mesindus.ee

Sellist tarkust on mul küllaga vaja! Ma ei saa iga nädalavahetus kahjuks mesilasi üle vaadata ja võibolla vahest pikemaltki, seega teema on püstitatud teistsugune.

sülemlemise perioodil pane kahe korpuse vahele emaeraldusvõre ja ema ülesse. Siis ei saa ema koos sülemiga välja lennata ja sülem tuleb tagasi. Hiljem tuleb selline pere poolitada. 

Venemaa praktika ütleb, et püüdja maht peaks jääma 30-40 liitri vahele. Väiksem on suurema sülemi jaoks väike ja suuremat põlatakse suureks. Üldiselt Venemaa kogemuse järgi sülemeid püütakse mesindust alustades kui rahakott puuga üle õla ei käi. Kui peresid on 70 kandis siis loobutakse . Kogunenud on kogemusi ja rahakotti piisavalt raha korralike emade tellimiseks või lõunast pakettide ostmiseks

Peab aru saama, et need sülemipüüdjad ei ole mitte otseselt enda mesilast jalga lasknud sülemite püüdmiseks, kui üleüldiseks sülemite püüdmiseks. Poes müüakse ka igasuguseid imelõhnu, mis peaks mesilased panema sinu kasti eelistama. Mesilas võid kõigi puude otsa kastid tõmmata või postid püsti lüüa, aga elu näitab, et mummid panevad ikka nelja tuule poole ajama, mitte ei koli "kõrvalkorterisse".  Lisaks on suvalisi sülemeid püüdes oht oma mesilasse mõni haige tige krantsipere saada.

Sülemlemist ei tule vaadata ainult kui mesilaste karistust mesinikule, vaid loomulikku tungi paljuneda ja levida ning otsida uusi korjemaid. Kui rändeid ei toimuks, siis oleks looduslikult suguluspaljunemise oht suur.

Mina olen enda jaoks selle asja nii välja mõtelnud, et kogu tegevus peab olema suunatud sülemlemise ärahoidmisele(nii mesilaste valik kui kogu mesindamise taktika). Mitte takistamisele või üleliigsele aja ja energia raiskamisele hilisema mastimändide langetamise ja muu sarnase näol, kui mesilased juba puu otsas on. Kui aga sülemimeeleolu juba on tekkinud, siis mina amatöörina ei oska ka ütelda, mis oleks kõige õigem tegevus. Ka mina ei jõua oma mesilasi iga nädal läbi vaadata ja pidevalt jälgida, mis la kranzidel mõttes on. Seda tean ma nagunii, et sülemleda üritavad nad juba põhimõtte pärast iga aasta, ükskõik kui palju laiendada. Siiani tundub kõige mõttekam vana ema ja lennumesilaste eraldamine ehk siis kas vana ema koos mõnede kärgedega uude tarusse, või siis tõsta vana taru asemele uus taru, kus on sees juba paar kärge+munaga kupp. Lennumesilased satuvad tagasi tulles valesse tarru oma kupu juurde ja vana ema jääb ilma lennumesilasteta. Ilmselt on paremaid lahendusi.

kui sülemitreema kummitab-siis kogu see kupatus koos taruga uuele alusele ja uus taru koos näiteks 10 raamiga-ülesehitatud kunstiga üle paari vana koha peale-nüüd võtad vanast tarust 3 segahaudmeraami-millel ühel lahtine sülemikupp ja tõstad uude tarru...sellega peaks asi lahendatud olema-kui hiljaks jääd muidugi,et kuupud kaanetatud on-siis läheb sülemipüüdmiskaste väga vaja

Omal ajal asus Aki metsas Luunjas aatompommi ladu Tartu sõjalennuväe tarbeks. Metsa ääres oli tunnimeeste rada. Üks üleajateenija riputas selle raja äärde puude otsa igal kevadel 30 sülemipüügi kasti. Kastid olid tehtud õhukesetest punniga laudadest mida sai mingitest sõjaotstarbelistest taarakastidest. Sees oli 8 Eesti raami. Sülemid paigutas lamavtarudesse ja sügisel vurritas kogu mee välja. Seega mesindamine täiega vene moodi koosneski sülemite püüdmisest tarude laiendusest ja vurritamisest. Kogu saadud mesi ja vaha omale ja mesilased hukkuvad. Ma ei tea kas too venelane ka mingit meelitusainet  sülemikastides kasutas aga keskelt läbi sai ta igal aastal 15 mesiperet. Ei soovita seda järgi teha!!!

..oleks ka üsna raske tänapäeval järgida või teostada. vene ajal oli räämas ja puuduliku haldamisega kolhoosimesilaid terve eesti täis. sealt lähedusest mingi 15 või rohkemgi sülemit püüda polnud mingi probleem. meelitusaineks oli tol ajal tavaline meekärg. ma küll ei tea praegusel ajal mitte ühtegi sellist mesilat kuskohast saaks sel viisil kümnete kaupa sülemeid püüda. kes asjaga vähegi suuremas mahus tegeleb oskab juba taolist sülemlemisbuumi ära hoida või kui tulebki mõni, siis püüab selle ise kinni. venemaal on jätkuvalt suuri mesilaid, mida hallata ei suudeta võ iisegi ei taheta. seal on kõik jätkuvalt võimalik ja lugedes sealseid foorumeid sedasi ka tehtakse.

Kui ma kunagi lamavates krantse karjatasin,siis alati enne sülemisperioodi seadsin taskud sülemite vastuvõtuks valmis-panin taskusse paar vanad kärge,ühe kärjepõhja ja paar päris tühja raami.Kui ise sülemi kinni püüdsin,siis asetasin ta alati just oma vana pesa taskusse.Kui pesa oli üles ehitatud haue kaanetatud,siis tõstsin vahelaua üles ja pered ühinesid.Need sülemid,kes ilma minu abita taskutesse läksid,ka nendega toimisin samuti.Mõned tublimad emad jätsin varuemadeks üle talvituma.Ja ainult paar korda jätsid sülemid tasku maha ja seda ma juba ette kahtlustasin,et neis puudub ema-sülemid olid veel õhtul enne tarusse laskmist ärevil ja sumisesid väga häälekalt

Kuna lamavtaru on üksi päris raske liigutada, siis olen ka tarus talve üle elanud pere keset suve kõrval asuvasse korpustarusse ümber tõstnud ja on pidama jäänud.