Mesilasperede suur hukkumine Põhja-Ameerikas

Eesti Mesinike Liidu liigeAasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Alates 2006.a. hilissügisest haaras Põhja-Ameerika mesinikke rahutus erakordselt paljude mesilasperede hukkumise tõttu. Praeguseks on mesinikud lausa paanikas, sest paljudes USA piirkondades on juba hääbunud või hukkunud enam kui pooled mesilasperedest. Tavalisest tunduvalt suurematest talvekadudest on teatatud ka Kanadas ja mõnes Euroopa piirkonnas (näiteks Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia).

USA idarannikult 2006.a. viimastel kuudel alanud ja praeguseks enam kui pooltesse USA osariikidesse ning Kanadasse levinud nähtust on spetsialistid on hakanud nimetama mesilasperede kollapsi häiringuks (Colony Collapse Disorder - CCD). See haigusele sarnanev olukord ilmneb ootamatus mesilasperede nõrgenemises ja hilisemas hävimises. Eelkõige avaldub see lennumesilaste kadumises. Tavaliselt jääb pesaruumi väike kobar noori mesilasi koos ema ja haudmega, mis hääbub pikkamööda.

Tühjaks lennanud tarusse jäänud kaanetatud haue näib olevat kahjustusteta ega näita ilmseid haigestumise märke. Ka sööta ja suira on mahajäetud tarus piisavalt. Samas on huvitav see, et teised pered viivitavad paar nädalat tühjaksjäänud tarust mee röövimisega. Ka tavapärased kahjurid, nagu näiteks vahakoid ja väikesed tarumardikad ei hakka nende tarude kärgedel esialgu kuigi kiiresti arenema ja võimutsema. Miski nendes kärgedes ja mees näib mesilasi ja teisi putukaid häirivat.

Esimesteks märkideks CCD avaldumisest on mesilaspere kiire nõrgenemine ja lennumesilaste kaotus. Tarusse jäänud noorte mesilaste hulk on varsti nii väike, et nad ei suuda hooldada avashauet. Varem kaanetatud kinnishaue säilib. Samas ema on olemas, käitub igati krapsakalt ja isegi muneb jätkuvalt. Kui mesinik püüab peret aktiviseerida, andes ergutuseks suhkrulahu või ka valgusööta, siis ei taha mesilased sööta vastu võtta. Pere hääbub mõne nädalaga.

Mis põhjustab CCD avaldumise? Juba enam kui pool aastat on spetsialistidest moodustatud USA mesindusteadlaste grupid selle küsimusega tegelnud, kuid selgeid vastuseid pole seni veel leitud. On korraldatud 2 üleriigilist mesinike küsitlust, et võimalikke ühiseid CCD põhjuslikke tunnused leida. Kuna algselt ilmnesid suured mesilasperede hukkumised (50-90%) idaranniku osariikides tolmeldamistöödeks kasutatavates rändmesilates, siis kahtlustati taimekaitsevahendite mõju. Kuid mõne aja pärast avaldusid suured kahjustused (enam kui 50 %) ka paiksetes mesilates Kesk-Atlandi regioonist kuni USA loodepiirkonnani.

Praeguseks on teadlaste poolt uurimise all järgmised võimalikud CCD põhjused või soodustavad asjaolud:
- mesilaste parasiidid (varroatoos ja akarapidoos) ning üldine measilasperede haiguskoormus;
- mesilaste tuntud (või ka tundmatud) patogeenid, näiteks seenhaigused;
- täiskasvanud mesilaste halb või sobimatu toitumine;
- kasutatavate mesilasliinide geneetiline ühekülgsus ja mandumine;
- välisstressi tegurid täiskasvanud mesilastele, sealhulgas keskkonna või bioloogilised stressorid;
- keemiliste ainete jäägid ja saastumine (vahas, toidus, mesilastes), sealhulgas uut tüüpi taimekaitsevahendite või mesilaste ravimisel kasutatavate tugevate kemikaalide mõju;
- mitmete erinevate tegurite koosmõju.

Uuritud surnud mesilaste sooltes on leitud tavalisest tunduvalt kõrgem bakterite, viiruste ja seente tase. Selle põhjal viitavad mõned teadlased võimalikele häiretele mesilaste immuunsüsteemis. Kuid see otseselt ei põhjusta mesilaste surma. Võimalikest seenhaigustest kahtlustatakse eelkõige kivihaudme tekitaja laadse Aspergillus sp. mõju.

Teise väga olulise võimaliku põhjusena tuuakse välja uute üha tugevama toimega süsteemsete taimekaitsevahendite (pestitsiidide ja fungitsiidide) kasutamine. Neist mõnede toimeained jõuavad nektari või õietolmu kaudu mesitarusse ja ladestuvad mesilaste kehas, aga ka mees, suiras ja vahas. Surnud mesilastest leiti paljudel juhtudel selliste kemikaalide jääkide kõrge, kuigi mitte surmav tase. Samas võib see tase olla piisav, et tekitada mesilastel kroonilisi häiringuid. Näiteks on uuringutes jääkainete toimel ilmnenud mesilaste mälu-, orienteerumis- ja koordinatsioonihaireid, lennu- ja korjevõime vähenemist jms. Samas on arutatud ka GMO-taimede nektari ja õietolmu geneetilise kõrvalmõju võimalikkust.

Mesilasperede massiline hukkumine USA-s on tekitamas muret lisaks mesinikele ka aia- ja põllupidajates. USA-s hinnatakse mesilaste väga suurt tähtsust paljude puuviljaaedade ja põllukultuuride sihipärasel tolmeldamisel ning saagikuse tõstmisel. Ametlikel statistilistel andmetel annab mesilaste kasutamine tolmeldamisel umbes kolmandiku võrra tavalisest rohkem saaki, mida rahalises väljenduses mõõdetakse 15 miljardi dollariga. Öeldakse, et USA elanike iga kolmas suutäis kodumaisest toidust on saadud mesilaste tolmeldamistöö tulemusena.

USA-s oli 2006.a. sügise seisuga kokku umbes 2,5 miljonit mesilasperet, millest enam kui 2 miljonit mesilasperet renditakse igal aastal aia- ja põllupidajate poolt nende kultuure tolmeldama. Samas on USA-s mesilasperede arv viimase paarikümne aastaga vähenenud veerandi võrra ja mesinike arv poole võrra. See tekitab tolmeldamistöödel mesilasperede defitsiidi ja rendihindade tõusu.

Suurimat kasu toovad mesilased lutsernipõldude tolmeldamisel – kokku enam kui 4,5 miljardit dollarit aastas ehk umbes 60 % saagi osakaalust. Kuid veelgi suurem on mesilaste osatähtsus (90-100 % saagist) õunaaedade ja mandlipuu istanduste tolmeldamisel. Näiteks California osariigis rendivad 235 000 hektari mandlipuu istanduste omanikud igal aastal tolmeldamistöödele umbes 1,4 miljonit mesilasperet. See töö on kasulik mõlemale poolele. Mesilasperede arvu kasvav nappus on tõstnud rendihinda. Kui iga mesilaspere tolmeldamistöö eest maksti mesinikule 2004.a. 55 dollarit, siis 2007.a. juba 130-140 dollarit.

Mesilasperede suur hukkumine seab ohtu ka suure osa mesilaste tolmeldamisest sõltuvate aia- ja põllukultuuride saagist USA-s 2007.a. ja edaspidi. Sellepärast on alarmeeritud nii CCD-puhangust haaratud osariikide valitsused kui on esitatud vastav raport ka USA Kongressile. Spetsiaalsed töörühmad tegelevad CCD põhjuste ja mõjurite väljaselgitamisega ning mesinikele soovituste koostamisega. Paraku lahendust CCD probleemile pole seni veel leitud. Uuringud ja otsingud jätkuvad.

Ülevaate koostas Aleksander Kilk