Korje

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

Kirjutasin hiljuti:

Lisan ka "kanarbiku kohta...Kanarbik lõhnab kärjes - purgis mõnusalt - kui kanarbik annab mett lõhnavad tarud juba paari meetri kauguselt...(((ega ma ometi vanaks pole jäänud, et lõhna ei tunne)))) kuid tänavune "KANARBIK" ei lõhna ning on kanarbiku kohta liiga hele. Kõik otsivad kobesteid ning meepresse - et, neil kanarbik...Kuid nüüd, tänavu läks täide too ütlus - "Kui ilma antakse - tuleb ka aiateibast mesi!

Nüüd üks mesinik ometi valgustas mind - mis see tänavune "kanarbik" on, et vahtrad pidid juba mitu nädalat sumisema - ju tuleb vahtra "ninadelt mesikaste... isegi kevadine vahtraõite mesi ju nagu liim...

Hääd

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

jutt, Sõnumilehes

P { margin-bottom: 0.21cm; }

Kummaline aasta mesinduses, see 2015...

 

Mesinikud, koos oma mesilasperedega saavad elada ainult looduse näo järgi.

Mesilasperet ei aja vitsaga korjele, ega kindlale karjamaale – et kõik õitseb, loodus lokkab, et nüüd on aeg – marss, marss...Või inimene ise on vaeva näinud, hektarite viisi parimaid meetaimi külvanud – kulutused teinud, et tooge nüüd nektar kohe tarru – olgu kulud kaetud.

Tänavune kevad – aprill, mai - mis peaks meie vööndis andma mesilasperedele, haruldaselt rohke õitsemise tõttu - kiire arengu, oli jahe ja tuuline. Mesilaspered said kosumiseks vaevalt elatussööda. Peakorjeaeg – juuni-juuli valmistas samuti, oma muutlike ilmadega suure pettumuse...Nägin siinkandis kolme keerispea põldu, mis tänavaastase jaheda ilma tõttu mesilasperedele saaki ei andnud – jõudsid enne õitsemise lõpetada, kui augustis suvesoojus saabus.

Enamus loodusliku meekonveieri olulisemaid õitsejaid oli lõpetanud, kui hiljaks jäänud suvi lõpuks - peale kümnendat augusti kohale jõudis, lisaks veel olid selleks ajaks heinamaad-, põllud niidetud/riigi antud tähtajaks purustatud..Suve teise poole korje annavad sajad niidutaimed.

Suvega suureks paisunud mesilaspered olid, viimaste augusti alguse vihmade ajal, ära söönud ka selle meevaru – mille nad suve jooksul – üksikutel korjeilmadel tagavaraks kogusid. Hooaja jooksul tarbib mesilaspere 90 kuni 110 kg mett omatarbeks. Tänavune meesaak mesinikule oleks jäänud 10-15 kg/pere kohta, kui sedagi. Üks mesinik kirjutas mulle augusti alguses, täie tõsidusega, - et, tema mesilased tänavu mett ei leidnud. Hilinenud suve algul paistis pilt väga nutune- viimase 20-30 nirum aasta. Aastate keskmine tavaliselt ikka 30 – 40 kg kevadise pere kohta..

Öeldakse, kui head ilma antakse pidi ka aiateibast mett tulema – tänavu juhtuski vist nii. Augustis „ tilkus“kärgedesse, midagi väga meeldivalt maheda maitsega, eriskummaliselt sitket, heleda liimi taolist kulda, mis kärgedest välja ei tahtnud tulla. Päris kanarbik, või mesikaste/lehemesi, või okkamesi oma värvi ja lõhna tõttu ka ei olnud – mõnes piirkonnas olla vahtrad augusti lõpus, paar nädalat sumisenud – mõnes piirkonnas kahtlustatakse kõrkjamett – kusagil pärnade all hakkasid autokatused kleepuma ning eks ikka jumikad, ohaka liigid, põdrakanep, mailased, tubakalised ja paljud teised taimedki õitsesid ju kah veel..

Lungus – palusid mesinikud kolmel korral mahetalunik Meelis Visti, et ta veel oma suurt mesikapõldu ei purustaks, olgugi, et kõik riigipoolt antud tähtajad olid möödas. Ja mesikas ise muutus üha sitkemaks „võsaks“.Kui jahedate ilmadega ajas see põld ümbruskonna sadakond mesilasperet tigedaks, kuna lõhn oli- korjet aga ei andnud! Siis lõpuks augustis, suve saabudes oli mesilasperedel seal pidu – mesikapõld lausa sumises. Suured, suured tänud mesinike poolt, austatud - vastutulelikule Meelis Vistile – tänu temale sai Lungu piirkond hilist korjet. Kogu Käru vald vajab kilbile tõstmist – kuna terve valla põllumehed tegelevad mesinike rõõmuks ainult maheviljelusega.

 

Jaheda suve tõttu - sülemlema

Juba teist aastat, kippusid mesilaspered rohkem sülemlema, kui tavaliselt – just ilmade tõttu, tarurahvas korjele ei pääsenud kuid uued põlvkonnad hauet ju kasvavad peale.

Paljud suurmesinikud väidavad, et neil mesilaspered ei sülemle – kuid sellisel suvel, nagu tänavu avastasid nemadki, et sülemid on parimatele korjealadele lahkunud..Juba mitmendat hooaega üllatavad sülemitega, ka kõige n. ö. sülemlemiskainemad ja „siniverelisemad“ mesilastõud ja liinid...Samas kohalik – põhjamaa tume mesilane on vaata, et kõige kannatlikum ja leplikum sülemlemise, ilmastiku ja ka talvitumise suhtes, keda suurmesinikud ei pea.

Loodus ei salli tühja kohta: mesilasperede suured talvekaod – mõnes piirkonnas rohke agromürkide kasutamine, tugevasti saastunud elukeskkond – monokultuurid - põlislooduse/ka rabade hävitamine – liigivaene puupõllundus jm. liigirikkuse vähendamine – kahjustab tugevasti õietolmust toituvaid putukaid ja kogu mesindust. Selletõttu on sülemlemise/paljunemise tung – looduse taastumiseks – tasakaalu saavutamiseks igati vajalik. Enamus mesinikke muidugi sülemitega peresid ei paljunda – tuhanded sülemid, mis oma põlikodu otsima lähevad – enamuses siiski kaovad/hukkuvad, kuna puuduvad lihtsalt õõnsad mesi-puud põlismetsas...

 

Kasvab peale uus põlvkond tublisid mesinikke

Rapla maakonna oma mesindusorganisatsioon on mesinike suureks rõõmuks varjusurmast ärganud. Tublid eestvedajad on Viktor Reino Kehtna v, Ülo Sild Kaiu v, ja Ene Laur Raikküla v. Juba mitu aastat korraldatakse huvitavaid õppepäevi. 2015 kevadel külastasid Raplamaa mesinikud Sergei Kozlovi mesilat ja kärjetööstust Habajal. Nüüd augustis lubas Tago Holsting mesindushuvilised oma mesilasse Pahklas. Tago on sisuka/targa ja sorava jutuga, hea lektor ning tubli mesinik. Kohal olid küll enamuses aastakümneid mesilasi pidavad, suurte kogemustega mesinikud, kuid küsimusi ja arutelu jätkus....Kuna aastad on sedavõrd erinevad.

 

Elektroonika tungib ka mesindusse..

Mai algul toimus ETV-s saade Ajujaht – kus grupp nutikaid mesindushuvilisi üritasid toetust saada elektroonilistele tarukaaludele. Nad jäid tollest nutikuse toetusest küll ilma, kuna arvati, et sihtrühm on liiga väike – 6000 Eestimaa mesinikku – kes oleksid paikkondade viisi, just reaalajas - jooksvast korjeinfost – tarukaalu muutumisest huvitatud, ei tulnud nagu otsustajatele meelde.

Mina muretsen selle projekti juures rohkem mesilasperede tervise pärast, et kuidas nad suudavad järjekordseid elektroonilisi seadmeid taluda – oma orienteerumise võimet säilitada - elektroonilises infoväljas, mis saadab pidevaid näitusid tarukaalumuutuste kohta. Tarukaalud ei ole mingi uus teema – need on mesinikel sada aastat abiks olnud – peegeldamaks tegelikku korjet ja tarus toimuvat. Ainult seni on see üldsuse jaoks olnud tagantjärgi tarkuseks, millega pole suurt midagi peale hakata. Ka näiteks rajakaamerad metsamesilatest oleksid mesinikele ju väga abiks...näiteks, kuidas noorte mesikäppade koolitamine tänavu Ohulepas käib.

Kolme pojaga emakaru jäi metsanotsude söödaplatsi rajakaamera pildile. Too , imeline loodusmälestis – oma kolme järeltulijaga on jõudnud seal, Ohulepa kandis hävitada ~ 30 mesilasperet ning mesinikele suurt tüli tekitanud. Kohalik tubli jahimees, Raul Uudam juhtus karuga koos ühte mesilagruppi, kui nägi eemalt, et taru on kõrgel õhus, kuid emakaru lasta ei tohi ...Ta koolitab oma juntsusid ka järgmisel aastal veel mesikäppadeks – loodusfilmijad, kus te ometi olete? Tänapäeva karud on kohanenud valguse, muusika, lõhnade jms., mida nad veel hiljuti kartsid! Käru valla Rumbi külas sõi õunu aga selline karu, kes lapsepõlves polnud kärgi saanud – ajas tarude korpuseid viltu, kui neist õunapuude juurde mööda kõndis... kuid mesitarusid ei puutunud.

Nii, et mesinikel ja mesilasperedel tuleb leida oma koht päikese all - mesikäppade ja glüfosaadi saaste - Roundupi vahepeal, et siin maailmas ellu jääda.

Kõigile mesinikele head lestatõrjet ja talvitumist soovides,

austusega,

mihklipäeval 2015