilasi üleagaralt üle vaatamas käinud. Põhjus on olnud pigem see, et ikka oma vastutada olendite eest üle muretsenud olen Wink aga paar korda juba olen saanud ka õppetunni, et pole mõtet üle muretseda ja neid liialt torkida :)See  tarust väljuva õhu nuusutamise kohta tahaks rohkem teada Smile

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Mesilastarust välja tuleva õhu nuusutamisest.

Jah, palun, vastan mida oskan. Olen vanaisa kõrvalt, kes lõpetas Olustvere Kõrgema Põllutöökeskkooli 1926.a., juba ka lapsena mesilastarude kõrval Mulgimaal tema toimetamist vaadanud. Kuid minu ligi 10.a. aktiivset mesinikuks olemist on veel kaduvväike aeg, et teisi sellistes keerukates küsimustes õpetada nagu mesilaste lõhnamaailm. Wink
Loodetavasti teised, läbi pika elu kogenud mesinikud siin täiendavad ning parandavad, kui ma eksin.

Lõhn, hääl ja mesilate käitumine kokku moodustavad terviku, millest saab hoolas mesinik vaatluse abil õigeid järeldusi teha. Tajuda tuleb iga konkreetse mesilastaru juures nii konkreetset seisu, kui ka trendi-muutust, kuhu miski tegur suundub-areneb.

Kui mesilastarudest välja tulevat õhku nuusutada, siis tunnen viimastel päevadel pahvakutena, tuule suunast lähtuvalt, meeldivat meeleiva (suira) valmistamise lõhna ja mee lõhna (valge mesikas, ohakas, takjas, pärn, põdrakanep, jne.).

Kui mesilased ema otsivad või sülemimesilasi koju tagasi kutsuvad vms., siis tõstavad pepud üles ja lehvitavad tiibu, mis annab sellise aromaatse spetsiifilise peene aroomi, melissi, ehk ka veidi aniisi ja veel millegi moodi- mesilasema lõhna.

Kui süsihappegaasi tuleb enam- seda on tunda spetsiifilise mesilastaru lõhnana, siis on ka hauet enam ning lõhn on õige kergelt hapukas- toitepiima lõhnaga.

Halba, roiskunud, käärinud, tugevalt haput ja hallituse lõhna ei tohi olla, kui mesilaspere on terve ja pesa korras.
Kui mesilased on kurjad, siis tuleb ka mesilasmürgi lõhna. Selle lõhna õpib algaja mesinik ruttu selgeks. Wink

Soovitan mesilastega toimetada paljaste kätega, mida enne ning vajadusel mesilas töötades aeg-ajalt veega rõhu all pulverisaatorist pesta; nii on mesilased rahulikud, sest et ei taju teise mesilaspere lõhna pestud kätel. Kui mesilased juhtuvad siiski mõõdukalt ärrituma, siis niisutatud (külmi) käsi nõelavad nad üldiselt vähem.

Mesilased ei talu tugevalt ja halvasti lõhnavat mesinikku, näiteks s.h. suitsetamist, alkoholi, higi, parfüüme, ohtrat maitseainete tarvitamist (selle jäägid erituvad läbi inimese naha, sest et nahk on endokriinorgan ehk eritusorgan).
Mesilastaru lennuava juures toimetades on mõistlik, tuule suunda jälgida ja olla allatuult- ärritab mesilasi vähem, kui nad inimese lõhna ei tunne ja inimese hingeõhku ei taju.
Mesilastele meeldib pestud kätel ka nõrk Palmolive oliiviseebi lõhn (olgu tahke või vedel seep- mõlemad sobivad). Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

Mesilaste "ulgumine"

Võib-olla on see "ulgumine" teinekord tingitud ka ema puudumisest, ülalpool kõneldud videos siiski mitte.

https://www.youtube.com/watch?v=7rSF9pPkxNA

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Ema puudumise ulgumine tulevat mesilaste erilisest lennutoonist.

Ema puudumise ulgumine tulevat 100. a. vanuste mesinduse raamatute järgi (mõnede) mesilaste erilisest otsivast lennutoonist mesilastaru lennuava ümber- see olevatki "mesilasema otsimise hala" või "-ulgumine/ulumine"; see pole korjelend, see pole orienteerumislend ega ka ründelend.

Olen midagi taolist üks kord õhtupoolikul kuulnud ka (aga selle eristamiseks peab väga kuulamisse süvenema). Täpselt ma seda hetke enam ei mäleta, kuigi siis arvasin, et see jääb alatiseks meelde ning nii täpselt ei hakanud seda kogemust mesila märkmikku kirja panema.
Rühm mesilasi hõljus otsivalt mesilastaru ees ja osa kõndis otsivalt lennuava ümber, s.h. üksteist uurides, aeg-ajalt otsides lendu tõustes. Tõepoolest, mesilasema oli tõesti hukkunud. Ta värske lõtv surnukeha kanti mesilaste poolt ligi tunni pärast tarupeeglile: vanale eterniitplaadile mesilastaru ees. Andsin neile kohe veel samal õhtul uue mesilasema- täpsemalt tõstsin tillukese varuemapere koos kärgedega (ilma suitsu andmata) nende juurde kokku ning mesilaste lennutoon muutus kohe normaalseks, otsimine ning ulgumine lakkas. Järgmisel päeval veendusin korjelendu vaadeldes, s.h. õietolmu toovaid usinaid mesilasi, et see mesilaspere jätkas oma normaalset elu. Nii läkski, hiljem selgus, et uus mesilasema toimetab hästi.

Aga jah, kes milleks mesilasi "peab"- kas peab pidama või tahab pidada või hoopis peavad mesilased meid, mesinikke, kui me seda neil ausate partneritena teha lubame. Smile

Mõni mesinik ehk nüüd mõtleb nagu Raja Teele pilvede vaatamise kohta, et "millal minul neid aega on vahtida?" ehk "-mesilasi vaadata, kuulata, ammugi mitte nuusutada või mesilastarus temperatuure kraadida"; vaja ju mesilas "talitada". Wink

Või kas me nutaksime, kui mesilased välja surevad?

Täna sain šoki osaliseks, vesteldes Tartus juhuslikult ühe inimesega. Tuli jutuks mesindus ja ta rääkis, kuidas ta Võrumaal, ilmselt suvekoduks eramaja "rõdu kohal, katuse sees" olevat mesilaspere on püüdnud kümmekond aastat asjatult mürgitada Sad (!), sest et nad segavat teda rõdule minna jne.. Herilased ja vaablased olevat nad mürgitatud saanud, aga mesilased pidavat vastu. Talviti see mesilaspere valdavalt hukkuvat, aga igal kevadel saabuvat uus. Suvel kuumaga tilkuvat midagi ka majja- ju siis kärjed sulavad katuse sees. Ütlesin talle, et mesilastel pole kuskil elada ning see elupaik on "mesilaste piinakamber". Selleks peaks riigil olema ressurss, et selliseid mesilasi ümber tõsta, mis on suur töö: katus avada jne., pärast tihendada-sulgeda. Ükski mesinik polevat tema sõnul olnud huvitatud sekkuma- vaid "laiutavat käsi".
Kardan, et ma siiski ei suutnud talle midagi selgemaks teha. Mida teha selliste inimestega?

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

P.S. Kel huvi, too tuletab klassikat meelde; Oskar Luts, "Kevade"- "Tallinnfilm" 1969, tsitaadi teemaks on hoolimine. Smile

Allikas: http://web.zone.ee/stemugram/failid/kevade.htm

***

30. Kabeliaias. Arno istub lume sisse.

Arno

Enam ei jõua.
Teele
Puhka natuke.
Arno
Istu kah! Istu!
Teele
Ega me siin kaua olla või, varsti läheb pimedaks.
Arno
Tule minu varju, siis ei käi tuul peale.
Teele
Ega ma tuult karda! - Kuule, keegi oleks nagu kabelis!
Arno
Ah, ei ole seal kedagi! See kostab külast! - Kas sul oleks kahju olnud, kui ma oleks ära surnud?
Teele
Eks ikka oleks olnud.
Arno
Oleksid nutnud?
Teele
Ah, mine nüüd! Kust mina sulle seda tean praegu ütelda.
Arno
Mina tean kohe - kui sina sureksid, siis mina küll...
Teele
Sina nutaksid?
Arno
Jaa! - Kas sa oled vahel pilvi vaadanud? Vahel on seal üleval nagu mõni inimene, vahel jälle nagu mõni loom.
Teele
Teised vahel on näidanud.
Arno
Kas sa ise kunagi ei vahi?
Teele
Millal minul neid aega vahtida?
Arno
Mida sa siis teed?
Teele
Talitada aitan emal!
Arno
Imelik, et sina mindagi ei näe!
Teele
Läheb pimedaks! Eksime veel ära! Tule!
Arno
Ma ei jõua!
Teele
Anna käsi!
Arno
Kas sul oleks ikka kahju olnud, kui ma oleks ära surnud?
Teele
Arno... Küll sa oled täna imelik! Muidugi oleks olnud! [Jõuavad pajuni.] Noh, head päeva siis!
Arno
Ma saadan sind!
Teele
Oh, ära saada! Sul endalgi veel tükk maad minna. Ole hea poiss, mine otse koju!
Arno
Ma ootan sind homme!
Teele
Oota, ainult ära liiga vara tule. Muidu hakkab külm.
***
Pronksmedal (100p.)
Kasutaja aldis3 pilt

Mesilased seinas

Kui ikka seina sees elavad mesilased ja neid niisama kätte ei saa siis tuleb mürgitada, mis siin imestada on. Või sa Lauri arvad et äkki peaks maja maha jätma. Meil on siin ühe koolimaja kõrval suurtes puudes 3 peret ja need on nii tigedad et kui oled lähemal kui 30m siis on nõelravi tehtud, varsti hakkavad lapsed kooli minema ja midagi peab nendega ette võtma.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Jah, saab ka ilma mesilasi maja/põlispuu sees mürgitamata.

"Kui Arno isaga koolimajja jõudis, hakkasid mesilased end naabruses kasvava igivana saarepuu sees juba talvituma sättima." Smile
Õnnelik on loodusõpetaja koolis, mille naabruses sadu aastaid vana õõnsa puu sees mesilaspere elab, keda lastele näidata saab ning austust väärt põlispuud ka.

Esimese vabariigi ajal pidas enamus koolmeistreid kooli kõrval (kooliaias) mesilasi, kus lapsed juba maast madalast mesindushariduse said. See tõstis nende haritust. Sel ajal peeti Eestimaal enamus piirkondades üle pooltes taludes mesilasperesid.
Tartus on tuntuim omaaegne koolmeister-mesinik Mart Reinik (24. aprill 1862 Lõimetsa6. september 1940), vt: https://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Reinik 

Jah, loomulikult saab ka ilma mesilasi maja/põlispuu sees mürgitamata või maja maha jätmata.
Või põlispuid maha saagimata, milles (mõnikord nõelavate) mesilaste pesad õõnsustes on, isegi kui saagida meeldib. Wink

Aga see arusaam kas on juba lapsena või tuleb hoolimine (meestel) mõnikord hiljem koos elukogemusega; või kui hooliv stabiliseeriv naine lõpuks tõesti ööseks kaissu leitud on ning omalgi lapsed olemas.
Siis võib selguda, et lapsedki armastavad mesilasi ja paaniliselt ei karda neid, ka kurje mesilasi mitte ning ammugi ei lubaks mesilasi mürgitada.

Minu vanem poeg väga hindab mesilasi, kuigi tal on nendega muresid olnud; tema küll mulle ei väida, et mesilasi mürgitada tuleb.

Mina mäletan lapsepõlves Mulgimaal elu kõrvuti mesilastega väga meeldiva ning huvitavana, kuigi mõnikord sain sutsu ka, sest et normaalne mesilane ikka nõelab ega ta selle pärast veel "kuri" pole. Smile

P.S. Vähem anonüümsust netis annab enam selgust ja loogikat, et miks keegi arvab või käitub nii nagu ta käitub ning kuidas saab teisti- paremini.

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt
ja õnnelik vanaisa kolmele lapselapsele ning rõõmus isa viiele lapsele.

Pronksmedal (100p.)

Kui lapsel on allergia?

Miks tihti mesinikud ei taha aru saada, et kui lapsel allergia, siis kõige mõistlikum lahendus oleks hoovis olevatest mesilastest vabaneda. Tasuks üritada mõista, et kõikidele vanematele on nende laste tervis ja heaolu kõige tähtsam.
Mesilasele võib laps kogemata peale astuda jne. Nõelata saamise võimalusi on palju kuigi mesilane ilma põhjuseta ei kipu nõelama.
Nii kui õppisin kõndima olen iga aasta nõelata saanud. Vanaisa juures lapsena mesitaru marjapõõsa kõrval mind põõsast eemale ei hoidnud. Sain nõelata, jooksin kisaga minema ja natukese aja pärast tagasi. Sellest ajast ka huvi mesilaste ja mesinduse vastu.

Pole vast mõtet seda saagi

Pole vast mõtet seda saagi käima tõmmata. Ühes äärmuses on kindlasti neid, kes peavad mesilast pühamaks inimelust, nagu leidub ka väga palju(ja aina rohkem) neid, kes müstifitseerivad teadmatusest mesilastest lähtuvaid ohte üle. Kõige rohkem on aga neid, kellele meeldib tähelepanuvajadusest ja mõistliku tegevuse puudumise tõttu lihtsalt vaielda ja probleeme üle võimendada. Haritust ja elukogemust näitab oskus äärmustesse mitte kalduda ja oma valikutes ning tõekspidamiste kujundamisel leida kuldne kesktee. Paljud ei saagi seda õnne kogeda, enamik jõuab selleni lõpusirgel ja vähesed kõige õnnelikumad juba elu produktiivsemal poolel...

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja aldis3 pilt

Vähem anonüümsust

Need puud asuvad viru-nigulas vasta koolimaja taga, muidugi mesilane nõelab aga mitte nii et kui sa lähed 30m pealt mööda siis tulevad nõelama. Läksin neid ühekorra vaatama ja kui olin jõudnud ligemale kui 10m siis oli mul juba kuskil 20 mesilast küljes ja kui juhtub olema mõnel lapsel allergia kes siis selle eest vastutab. Neid puid maha ei võta keegi, minult lihtsalt vald palus et kas saan aidata, kuna mina neid sealt kätte ei saa siis olen kindel et aednik lihtsalt hävitab pesad. Vahest tuleb teha valikuid mis paljudele ei meeldi aga elu ongi selline. Ega sellepärast pole mõtet kedagi süüdistada kui talle mesilased ei meeldi.

Eks see on paratamatu, kui

Eks see on paratamatu, kui neid sealt kätte ei saa. Aga kui nüüd eelkõneleja ei liialda, siis see on huvitav, et pesast nii kaugel(kui just otse lennuteel ei seisa) kambakat üritatakse teha. Mul neid tigedaid ka igasuguseid olnud, aga sellist asja pole tarudes peetavate mesilaste puhul täheldanud. Võibolla puuõõnes elades on siis kontrollitav perimeeter sellevõrra laiem.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Huvitugem,"mitu triipu mesilasel on" ja kuidas mesilasi kaitsta.

Olen näinud, et siingi foorumis, nagu inimestel paraku kombeks on, n.ö. "tõtatakse sõnumitoojat tapma"; aga ega sellest mured olematuks muutu, kui neist ei räägita. Wink

Tegelik mesinik või mesilaste sõber ei tohi jääda ükskõikseks, stiilis: "mind ei huvita (mitu triipu mesilasel on)" või "küllap tabab mure ka seekord kedagi teist", kui kõne all on mesilaste kaitse-, põldude mürgitamine-, süsteemitu n.n. mesilaste tõuaretus jm. päevateemad.
Hooligem ja suhtugem, sest et varem- või hiljem jõuavad probleemid ka meie igaühe õuele; siis võib olla hilja seisukohta võtta.
Tahtmaks olukorda muuta ja parandada, eriti põldude mürgitamise loobumise poolt, sel juhul "kuldset keskteed" pole olemas, sest et tuleb olla kaalukas vastukaal, mitte kõhklev (n.ö. "väärikas") neutraal.

Kordan, pole ükskõik, kes-mis ning -kuhu erinevatest võõrastest rassidest mesilasemasid Eestisse sisse toob, sest et "immigrantide" ristandid (s.h. omavahelised) on suur osa n.n. "kurjade mesilaste" tekkimise probleemist. Kui lähedalasuvates mesilasperedes mesilased n.ö. eri keelt räägivad, siis on mesilastel "lennulaudadel" viha kerge tekkima, eriti kui korjemaa kasin on.

Ka põldude mürgitamine ja inimeste allergiate teke on tihedalt seotud teema.

Inimene on inimesele suurusjärkusid korda suurem oht kui mesilane inimesele. Inimesele on mesilase nõelamine reeglina hoopis tervislik.
Surmajuhtumi isikukahju tõenäosus autoliiklusest on inimestele Eestis umbes sada korda suurem, kui hukkumine mesilaste nõelamisest.

Samas on mesilaste vajalikkus loodusele, s.h. inimkonnale palju suurem, kui n.n. "abi" autoliiklusest.

Enamus inimesi elab linnades kõrvuti tiheda autode liiklusega ja ei tõtta liiklust ära keelama, kuigi igal aastal hukkub Eestis autoliikluses ligi 100 inimest suurusjärgus miljoni elaniku kohta. Mesilase nõelamisest hukkub Eestis (s.h. koos mesilaste, herilaste, vaablaste/vapsikute nõelamistega) halvimal juhul 1 kuni 2 inimest aastas või mitte ühtegi (näiteks kui herilane nõelas allergikule kurku, kes õuekohvikus õnnetul viisil purgisiidrit rüüpas ning kõriturse tõttu hukkus; aga see ei tähenda, et herilased on kurjast).
Vt: http://www.ohtuleht.ee/486047/mesilaste-noelamise-tagajarjel-sureb-eesti...

Mina isiklikult arvan, et mesilaspered sobivad hästi elama ka tiheasustusalale, s.h. linna, sest et inimesed peavad õppima taas elama kõrvuti mesilastega ning mesilastel on eluruumile samasugune õigus, kui inimesed endale (jõuga) võtnud on.

Jah, mesilaste vastu allergilisi lapsi tuleb kaitsta, kuid see ei kindlasti ei pea tähendama naabruses asuvate mesilasperede hävitamist/mürgitamist. Mõnikord saab muuta mesilasperede asukohta või (takistustega- hekkide, plankudega) nende lennusuunda jne. konstruktiivset ette võtta.
Üks variant on mesilasmürgi suhtes allergilisele inimesele vajalik süstal mesilasemürgi vasturohuga; ka siin foorumis on üks n.ö. "anonüümne taplus" sel teemal, mis paraku destruktiivseks osutus, vt. Ctrl F "süstal" http://mesindus.ee/node/2704

P.S. Täna päike õnneks taas paistab ning kogu valge mesika (natuke kollast mesikat on ka sees) põld on loodetavasti korjel mesilasi tihedalt täis. Smile
Viimase kümnekonna päeva jooksul olen vihmamõõtjast iga päev keskmiselt 3 mm vett välja kallanud. Vihm peseb õitest õiemahla ehk nektarit välja. Nüüd võiks ilm vahepeal ka püsivalt ilusaks minna, et korjemesilased saaks suve viimast suuremat meetaimede õitsemise perioodi kasutada.
Näiteks 2010.a. oli samal ajal Eestis kuiv ja kuumalaine.
Korjet siiski on, sest et meie Aia talu (Vooremaal) "võimalikult kohalikud tumemesilased" pole (veel sel aastal) "kurjaks läinud"; ma ei saa ühtegi sutsu ka siis, kui lühikeses vormis ja palja peaga mesilastarude lennuavades joogiveega vaakumjootjaid täidan.
Jämeda soola kuhjakesed, mida mesilased tasapisi lakuvad, on vihm mitmelt lennulaualt maha pesnud- pean need taastama. See väike abinõu aitab mesilastel eeskätt hauet toita, aga muuhulgas summidel ka palju sõbralikumad olla. Kes meist ikka kogu aeg n.ö. "magedat suppi" tahaks- see teekski ju tigedaks. Wink

Päikest! Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Pole mõtet peaga vastu seina

Pole mõtet peaga vastu seina joosta. Keegi pole mesilaste pidamist linnas ära keelanud ja kuni me suudame oma asjadega mõistlikult hakkama saada, siis tõenäoliselt ka ei keela. Rõhk on sõnal mõistlikult. Mesitarude ja autode linna toomise võrdlemine on ette kaotatud vaidlus. Nagu ka kõigi taimekaitsevahendite keelustamine. Nii liiklemine kui taimekaitsevahendite valimine ja kasutamine on seadustega reguleeritud kompromiss, mis arvestab kõigi osapoolte huve. Kuigi mulle väga meeldiks elada maailmas, kus pole seda võltsi, sünteetilist ja modifitseeritud jampsi, siis reaalselt on selle vastu võitlemine lihtsalt peaga vastu seina jooksmine.

Mis puutub mesilaste triipudesse, siis ma ei mõista, mille poolest on näiteks kollaste triipudega mesilane õilsam kui hallide või pruunide või kasvõi siniste triipudega mumm? Kui oled üles kasvatanud lapsed ja kasvatad lapselapsi, siis peaksid mäletama, palju siia on viimase sajandi jooksul sisse veetud nii kraini kui itaallast. Seega on mingist aadliseisuses Euroopa tumemesilasest rääkimine jällegi libedale teele minek, sest kui tuleb mõni üleõppinud kabinetis sündinud teadlane su mesilasse ja võtab välja mesilasetiivapikkusemõõtjad ja londipikkusemõõtjad ning loeb mikroskoobi all su mesilastel kollased karvad kokku, siis võib vabalt selguda, et oled endagi rinnal madu soojendanud. Mis sa siis ette võtad? Kui on soov reaalselt midagi ära teha, et meie mesilates leiduks rohkem tumedaid mesilasi, siis peab keegi ette võtma selle raske tee nende aretamise ja sorteerimise osas ning mesinikele pakkuma konkurentsivõimelisi emasid. Võib ju keelata Kraini, Buckfasti ja Itaalia mesilaste sisse toomise ja ametliku aretamise, aga kas see paneb mesinikke pidama ja aretama tumemesilast? Ilmselt mitte.

Tasub ka ilmselt üle korrata, et pole mesilasemürgile vastumürki. Allergiliste inimeste puhul on esmaabi allergilist reaktsiooni ja sümptomeid alla suruvad ravimid, aga tegemist pole täppisteadusega, nii et esimene reegel on ikkagi nõelata saamise vältimine.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Tore on lugeda korrektset ja argumenteeritud vastust.

Tore on lugeda korrektselt vormistatud ja argumenteeritud vastust- tänud eeltoodud postitajale.

Pea püsti, sõbrad, "uskugem, lootkem ja armastagem (üheskoos mesilasi)- siis saame kõigest ja kõige üle võimuse". Smile

Ma usun, et "ette kaotatud" lahinguid ei ole olemas. Mul, näe, kadunud isa poolne vanaisa sündis Narvas 1900. aastal ja läks 18.-aastaselt vabatahtlikuna Eesti Vabariigi nimel vabadussõtta- seltsiks koolipoisid ja endised (s.h. eakad) tsaariarmee ohvitserid. Siis ka paljud ütlesid, et asjatu ning hukule määratud võitlus- "peaga vastu seina ehk rinnaga täägi otsa". Aga läks paremini. Wink

Täna oli raadios uudis, milles üks tuntud noormesinik väitis muidu asjaliku jutu hulgas, et tema küll ei soovi, et mürgitajad-põllupidajad enne mürgitama asumist sellest mesinikule teataksid. Jah, kimalaste jt. putuktolmeldajate jaoks ei ole teavitamisest abi. Ja pole suurt abi PRIA kaardile mesilate andmete märkimisest mesinikulegi, isegi kui mürgitaja mürgitamise aja teada annab. Ega mesilasi saa tarru sulgeda, sest et see võib lõppeda mesilaspere hukuga.
Ja see, et mesinikud pangu andmed PRIA kaardile, selleks et põllupidajad-keemikud saaks mürgitamisest ette teatada on "õigena tunduvate asjade tegemine", mis pole veel põhimõtteliselt "asja õigesti tegemine". Vaja on põllupidajate hulgas tekitada motivatsioon mesinike teavitamiseks ja veel tähtsam: mürgitamise vähendamiseks.
Näiteks mind teavitab vaid arukas soomlasest suurpõllumees, kuigi mu andmed on aastaid PRIA kaardil ning põldude mürgitajaid on rohkesti- keegi teine paraku ei helista.

Samas ikka nõudkem, et mesinikke enne mürgitamist teavitataks. See võimaldab mesinikul, lisaks diskussioonile mürgitajaga, teha mürgitamise ajal mesilas vaatlusi ning süüdlast (mürgitatud põldu) kergemini avastada. Selleks, et õigest kohast proovid võtta ning süüdlaselt kahjud mesinikule ja eesti loodusele sisse nõuda. Loodetavasti tuleb varsti pretsedent (loe: näidispoomine), milles mesinik oleks n.ö. juurdluse projektijuht või tema abi; ekspertiisid ja kohtuhagi riigilõivu maksaks "looduskaitse", kaasates ka mesiniku probleemi ühe osana kahjust. Kahju hulgas on kahju loodusele ju alati suurem, kui kahju kitsalt naabruses olevale mesilale. Kahjusid peab (koos kallite menetluskuludega) alati hüvitama vahetult ja otse süüdlane ise- vaid nii mõjub; mitte mingisugune fond, kuhu süüdlased süüdimatult veidi raha maksaksid ning mürgitamine sedasi üha hoogu juurde saaks. Fondil on mõistlik (just mitmel põhjusel) aidata põldu mürgitanud süüdlaselt kahjusid sisse nõuda, aga mitte kannatanutele kahjusid hüvitada, sellega süüdlastes vastutamatust ning karistamatust tekitades.

Mis paneb mesinikud kohalikku tumemesilast eelistama? Mõnda paneb raha. Wink
Kõige kallim ja väärtuslikum mesi ongi kohaliku tumemesilase mesi, sest et tema mitte ei lenda "nagu üks naiskond" rapsipõllule, vaid rühmiti ise kanti- kandes kohalikku energeetikat. Neid mesilasrasside võrdlusuuringuid on tehtud ülivähe, aga tundub nii. Kohalik tumemesilane veel n.ö. "põlvest-põlve mäletab", kus metsa alla need kõige õigemad meetaimed kasvavad, mille mesi aitab (kristalliseerumata) mesilasperel pika talve hästi üle elada ning oskab ka kaanetise ning mee vahele õhuvahe jätta- valge ehk kuiva kaanetise teha. Smile

N.B. Täna päikest õnneks oli, aga tuult ka, mis peksis koos mesilastega kahemeetriseid valge mesika varsi kokku, korjet segades. Olen seemnete ja selle Inglismaal toodetud mügarbakterkultuuri (läbi seemi.ee ) hankimisega väga rahul,  mis seemnetega segatud sai, sest tõesti erakordselt võimas tihe valget mesikas on. Sellel 2,8 ha põllul, mis eelmisel kevadel käsitsi külvasin ning nüüd, teisel aastal õitseb- valgete õite meri, õige veidi haruldast kollast mesikat on ka silmarõõmuks sees. Mõtlesin veel, et kas ta teiste meetaimede segus allakülvina üldse kasvama hakkabki. Mu senised valge mesika kasvatamise katsetused ilma mügarbakterkultuurita on seni olnud tunduvalt tagasihoidlikumate tulemustega.

Oleme kõik samas kaevikus. Edu meile. Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Jututoa moderaator

Lugupeetud Isake Lauri

"Kõige kallim ja väärtuslikum mesi ongi kohaliku tumemesilase mesi, sest et tema mitte ei lenda "nagu üks naiskond" rapsipõllule, vaid rühmiti ise kanti- kandes kohalikku energeetikat." - kuskohast tuleb selline info? Gastronoomilise meetodi (kõhutunne), ehitusliku meetodi (laest võetud) või moodsa büroo meetodi (pastakast imetud) alusel või mõne muu põnevama meetodi järgi? Ma olen oma buckfaste ja kraini mesilasi näinud ka valge ristiku, põdrakanepi, võilille ja veel suure hulga taimede peal toimetamas (kõike seda koduhoovis või natuke eemal). Pole tarudel kuskil silti välja riputatud, et läksime kõik rapsipõllule.

Kui tõsisemalt rääkida, siis Lauri, palun võtke ühendust näiteks sellel lehel oleva http://www.biobees.com/blackbees.php projekti inimestega. Ma arvan, et neil oleks väga hea meel tumemesilase tõumaterjali üle. Eesti mesindus oleks ka hoobilt Euroopa või parema õnne korral maailma kaardil. Mõned sellised projektid on veel, kui huvi tõumaterjali jagada, siis kindlasti leiab netiavarustest kontaktid. Ma arvan, et pole aus head tumemesilast endale hoida, kui muu põhjapoolne Euroopa teeb pingutusi populatsiooni taastamiseks.

Rasmus

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Mesilaste korje-eelistused on rassiti erinevad.

Tänan lingi eest: http://www.biobees.com/blackbees.php

Me keegi ei tea seda, mida me ei tea ning vaid rumal peab end targaks.
Aga teada on (juba), et inimene ei ole n.ö. "looduse kuningas". Inimese teadmised, mis on looduses tähtis, on hoopis väga piiratud. Seega on uued mõtted ju teretulnud. Smile
Meil kõigil on õigus oma arvamusele. Või on kellelgi siin paha tuju?

Paistab, et osa mesinikke on enda koduse mesilaserassi eelistuses nii veendunud, et igasugune teistimõtlemine mõjub ärritavalt, eriti kui mesilasemade/mesilasperede müük või nende vahendamine üks osa pere ärist on. Püüan mõista. Wink
Aga mismoodi tagatakse, et need erinevad mesilaserassid Eestis omavahel soovimatul viisil ei ristu?
Või kas ongi meetod see, et saada mesilasemadeks heteroosi efektiga võimekaid esimese põlvkonna ristandeid ning n.ö. "pole tähtis", mis (ümberkaudu) edasi saab?

Ma ei ole kunagi väitnud, et meil siinkandis (Alutaguse metsavööndi piiril, Vooremaal) elab vaid puhas kohalik tumemesilane, aga seda geeni paistab neis n.n. "kohalikes" olevat enamuses või vähemalt olulisel määral.
Ma ise eelistan välimikutunnuste alusel n.ö. "võimalikult kohalikku tumemesilast" , juhul kui mul konkreetsel juhul on võimalik valida, (pereti mõningal määral erineva välimusega mesilastest) missugust mesilasperet paljundada vms.. Saan sellist suhtumist endale hobimesinikuna lubada, sest et pigem piiran meetootmist (pigem kitsendan meeruumi/pesaruumi), kui kuskil põllumürgiga üle kallatud rapsipõld õitseb, ega soovi rekordtoodanguid).
Täpsem uuring eeldaks tiibade kubitaalindeksi määramist, ehk ka geeniuuringut jms., milleks mul hetkel (veel) kindlasti ajalist ressurssi ei ole.

Tore oleks teaduslikult määratud saada, aga mulle hetkel piisab ka usu segusest teadmisest, et meil kodus, siin Aia talus Vooremaal, vähemalt osa mesilasperedest oma tunnuste enamiku poolest n.ö. "võimalikult kohalikud tumemesilased" on. Kaalun tulevikus koostööd teiste (riikide) tumemesilaste rassi kaitsjate-paljundajatega, aga seni säilitan neid ("põlistõugu") põlismesilasi siin võimalust mööda ise, kuidas oskan.
Euroopa meemesilase alamliiki (apis mellifera mellifera) kuuluva, n.ö. kohaliku tumemesilase genofondis on euroopa meemesilase põhja rass (apis mellifera mellifera lehzeni) ja euroopa meemesilase tume rass (apis mellifera mellifera mellifera).
Ma ei pea ka seda täppisuuringu (eraviisilist korraldamist) meie mesilas tänase seisuga veel tingimata vajalikuks, sest et ega mina üksi siin "võimalikult kohaliku tumemesilase" geenide segamist vältida ei saa- pole võimalik isamesilastele/leskedele konkreetsete mesilasemade kosjakutseid näppu jagada. Wink
Pealegi on mõistlik suhtumine geneetika suurde pilti, kui avatud ja muutuvasse süsteemi ning n.ö. päris kinni panna verevärskendust teatavasti ei tohigi- tekiks inbriiding ehk sugulasaretus.

Mesilaste tiibade kubitaalindeksist ning mesilaste n.n. "tõuaretuse" korrastamise vajalikkusest jms. vt.:
http://mesindus.ee/files/Ilme_Nommisto_-_PR-5-4.1-2_touparanduse_olukorr...
ja kohaliku tumemesilase (vähesest, kuid siiski kinnitust leidnud) arvukusest Eestis (lk. 29 ja lk.31) jms., vt.:
http://agrt.emu.ee/pdf/2002_1_nommisto.pdf

Olukorras, milles erinevatest rassidest tõumaterjali puhul kehtib süsteemitu põhimõte, et mesilasemasid saadetakse postiga igasse Eesti otsa, ei saa mina ega keegi teine üksinda hakata edukalt mingit mesilasrassi eelistama, sest et nagunii tekivad ristandid.

Jah, mesilaste korje-eelistused on rassiti erinevad, mis ühtlasi ühe tegurina põhjapoolsete mesilaserasside mee väärtuslikumaks muudab. See idee on iseenesest huvitav ja esmane selgitus tundub mulle loogiline ning olen kindel, et tulevik seda kinnitab.
Lugesin seda huvitavat ideed juba ammu kuskilt (ehk vene keeles?), kuigi põhjapanevaid teadustöid sel teemal polevat (vist?) veel tehtud. Üks mesilaspere eelistab külastada korraga pigem üht kultuuri, ja ei allu nii kergesti ka n.n. mesilaste dresseerimisele; teine mesilaspere eelistab korraga mitmetelt taimedelt õiemahla ehk nektarit korjata, (s.t. iga mesilane eraldivõetuna korjab ikka alati ühelt taimeliigilt).
Väidetavalt on põhjapoolsed mesilaserassid meetaimede vahetamise osas paindlikumad, eelistades ka mesilaspereti korraga suuremat arvu meetaimede liike külastada, ka neid, mis vähem nektarit annavad; ning vähem olla eelistust "kogu-perega-ühele-kultuurile".
Mis seda tingib, ma kindlalt ei teagi ega tahagi väita.
Kas mesilaste vahelise kommunikatsiooni erinevused või aastatuhandete harjumus, et putuktolmeldajate vahel on põhjamaades enam konkurentsi- lühike suvi ning väike vegetatsiooniperiood, kombineerituna väiksema õistaimede ning nende liikide arvukusega, või lühem iminokk vms. tegurid kokku?

Ja põhjamaa tumemesilase mesi on väärtuslikum, (kui see on rikkalikul korjealal (s.h. metsaala) tugevas mesilasperes lõppvalminud- valge kuiva kaanetise all) sest et on mõeldud talvitumiseks pika ja karmi talve tingimustes; koos keerukate orgaaniliste komponentidega, mida ei pruugi mees proportsionaalselt olla enam, kuid mida on ilmselt keerukas lõunapoolsete mesilaserasside mees olevatest sarnastest komponentidest kvalitatiivselt eristada.
Mee kvaliteet olla ka põhjapoolsetel mesilaserassidel ühtlasemalt üle miinimumnivoo, sest et põhjamaal ei saa mesilased mee kvaliteedile n.ö. hinnaalandust teha- see tähendaks talvel nende hukkumist.
Jne.
Ühesõnaga, põhjamaa tumemesilane on kohastumusena n.ö. "harjunud enam vaeva nägema" ning mesi saab sedasi väärtuslikum. Smile

Vt. ka mesilaste dresseerimine:
http://aps.emu.ee/terminid/index.php/term/2,1470.xhtml

P.S. Kordan eeltoodud postitust, mis siia teema alla tegin.
Mesinduse tulevik on suunatud looduses õkoloogilise tasakaalu huvides putuktolmeldamise korraldamiseks, aga mitte meetonnide tootmiseks. Vaadakem palun vajalikku (mitte ainult kitsalt kasu(m)likku) ja väärtustagem jätkusuutlikku suurt pilti.

Järelikult on õige kaitsta metsikut meemesilaste liiki, kohalikku tumemesilast või seda, mis nendest geenidest järel on. Sest et kohalik tumemesilane on putuktolmlevate taimede tolmeldamiseks just meie looduses parimal viisil kohastunud. Smile


Vaadakem enda kärsitust ärihuvist kaugemale, noor ettevõtja.
Lõpuks saavad meist kõigist "isakesed", ka nendest, kes seda siin veel pole, ja siis on aega ning tekib ka rohkem tahtmist mõtiskleda, mis suures pildis tegelikult oluline on. Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

"jootmine"

Lauri kirjutas
"Korjet siiski on, sest et meie Aia talu (Vooremaal) "võimalikult kohalikud tumemesilased" pole (veel sel aastal) "kurjaks läinud"; ma ei saa ühtegi sutsu ka siis, kui lühikeses vormis ja palja peaga mesilastarude lennuavades joogiveega vaakumjootjaid täidan."

Miileks see jootmine kui korjet on? Nektaris peaks ju vett olema? Või tuleb see korje sellest "jootmisest"?

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Tere vihmast ilma

....satun siia masina taha väga harva, teil siin nii põnevad vestlused üleval. Haruldaselt hästi kirjutad Lauri - nii palju, kui lugesin - mo meelest kõik on väega tõene!

Aldisele, kes koolimaja lähedalt soovib mesilaspere(d) põlispuu/mesipuu sees ära mürgitada. Haruldase õues-õppetunni asemel!?..Tahaks küsida, ega Sa mingit zeleed, või tugeva lõhnaga shampooni - v.m. keemiat polnud tarvitanud, et mesilased Sind vaatama tulid. Kooli-Lapsed õnneks sageli pole veel niiii rikutud, et end mittte loodusest pärit lõhnadega mäkerdavad. Looduse jaoks pole kogu kosmeetika/keemia/ravimi tööstusel mitte mingit mõtet. See on kah üks mesinduse vingeim kingitus - kuidas inimkonnale tehakse selgeks, et ole selline nagu oled -ainult nii oled Sa parim. Ära osta omale neid sigri-migri vigur potsikuid ja pudelikesi, ära raiska maailma...Alates juba tite-east, kes ei vaja muud, kui puhast vett ja emme piima....ja roomamist rohu sees koos mutukatega...

Hea lause Sul Lauri, too - mis Bukfasti kummardajaid ärritas:

"Kõige kallim ja väärtuslikum mesi ongi kohaliku tumemesilase mesi, sest et tema mitte ei lenda "nagu üks naiskond" rapsipõllule, vaid rühmiti ise kanti- kandes kohalikku energeetikat."

Jurakamm küsib Lauri väite uurimuse kohta - kuid kogu elu ongi üks suur uurimus.... ning miljoneid aastaid vana organism (MESILASPERE) on ka 70 aastat (senikaua vend Aadam neid Bukfasti kloostris valis/miksis) kestnud aretus küllaltki lühike....Ka bukfastil löövad välja esivanemate süsimustad ja kuldkollased lesed ja liinid jne. jne.. Talvitumiseks küllaltki õrn ning üks vana -kutseline - eluaegne mesinik ütles nov. algul toredasti (ostis prooviks kaks bukfasti), et ikka haue sees , et ta peab nad tuppa tooma...

Ning see tõesti ammu teada, et lõunapoolsed mesilastõud ning liinid ei suuda kasutada ära meie metsase maastiku/vööndi korjenüansse - korje sutsusid , või mõneks tunniks pilvede vahelt välja tulnud päikest - nagu kohalikud mesilasliinid. Ega muidu Euroopa ei jahi meie liigirikast mett ja aromaatset õietolmu, Läti on ju selle eelise osanud hästi ära kasutada.

Loomulikult on igal tõul ja liinil omad plussid ja miinused ning igaüks meist - naudib siin maailmas olemise hetke erinevalt - teeb omad valikud mesilindude - lilleõite - või kutsutõugude suhtes....makstes oma valikutes millegi kadumisega lõivu loodusele.

Oleme rahvana sama kaduv, kui kohalik tumemesilane...kui lasta Hitler siia, meie lõualuid ja teisi aaria tõule omaseid parameetreid mõõtma - praagitaks meid kõiki välja ning öeldaks, et meid pole enam olemas .... nagu me mesilaste tiivamustri lõhki püüame ajada ning sel teemal üksteisele kallale kargame...

Kahjuks ainult usu ja maitse üle peetaksegi sõdu ja vaieldakse ju....Kuid tore dialoog saab tekkida, kui inimesel on oma arvamus ning see oo vinge!

Hääd suhtlemist!

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Jook

Ei märganud Lauri kirjades jootmise teemat....

Kuid seni, kuni on haue tarudes ... on haudmel lisaks ammedele ka aam-mesilased, kes aitavad hoida haudme jaoks vajalikku niiskust. Venelased nimetavad neid tsisternideks...Meil tore oma väljend - mida nii mõnigi tuntud mesinik pole Olustvere koolis kuulnud..

Huvitav, kas Lauri Sul pole siis looduslikku veekogu lähedal ning lihtsam ju samblaga ühine jooginõu tekitada? Üks mesinik, kes kah igat peret eraldi lendlalt jootis - märkas, et nad ka vett varastavad.

Mesilased oskavad ju lennata...

Hääd

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja aldis3 pilt

Metsamummile

Kui sa korralikult ei lugenud siis mina ei soovi neid mürgitada, niiet järgmine kord ole lugedes hoolikam või olid ka miskit keemiat tarbinud.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Aldis, palun vabandust!

Sa arvasid, et aednik mürgitab nad ära....

Olen olnud vahva mesinikuga tema paljudes mesilagruppides, kes "võib olla minu auks"  enda soengut zeleega fikseeris ning tema nunnud mesilased olid tal kogu see aeg ümber pea...

Samuti on paviljonide korjele veoga olnud selletõttu korduvalt pahandusi, et kohalikud - lõhnastatud lähevad uurima jne. jne....EGA MA PAHAPÄRAST...Vaid lihtsalt see on ebanormaalne, et 10 m kaugusel - 20 mesilast juba ümber!

Hääd

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Bukfasti suhtes

Tahtsin lisada,

et olen ise Hiiumaal jõululaupäev puu otsast ja alt õunu korjanud....kui meil siin kesk-Eestis on juba viis talve üle käinud - nii ebaõiglane (: on maailm. Saartele bukfast kindlasti sobib - neil pikk soe sügis! Pered saavad/jõuavad omale paremini talvitumiseks vajaliku, kriitilise koguse rahvast kasvatada...

Igas piirkonnas oma korje ning ka erinevad mesilasliinid ja tõud sobilikumad - kuidas keegi mesinik õpib/kohaneb/hakkama saab!

Just see teebki elu huvitavaks!

"Tumemesilased..."

 

Kas minu poolt teemas "Vargad-mesilased" jagatud videos võivadki üliagarateks varasteks olla mingid kohalikud "metsamesilased"? Äkki nad tõesti polegi mustad tänu karvadest paljaks kitkumisele, vaid ongi juba eos süsimustad? Ümberkaudsetes taludes ei tea kellelgi seal mesilasi olevat. Täiesti põnev tegelikult, mind täitsa huvitaks, kus see pere seal läheduses pesitseb. Kas neid oleks kuidagi võimalik jälitada? 

Lisan video lingi ka siia.

https://www.youtube.com/watch?v=KMTIMv6rXXE

 

Pronksmedal (100p.)

Mustad mesilased.

Mustad, karvadeta mesilased ,on kaklemise tagajärjel karvutuks jäänud vargad.Igal sügisel võib selliseid musti vargaid tarude ümber tiirlemas kohata. Kohalik tumemesilane pole karvutu.Alustasin mesilaste pidamist kohalike tumemesilastega ja polnud nad paljad ühti.

Siiski karvadega...

Aga nad on mustad ja karvadega. Pere kallale asusid kohe maikuus, kui pere sinna viidi. Kohe oli näha lennulaual kahtlaseid musti, keda mitu mesilast kiskusid.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Ärgem laskem mesilastel janu tunda, lennuava-vaakumjootjatest :)

Aitäh toetuse ning õigete mõtete eest, Metsamumm. Smile
Tänan ka teisi kaasamõtlejaid.
Püüan mõista ka n.n. "mesilaste tõuaretajaid"- nende ärihuvisid.

Vastan siis mesilaste jootmise teemal- võimalikult lühidalt.

Lennuava-vaakumjootjast on üks pilt siin:
http://mesindus.ee/node/4281

Kõigepealt, meie mesilast 100 m kaugusel on tiik, kus ühes päikesepaistelises ääres sambla pealt mesilased joomas käivad. Täna käisin ekstra vaatamas (et siia postitusse õige teave saaks)- ühtegi mesilast tiigi ääres joomas ei olnud, sest et ilmad on olnud vihmased ning jahedad. Põuaga aga, tiigi ääres sammal kõik sumiseb mesilastest-joojatest.

Siis, maja taga on veevärgist spetsiaalselt eraldi kraani all (freesitud) siksaksoonega lauale tilkuva veega n.n. tilgajootja; laua alumise otsa alla on valge (lennumärgiks) plastist lillepoti alus, kuhu vesi tilgub ning mille ümber kasvab juba aastaid sammal, kust mesilased vett saavad võtta. Ka sealt käivad mesilased, aga ka herilased ning teised putukad joomas, ning alt kausist joovad päeval linnud ja öösel nahkhiired, siilid jne.. Käesolevatel päevadel, vihmaste-jahedate ilmadega, on see jootja mesilastest tühi, aga küllap kuumaga jälle külastajad tulevad; vett tilgub ikka sügiskülmadeni. Smile

Jah, kogu mesilaste aktiivsel perioodil puhastuslennust, kuni esimeste tugevamate öökülmadeni, täidan joogiveega lennuavades vaakumjootjaid. Jah, see on olulise mahuga töö, mis sügise poole ka üksjagu nõelatasaamist tähendab, eriti kui täidan jootjaid hommikul vara kiiruga hommikumantlis (või nõukogude aegses pikas kummiriidest rohelises kapuutsiga kolhoosniku karjasemantlis- väärt riideese), vajadusel mesiniku peakattega. See on lisaks hommikuvõimlemisele tore viis värskes õhus päeva alustada. Olen sel viisil igale poole nõelata saanud. Wink
Nägu pean säästma, sest et nägu on mul "töövahend" põhitööks. Aga käed on alati paljad ja pesen neid iga mesilaspere läbivaatuse vahel (rõhupumbaga pulverisaatorist) ning jahutan veega, et lõhna poleks ja käesooja ka mitte- eriti, kui mõni on nõelanud.
Kindaid kasutan vaid siis, kui mesilased tõesti kurjaks peaksid minema (mida igal aastal pole juhtunudki, ka meevõtmise ajal mitte) või ka siis, kui kiiruse mõttes mesilasi lehise oksalt väikesesse plastvanni raputan (mitte ei lase aegamisi (suitsuga, kui vaja) sülemikku). Selle rohelise vannikesega on sülemimesilasi hõlbus (kiiresti, kuni nad laiali ei lenda) mesilastarru viia. Olen ka seda paljakäsi teinud, aga sel juhul on ühe raputusega garanteeritud vähemalt kümmekond nõela käe sisse, mis vanni hoiab.

Kõrval igal lennulaual on veega niisutatud alusel jämeda soola kivistunud kuhjake, mida mesilased tasapisi väiksemaks lakuvad- selle tõttu võtab see kuhjake aegamisi luite kuju.
Soola kulub vähe, aga see rõõmustab mesilasi palju- nii nad sutsavad ka vähem.

Miks ma mesilastele joogivett üldse lennuava jootjatest annan?
Olen sellest kirjutanud mitmel poolt varem ka, aga siia siis veelkord lühidalt.

Kõigepealt joodan selleks, et säästa mesilasi kaugelt joogivett toomast (loe: selle pärast lendu tõusmast), mis on varakevadel ja hilissügisel külmade ilmadega olulisem, kui enamus päevi ei ole lennuilma.
Sügisel toovad mesilased joogivett (hädapärast) haudme toitmise jaoks ka siis, kui sooja on varjus vaid + 7 o C (isegi + 5 kuni + 6 o C, kui üldiselt päike paistab), soovitavalt päikesepaistelise ilmaga, sest et päikse käes on mesilase keha soojem, kui sooja varjus on. Ja kui siis pilv päikese ette tuleb, ei suuda end külma vett täis laadinud (alla lennuvõimet, alla + 8 o C jahtunud) mesilane enam lendu tõusta ja paraku neid hukkuks nii tuhandeid. Olen neid kohmetuid korjanud, (peos) soojendanud ja sügiseti või kevadeti tarru viinud.
Varakevadel säästan samuti nii tuhandeid mesilasi, et otse mesilastarus veega joodan. Esimese vee peale puhastuslendu varakevadel annan nosematoosi profülaktikaks Ag+ ioonidega hõbedaveena, mida nad usinasti joovad ja sel ajal ka eelistavad (!) juua tavalise veega võrreldes. Ja sügissuveti lae pealt, s.h. haudme arengu ergutamiseks mesilaspere kohta, sõltuvalt mesilaspere suurusest ja varudest konkreetses pesas, vaid 0,75 kuni 3 L (see ongi kogu lisasööt, ainult!) suhkrulahust Ag+ veega (proportsionis 1,5 kg suhkrut ja 1 L hõbedavett); talvitumiseks jääb ülejäänud talvesöödaks vaid ohtralt mett.

Suvel on lennuavadesse veega jootmine eeskätt põldude mürgitamise võimalike tagajärgede profülaktikaks; aga säästab ka suvel lennumesilasi olulisel määral ning mu arvates on mesilased nii rahulikumad- saavad ka lennuvabal ajal: vihmaga ja samuti öösel (!) joogivett kätte.
Ka meil on esinenud, et lennumesilased on ühe-kahe päeva (!) jooksul kadunud, ilmselt mõne põllu või õitseva ala mürgitamise (s.h. n.n. "umbrohu-"tõrje või "umbrohutõrjevahendiga euro-niitmise") tagajärg.
Vett toovad tarru teatavasti vanemad lennumesilased ning kui neid enam ei ole- nad on hukkunud, siis vett ei toodagi, sest et vesi ju ise mesilastarru ei jõua; ning haue saab selle pärast halvimal juhul isegi hukkuda.
Olen tähendanud vähemalt ühel korral, et kui mesilastel on nõrgemad mürgitusnähud, ning lennuava ümber on näha tuigerdamas uimaseid mesilasi, siis kulub joogivett lennuava jootjatest palju enam, kui tavaliselt. Loodetavasti päästab joogivee olemasolu suure osa nendest nõrgemate mürgitusnähtudega mesilastest.
Nii on ka inimesel, kui nõrgem mürgitus on, pea haige vms.- vajame vett. Wink

Mesilased teatavsti vajavad vett kogu aeg, kui pesas on mesilashaue. Jah, mingil määral kasutavad nad vedeliku saamiseks ka õiemahla ehk nektarit (talvel pesas kondensvett, mis tekib, kui temperatuur vajalikul määral kõigub), aga päriselt see siiski vett ei asenda.

Päris kuumadega piserdavad mesilased vett pessa laiali ja ventileerivad tiibadega, seda aurustades ning pesa jahutades, sest et aurustumine võtab ümbritsevast keskkonnast soojusenergiat ära (nagu külmkapp).

Tavaliselt on suvi käesolevaks ajaks kuum ja mul on sel ajal eesti tüüpi (kärjeraamidega) täisraamislistel-kahepere-lamavtarudel (rasked ja n.ö. "karukindlad") ka ülemised lendlad (eeskätt ventileerimiseks) lahti, ja vee kulu lennuava vaakumjootjates suur. Aga käesoleval jahedal ning vihmasel suvel pole ma ülemisi lendlaid lahti teinudki ja ka meemagasine olen pannud vähem, kui tavaliselt. Ka täna hommikul kallasin vihmamõõtjast 1 mm vett välja, mis eile hommikuga võrreldes sinna kogunud oli (selleks on plekist virsikutops, mille sees on kaldu pulk karihiirte päästmiseks, kes algul paar korda sinna uppusid (!)). Selline lihtne vihmamõõtja annab ka aimu, millal on vaja peenraid kasta ja millal pole. Äikesevihma nähtuv kogus võib väga petlik olla- ükskord üle 10 mm ja teine kord vaid 1 kuni 2 mm- vihmamõõtja näitab vihma veekoguse tegelikku olemust.

Mina lähtun põhimõttest, et kui lennuava-vaakumjootjas vee kogus väheneb, siis ilmselgelt mesilased seda sealt joovad ning jootmine on sel juhul vajalik.
Hindan üldse "vajalik" vaadet ülemaks, kui "kasu(m)lik"- on tore, kui vajalik on ka kasulik, aga iga kasulik asi ei pruugi olla üldse vajalik; sel juhul tekibki küsimus, mis valik teha.
Näiteks kas omaette eesmärgiks on võetud rohked meetonnid (koos mesilaste n.n. "tõuparandusega/tõuaretusega"), mida ma eesmärgiks ei ole seadnud. Või hoopis parem siht: lõppvalminud looduspuhas kvaliteetmesi ehk valikmesi, s.h. vaid uutest heledatest kärgedest või väga vajalik putuktolmeldamine meie looduse taimede jaoks parimalt kohastunud "võimalikult kohaliku tumemesilasega" (kes tolmeldab meelsasti ka liblikõielisi taimi) või veel parem- püüdkem korraga mõlemat viimast varianti, vältides mesilaste kurnamist. Wink

Jootjat välja võttes on neid seal lennuava-vaakumjootja "saba otsas" ka joomas (need mesilased on aeglased, eriti kui vesi jootjas külm on), mõnikord lausa kobaras, näha. Peab vältima mesilaste muljumist- siis on "hinge eest hoolt kantud" ning nad on ka sõbralikumad.

Antud päevadel on huvitav see, et lennuava vaakumjootjatest, mille (läbipaistva kupli) maht on ~0,75 L, umbes 1/3 mesilasperedel kulub vett ~100 kuni 250 g ööpäevas, teistel vähem; varakevadel on mõnes mesilasperes vee kulu kulu isegi kuni 1 L ööpäevas- sel juhul vajab jootja ööpäevas 2 x täitmist.

Läksin ka eile ehk pühapäeval lõuna paiku neid vaakumjootjaid lühikeses riietus-vormis palja peaga täitma, aga ilm kiskus vihmale ja mesilastele see ei meeldi, kui vihm korjet segab- tulid mulle kallale, üks nõelas ka kätte (mida minu jaoks on märkamatult vähe). Olin seal higisena puude ladumise kõrvalt- ju siis higi lõhn kah ei meeldinud neile. Muide mesilased näevad halli pead (erinevalt tumedatest juustest) ja ei lenda juustesse. Smile
Täidan mõned jootjad, milles vett vaid veidi järel on, homme hommikul vara, kui lennuavad mesilastest veidi tühjemad on. Nii säästan ka mesilasi muljumise ohust.
Taastan ka jämeda soola hunnikud, mida vihm on mõnede mesilastarude lennulaudadelt maha pesnud.

Praegu saan veel mesilastarude rivide eest päeval läbi lennutee aeglaselt palja pea ja lühikese riietusega läbi jalutada, ilma et mesilased ründaksid, sest et on korjet. Valge mesika põld lausa kihab mesilastest. Aga sügise poole, kui herilased on nad kurjaks ajanud vms., siis jälitavad (ei nõela) mesilased liikujat meil kodutalus mõnikord ka kuni 50 m kaugusel üle lageda osa, näiteks meie talumaja taga, palkidest ja katusega laua ääres ei saa mesilasekartlikumad inimesed siis enam päeval segamatult istuda. Wink

Tilgajootjas pole juba paar nädalat enamasti ühtegi mesilast joomas, kuigi kevade poole oli korraga ikka paarkümmend ja aastate rekordid on põuaga sadu mesilasi tihedalt veenire juures üksteise kõrval.

Mesilaspereti on vee kulu väga erinev ja sõltub haudme kogusest, lennumesilaste arvust jne..
Mesilased on väga kinnistunud jootmiskohtade asukoha suhtes, ka siis kui see otse lennuavas on. Kogu aeg peab olema joogkohas puhas joogivesi, muidu võõrduvad ning hakkavad mujalt vett otsima.
Sügise poole eelistavad mesilased imeda ka tumedaks muutunud vihmavett vihmaveenõudest läbi neil ujuvate vanade urbseks muutunud valgete peoplasti tükkide. Isegi kui see vesi haisema peaks minema, eelistavad nad mõnikord seda vett- ilmselt saavad sellest vajalike aineid. Meil sigu-lehmi ei ole, aga olen kuulnud, et mesilased joovad mõnikord ka virtsavett- ju siis peavad. Smile

Harjumine vaakumjootjaga võtab igal kevadel aega ja sügisel on haudme arengu toetamiseks jälle vett vaja, ka siis kui lennuilmasid ei ole.
Huvita on see, et vihmaga, kui mesilased ei lenda ja kuigi lennuavadest tuul vett sisse pritsib, ikkagi vaakumjootjate veekulu tavalisest hoopis suurem on. Järelikult eelistavad mesilased juua sealt, kust nad harjunud on. Seda näitab ka fakt, et isegi väikese vihmaga on tilgajootjas maja seina ääres ikka mõned mesilased, kes võiksid lihtsalt taru lennulaualt vett võtta, aga lendavad mitukümmend meetrit tilgajootjale.

Mesilased võtavad vett peale vihma ka märjalt rohult ja -lehtedelt (s.h. paraku ka pestitsiidilahust põuaga). Olen märganud, et samal ajal märgadel lennulaudadel joojaid ei ole. Ju siis on looduse kohastumus võtta vett lehtedelt, aga mitte tarupuu lennuava "lävelt", kus looduses ju vaevalt piisavalt vihmavett puutüvele püsima jääks.

Mesilased ka (mõnikord) puhastavad jootjat, kui see on nende n.ö. puhastamise alas, ning kititvad seda taruvaiguga teiste detailide külge kinni.

Jootjat saab ehitada ka lennulauale nii, et näiteks vett täis (näiteks läbipaistev sinine, maandumismärgiks) plastpudel on tagurpidi väikese purgi kaane peal, mille all on (väävlita) puutikk. Sealt on siis huvitav mesilaste joomist jälgida. Sügise poole hakkavad sellist jootjat külastama ka herilased, kes samuti vett vajavad ning keda mesilased siis ära ajavad.
Jah, herilased ja mesilased "varastavad" teise mesilaspere lendast vett ka lennuava-vaakumjootja kupli praost- väljastpoolt imedes. Aga sel juhul vähem, kui igal mesilasperel vesi lennuava-vaakumjootjas ei ole otsa lõppenud. See lennuavast vee varastamine saab halvemal juhul kasvada üle meevarguseks või lausa röövimiseks, kui lennuava liiga lai on ja mesilaspere nõrk- seda soovitan jälgida.
Muide. Varemapere ja põhipere vaheline pesasid eraldav õhuke (~10 mm) puitvahesein peaks olema lastud mesilastel taruvaiguga õhukindlaks kititud- siis on mesilasperede lõhn erinevam ja varguse tõenäosus omavahel väiksem.

Teoreetiliselt saab mesilasi veega joota ka laepealsetest jotjatest, kuid lihtsam on täita ja jälgida lennuavajootjaid. Ning meemegasinide peale lamavtaru lae alla see laepealne jootja hästi ei mahuks ka. Ja kasutan meemagasinides raamivaheliiste, aga muidu katavad mesilastarudes pesaruume kärjeraamide ülaäärtest ~8 mm vahega pesalae kattelauad (15 x 50 x 475 mm), millest keskmine on kaks korda laiem (100 mm) ja laua keskel 45 mm ümara avaga laepealse ümmarguse 0,75/ 1,5 L jootja all oleva "krae" ehk avaääre jaoks. Suuremaid kandilisi laepealseid jootjaid mul on ka, aga ei kasuta.
Pesakattelauad annavad palju parema kliima mesilastarru, võimaldamaks hõlpsasti mesilastel ka üle kärgede ventileerida ning vajadusel ka talvel üle kärgede liikuda; võrreldes raamivaheliistudega. See vähendab mesilasperede talvekadu, mis mul on 0 kuni 10 % hukkumist mesilasperede arvust- olenevalt aastast.

Olen jätnud otsalaua ja otsapadja alt mesilastele alati ka juurdepääsu katusealusesse kahjuritest puhastamiseks, aga ka ventileerimiseks, s.h. talvel (s.h. talvitumiseks katuses olevate ventilatsiooniavadeni) lume all lisaks lennuavale (varu-)õhu-kanalina). Sulen selle juurdepääsu vaid nõrga mesilaspere puhul, kui herilased või röövmesilased peaksid katuse alla pääsema ja ründama. Samuti pole muid väljapääse peale lennuava lamavtarude taskupesas olevatel varuemaperedel, kes elavad ja talvituvad õhukese mesilasekindla vahelaua taga põhipere kõrval. Muide, kui vaeruemapere ja põhipere mesilased omavad teoreetilist läbipääsu kaugemalt üle pesa lae vms., siis perede ühinemist ei toimu, nagu ei toimu seda ka siis, kui lennuavad-/lauad või kuumakobarad lennulaudade küljes omavahel kokku ei puutu.

Ehk on mu selgitus kellelegi abiks ja loodan, et olin siin kiiruga peretegemiste kõrvalt arusaadav.

Ärgem laskem mesilastel janu tunda- nad tänavad meid selle eest tugevate mesilasperedega ja rohke mee ülejäägiga. Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.

Eks siin see ajaline

Eks siin see ajaline ressurss tuleb ka mängu. Kui lennuilma või lennumesilasi pole, on individuaalsed jootmissüsteemid kindlasti õige mõte. Muidu ajab ühine samblaga täidetud nõu asja ära. Praktikas kipuvad nad ikka jooma minema sinna, kust neile endile meeldib juua(niiskele samblale, poriloiku, kraavi, mõnda seisnud veega anumasse jne. Kui neil juba tee kuhugi selgeks õpitud, siis on küllaltki raske neid jooginõusse ümber suunata.

Kui on soov tõesti võtta kvaliteetset eesti tumemesilaste poolt valitud valikmett ainult heledatest kärgedest, siis tasuks mesilased kõigepealt lohistada kuhugi, kus ei ole korduvalt probleeme mürgitamistega.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Ei ole mõistlik mesilasperesid 2või4 jalaga karudele metsa viia.

Tänan.

Ei ole mõistlik mesilasperesid metsa (kinnistule) viia- tahan, et need mesilased ikka alles jääksid; meil on siin palju karusid, sest et siit algab Alutaguse metsamassiiv.
Ka mesilasperede vargus ei ole järelvalveta metsas välistatud.

Meie kodutalus maja taga mesilas põleb öösel hämaralülitist kaevumajakese katuse all valgus, kahe- ja neljajalgsete karude heidutamise profülaktikaks ning nende märkamiseks. Wink
Jah, saaksin mesilased viia ka looduspuhtale alale, vanemate tallu Läti piiri äärde Mulgimaale (n.ö. "kodumaale"), keset suurt (riigi-)metsa; aga sinna on tihti liig pikk maa sõita ning peretegemiste ja põhitöö kõrvalt on mesindamine niigi pingeline.
Seega, katsume siin Vooremaal hakkama saada ning ühtasi kaitsen ka kimalasi ning teisi putuktolmeldajaid. Mõni kaitseb sipelgaid, konni, nahkhiiri või kullilisi; aga mina toetan putuktolmeldajaid, kuigi ka eeltoodud olendeid olen võimalust mööda aidanud. Smile

Nimetan enda mesindamisstiili n.n. "vaatlevate partnerite mesindus" vms.- aitame ja austame mesilastega üksteisteist, täidame n.ö. "kokkulepped" ning segame ("torgime") teineteist võimalikult vähe.

P.S. Veelkord mainin ära, et mesilased saavad lennuava-vaakumjootjast ka öösel joogivett kätte (ja jah- vihmaga ning külmaga jne. ehk mitte-lennu-ilmaga ka)- see on eriti oluline juhul, kui hauet pesas palju on.

Korje veel jätkub; päikest. Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaalt.