Sülemlemise indikaatorid?

Pronksmedal (100p.)

Kas kogenud mesinikud oskavad öelda, millised indikaatorid eelnevad vahetult sülemi väljumisele? Üks asi peaks olema suur sumin. Kas ka temperatuur võib tarus sel hetkel tavapärasest kõrgem olla? Võibolla veel midagi? On ehk keegi staažikamatest mesinikest enda jaoks ülestähendusi teinud?

Mõte on see, et kas saaks taru kuidagi monitoorida ja sülemi väljumise hetke tuvastada, et siis mesila poole punuma pista ja loodetavasti sülem lähedalolevalt oksalt kasti raputada?

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Pronksmedal (100p.)

Sülemlemise indikaator*

Miks üldse on vaja pere lasta sülemlema? Mõistlik oleks rakendada mingeid meetmeid välistamaks sülemlemist.

Pronksmedal (100p.)

Sülemlemise vältimine

Mulle tundub, et kui mesilased tahavad sülemleda, siis kes olen mina et neile seda keelata? Kui neil on aastatuhandetega selline tung välja arenenud, siis järelikult on ta ennast ka õigustanud. Nagu varem juba maininud olen, siis toodang on minu jaoks vähetähtis, pigem üritan aru saada mida mesilased ise oma instinktide põhjal tahavad ja neid siis jõudumööda toetada.

Pronksmedal (100p.)

Thucar üllatab jällegi !

Thucar, Teie jällegi üllatate oma toreda arusaamisega mesilastest ja loodusest üldse ! Aga noh ega kõik ei pruugigi sellest ühtepidi aru saada. Nii, et ärge heitke meelt, kui keegi ikka oma arvamuse avaldab, olgu see siis õige või väär!

Oma kasumi (meetoodangu) saamisega piirame sülemlemist, mesilaste paljunemist üldmastaabis, ja samas taimede tolmendamine ju väheneb. Ja meie kasum toitu (inimtoitu) andvatest taimedest lendab samas teistpidi ikkagi korstnasse! Aga selline on elu, ja milles siis lapsed süüdi on!?

Serk -Tartumaalt

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

sülemlemine

Tõsi - sülemlemine on mesilaste loomulik tung, mis on välja arenenud miljonite aastate jooksul. Tegu on mesilasperede paljunemise loodusliku viisiga. Kui maailm oleks selline, nagu ta veel sada aastat tagasi oli, poleks mesilaste kontrollimatu sülemlemine eriline probleem - meetoodangus, jah, oleks kaotus, aga mesilased poleks ohus. Sada aastat tagasi oli mesilasi nii palju, et väga "öko" õlgtarud pandi koos mesilastega pressi alla ja nii seda mett toodetigi. Alati tuli kusagilt sülemeid peale.

Nüüd on meil 21. sajand koos haudmehaiguste (sisuliselt likvideeris Euroopa tumemesilase 20. saj. esimesel poolel), varroalesta ja viirushaigustega. Sülemina metsa põrutanud ja ennast väga "ökolt" puuõõnde (või plastkanistrisse või plekktünni või autorehvi) sisse seadnud mesilaspere peab vastu aasta või heal juhul kaks. Siis tapab ta lest vms.

Sülemlemise ärahoidmiseks on lihtne meetod, mis simuleerib looduslikku protsessi. Perest eemaldatakse koos paari kooruva haudmega kärjega ning neid kärgi katvate noorte mesilastega vana mesilasema ja asetatakse uude tarru. Vanasse jääb palju töömesilasi ja lahtine haue (sh. kindlasti munad ja paaripäevased vaglad). Seda nimetatakse kunstlikuks sülemiks. Mesilaspere on "ära sülemlenud" ja mesinik on "sülemi" ohutult kontrollitud tingimustesse asetanud. See on proaktiivne tegevus, millega mesinikud peavadki tegelema.

Nutiasi, millega sülemi väljalend distantsilt kindlaks teha, on poolik lahendus, sest ei garanteeri sülemi kättesaamist. Mesilasema tiiva lõikamine on ka poolik lahendus, sest ei kaota perel tekkinud sülemelemistungi - kui ei demareeri vms. siis läheb sülem noore mesilasemaga hiljem ikkagi. Ja see on kõik reaktiivne tegevus.

Lühidalt kokku: Kõik, mis on pealtnäha "öko", pole seda mitte. Asjad, mis on esmapilgul tööstuslikud, võivad olla vägagi öko. Sildistamine on tavaliselt viigilehe asetamine aukudele teadmistes

Pronksmedal (100p.)

Tänud kaasa mõtlemast ja

Tänud kaasa mõtlemast ja arutlemast, TH.

Palun mulle mitte pahaks panna, et ma antud juhul natukene vastu vaidlen või teise vaatenurga võtan. Ma saan täielikult aru kutselistest mesinikest ja nende puhul vajadusest asju kindlal viisil teha - kuna lihtsalt suurema perede arvuga on see mõistlikum. Samas üritaks ma ikkagi aru saada ja juhinduda mesilasest.

Selle kohta, et metsa läinud sülemid hukkuvad, oleks hea ka mingisugust uurimusmaterjali lugeda.

 

Inglismaal 2016 aastal avaldatud uurimustöö, mille üheks autoriks on näiteks Thomas D. Seeley - Cornelli ülikooli professor kes on väga paljude viimasel paarikümnel aastal tehtud mesilaste- ja eriti sülemlemise teemaliste avastuste taga.

Uurimustöö käigus uuriti, miks metsa läinud pered ei hukku aasta-paariga hoolimata igasuguse ravi puudumisest. Uurimuse käigus tuvastati, et mingil põhjusel on metsas puu sees elavas mesilasperes näiteks lesta arv 100 mesilase kohta väiksem kui mesiniku tarus. Põhjuseks peeti kahte asjaolu - esiteks on metsas elava mesilase eluruum tavaliselt tunduvalt väiksem kui korpus- või ka meie lamavtaru. Teiseks põhjuseks oli just sellest samast väiksest eluruumist tingitud tihedam sülemlemine. Sülemlemisega kaasnevad haudmevabad perioodid mille käigus peatub ka lestade sigimine.

Katse tingimuste ja tulemuste kohta täpsemalt on igal huvilisel võimalik lugeda algallikast: http://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0150362

Kuid mõned väljavõtted: Katse kestis 22 Mai 2012 kuni Aprill 2014. KAtses osales kokku 24 taru. 12 imiteerisid metsikut eluruumi (kogumaht 42L) ning ülejäänud 12 olid suured tarud, kogumahuga kuni 168L. Väikeses tarus sülemlemist ei piiratud, suures tarus reguleeriti sülemlemist haudmepesa laiendamise ja emakuppude murdmisega. Mitte mingisugust ravi tarud ei saanud.

Väikestes tarudes oli varrolesta arv 100 mesilase kohta pidevalt kõvasti madalam kui suurtes tarudes.

Katse lõpuks oli hukkunud suurtest tarudest 10, väikestest 4

Esimese suve lõpuks näitasid 7 suurt taru 12'st haiguste märke, peamiselt DWV (Ei tea Eestikeelset vastet: Deformeerunud tiiva viirus?) samal ajal ei näidanud ükski väikestest tarudest haiguse märke. Aprilliks 2014 olid kõik 7 haigustunnustega peret hukkunut.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Seeley'le vastu ei vaidle...

... sest ta on mu lemmikmesindusteadlane. Vastupidi - täiesti nõus, sest sülemlemine on üpris tõhus lestavastase võitluse meetod. Väidan siiski, et kontrollimatu sülemlemine on lõppkokkuvõttes mesilasperesid nõrgendav. Lisaks parasiitidele ja haigustele tuleb mängu sülemlemisalti geeni tugevnemine, mis viib lõpuks korduvale sülemlemisele ühe hooaja jooksul. See tähendab, et elujõuliseks osutub lõpuks (eeldusel, et leiab hea pesitsuspaiga) ainult esimene sülem, kuna ainult sinna jätkub piisavalt töömesilasi. Järgnevad sülemid on järjest nõrgemad ja ka vanasse pesapaika jääb lõpuks kestmajäämiseks liiga vähe töömesilasi. Mesilased on lõppude-lõpuks troopilised putukad, kes parasvöötmesse tulid alles ca 100 000 aastat tagasi. See on 30 miljoni aasta jooksul kujunenud ja troopikas turvaliseks tõdetud elukommete muutmiseks tühiselt lühike aeg.

Seeley on põhjalikult uurinud ka New Yorgi osariigi Ithaca maakonna metsadest leitud metsikut, puuõõntes pesitsevat ja aastaid lestatõrjeta hakkama saanud mesilasperede kolooniat. Ka see saab hakkama ainult tänu sülemlemisele, aga hukkumisprotsent on siiski suur, sest häid pesapaiku kõigile ei jätku.

Lõppjäreldus on ikka, et inimese abita jäävad mesilased tänapäeval hätta. Kui Seeley oleks oma uuringute tulemusel jõudnud arvamusele, et sülemlemist ei tasu takistada, oleks ta selle ka välja öelnud - tal on selleks kaalu küll ja veel.

Pronksmedal (100p.)

Sellisele järeldusele Seeley tegelikult ju jõudiski...

Tema käis muidugi välja lahendusena mitte vaba sülemlemise lubamise vaid paremini mesiniku poolt kontrollitava sellesama Teie poolt varem mainitud kunstliku sülemi tegemise. Samas kunstliku sülemi ja loodusliku sülemlemise ainukesed erinevused seisnevad ju selles, mis sülemina lahkunud mesilastest edasi saab. Kas jätkavad sama mesiniku teises tarus, mõne teise mesiniku sülemipüünises või metsas puu sees.

The results of this study point to a management practice whereby colonies could be housed in large hives, manipulated for honey production, not be treated with miticides, and yet not succumb to Varroa and associated viruses. Specifically, this study suggests that splitting colonies—a practice in which the queen and a portion of the adult bees and brood are removed from a colony and placed in another hive to produce an additional colony, meanwhile the original colony rears a replacement queen—might be an effective way to reduce mite populations in large colonies managed for honey production [32]. The splitting of a colony results in a broodless period in the colony, and this may limit the infestation rate of Varroa in managed colonies in the same way that swarming evidently does in wild colonies. It may also, however, depress a colony's honey production. We suggest that further research should be done on the use of colony splitting as a non-chemical method for reducing Varroa in managed honey bee colonies.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

QED

Siis on asi selge: kontrollimatu sülemlemine on out ja kontrollitud sülemlemine on ok. Muidu võis kellelegi jääda vale mulje, et las sülemlevad, see on väga hea

Jõudu!

Pronksmedal (100p.)

Taaskord arusaamatu väide...

Kust kohast antud uurimuses tuli välja, et loomulik sülemlemine on halb ja kontrollitud sülemlemine hea? Mina näen nende vahel ainult võrdusmärki.

Pronksmedal (100p.)

Selles suhtes on sul

Selles suhtes on sul kindlasti õigus, et kui mesilased tahavad sülemleda, siis selle maha surumine - kuppude lõhkumine, ema puuristamine jmt, pole just kõige mõistlikumad tegevused.
Kuid on olemas rida mesinustehnilisi võtteid, mis hoiavad või vähendavad mesilaste sülemlemistungi, nt. tõuaretus, taru konstruktsioon, laiendamistehnika jne.

Kui aga mesilastel on ikkagi tekkinud sülemlemistung, ka siis saab rakendada erinevaid tehnikaid, et soovimatut sülemi ära lendamist ei toimuks, nt. Snelgrove'i meetod jne.

Pronksmedal (100p.)

Saab vs peab?

Saan aru, et on mitmeid meetodeid sülemlemise ära hoidmiseks ning mõistan ka täielikult, et kutselise mesiniku jaoks on iga "lendu läinud" sülem kadu. Olgu see siis vähenenud toodang selle arvelt, mida ära lennanud mesilased korjata oleksid võinud, või kasvõi saamata jäänud tulu mis oleks võinud saada kui oleks kunstliku sülemi teinud ja saadud uue pere maha müünud.

Minu jaoks jääb hetkel segaseks siiski see, kas mesilase enda heaolu silmas pidades - mitte ühe mesitaru, mesila, mesiniku ega isegi mesindusaasta mõistes vaid palju suuremat pilti vaadates, on sülemlemise ära hoidmine ja metsa puu otsa mitte laskmine see kõige õigem tegu?

Mainin siinkohal ennetavalt ära, et paluks mulle mitte laiskuse pattu kaela määrida, et ma va laisk ei viitsi mesilastega niipalju toimetada, et sülemlemise vastaseid toiminguid ette võtta. Ma vist istuks päevad otsa käsipidi tarus kui vaid saaks.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

loomakasvatus

Vbl aitab analoogia selgitada... Kui kaua peavad looduses vastu metsa lastud veised, hobused, lambad jne.? Mis saab siis, kui need metsikud kodustega sugu tegema hakkavad? Miks meil parasjagu jälle marutauditablette idapiiri lähedal laiali loobitakse? Miks metssigadele genotsiid välja kuulutati? 

"Meveda" ja "Muhe mesi" otsivad igal aastal pädevat hooaja-tööjõudu. Seal saaks päevad otsa (mitte ainult) kättpidi tarus olla, nii et sügiseks on isu läinud.

Pronksmedal (100p.)

Maksahane kasvatus ja puurikanad

No kui läheme äärmustesse, siis läheme ehk täiega? Haned, keda torust otse makku toidetakse, lehmad, kellel küljes olevast august toitu otse makku manustatakse - see kõik on ju tore kaasaegne loomapidamine?

Pronksmedal (100p.)

Kahtlustan, et küsimuse

Kahtlustan, et küsimuse vastus peitub selles, milleks üldse mesilasi pidiada. Mina olen hobimesinik, kuid ma kindlasti ei pea mesilasi selleks, et mingit metsas elavat populatsiooni suurendada. Mis mesilasele hea on, sellele ei oska paraku ükski inimene vastata ning selle üle pidevalt heietada on üsna mõtetu. Kui sulle pakub naudingut mesilaste sülemlemine siis miks mitte, eks hobid ongi ju selleks. Pead aga arvestama, et enamus mesinike (sh. hobimesinikud) peab mesilasi mee saamise või tolmendamise eesmärgil ning nedel on sinu eesmärki üsna raske mõista.

Pronksmedal (100p.)

Super, tabasite väga õiget naela, Heiki

Salamisi ma sinnamaale tahtsingi jõuda, et keegi selle punkti minu eest tõstataks - hobimesinik võiks oma mesilasi pidada selliselt nagu ta seda soovib. Muidugi ideaalis eeldusel et mesilaste suhtes heaperemehelikult käitutakse.

Hetkel on üldlevinud arvamus, et sülemlemist PEAB kindlasti takistama. Kes seda ei tee on rumal, laisk, lohakas või mõne muu huvitava sildiga. Ka austatud TH lause "Muidu võis kellelegi jääda vale mulje, et las sülemlevad, see on väga hea" ei jäta algajale mesinikule eriti kahetimõistmise ruumi, kuidas mesilasi "päriselt" peaks pidama.

Seetõttu sarnaste väidete puhul oleks väga tore, kui väidetega käiks kaasa ka mingisugune viide väidet toetava materjali kohta. Vanemad ja kogenud mesinikud teavad tihti juba ise kuidas oma mesilasi pidada ning nende kogemusi ja harjumusi muuta ei olegi eesmärk. Minu eesmärk on enda ja ehk ka mõne teise alustava mesiniku jaoks välja selgitada, kas kõik mida aastaid teatakse ja tehakse ka tegelikult see ainuõige ja kõige parem või ollakse kohati lihtsalt vanades tavades kinni.

Pronksmedal (100p.)

<a title="Vaata kasutaja

<a title="Vaata kasutaja andmeid" href="https://mesindus.ee/k/thucar" rel="nofollow">Thucar</a>l kirjutas:
Minu eesmärk on enda ja ehk ka mõne teise alustava mesiniku jaoks välja selgitada, kas kõik mida aastaid teatakse ja tehakse ka tegelikult see ainuõige ja kõige parem või ollakse kohati lihtsalt vanades tavades kinni.

Õige ja vale on üldse väga subjektiivsed kriteeriumid, kindlam on rääkida ratsionaalsest tegevusest eesmärgi saavutamisel. Ning jällegi jõudsin eesmärgi juurde.
Kui eesmärgiks on meesaak, siis sülemlemine üldjuhhul ei tõsta efektiivsust, kuigi A.Rohtla on kirjeldanud ka situatsiooni, kus sülemlenud ja sülemi perst kokku saadi suurem saak kui keskmiselt sülemlemata perest, kuid sellge kaasnevad riskid ja lisatöö toob siiski efektiivsuse alla.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

päris nii ei ole...

... et igaüks peab oma mesilasi nii, nagu soovib. Muidugi on erinevatel mesinikel erinevad võtted, eesmärgid jne. jne, aga mesilased on Eesti seaduste järgi põllumajandusloomad ja mesinikud loomapidajad. Neile kehtivad kõik reeglid, mis teistegi loomapidajate puhul.

Omaette küsimärk on "heaperemehelikult"... Mida keegi selle all mõistab? Riigi poolt hindab looma pidamise heaperemehelikkust VTA. Kui neil endil kompetentsist puudu jääb, saab nõu küsida mesinikelt, kellele Kutsekoda on väljastanud kutsetunnistuse. Kas metsa lendavad sülemid loetakse heaperemeheliku loomapidamise osaks (LKS § 4 - looma hülgamine)? Ma väga kahtlen.

Kui VTA (ja ekspert ehk kutsega mesinik) hindavad loomapidamise tingimused mitterahuldavaks, saab VTA Loomakaitseseaduse alusel algatada loomade äravõtmise ja kohalikule omavalitsusele üleandmise.

Loomakaitseseaduses on ka selline lõik:

§ 31. Loomapidamisalased teadmised

 (1) Loomapidajal peavad olema looma tervise ja heaolu tagamiseks vajalikud teadmised looma anatoomiast ja füsioloogiast, loomaliigile omastest käitumisharjumustest ning loomakaitsenõuetest.

 (2) Tulenevalt loomapidamise eesmärgist või looma kuuluvusest teatud liiki või rühma peab looma pidamisega vahetult tegelev isik olema läbinud sellise looma nõuetekohase pidamise koolituse, kui käesoleva seaduse alusel on kehtestatud koolituse läbimise kohustus.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud koolituse läbimise kohta peab isikul olema tunnistus, mis tõendab, et isik võib vahetult tegeleda selles nimetatud eesmärgil peetava või selles nimetatud liiki või rühma kuuluva looma pidamisega.

 (4) Loomapidamise eesmärgi, loomaliigi või rühma, mille puhul looma pidamisega vahetult tegelev isik peab olema läbinud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud koolituse, ning loomapidamise eesmärgist või looma kuuluvusest teatud liiki või rühma tulenevad nõuded nimetatud koolituse kohta võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister.

Pronksmedal (100p.)

Oleme siis jälle ringiga tagasi alguses

Tänan seaduse selgitamise eest, TH. Kuid tundub, et esialgne teemapüstitus on väitluse käigus kaduma läinud.

Esiteks - paluksin viiteid sellel, et sülemlemine mõjub mesilasele (kas siis sülemile või tarru alles jäänud perele) kahjulikult ning seda peaks vältima.

Teiseks - minu esialgne küsimus oli just tingitud heaperemeheliku loomapidamise võtmes - soov teada millal sülem lahkuma hakkab, et saaks ta oksalt kasti raputada.

Pronksmedal (100p.)

th, ära nüüd sellist asja ka

th, ära nüüd sellist asja ka siia kirjuta, seda võivad lugeda ka isikud kellel puudub huumorimeel.

Pronksmedal (100p.)

Täpne sülemlemise aeg

selgub väga lihtsalt. Hommikul viskad taru juures jala üle põlve ja ootad. Kellel ei ole võimalik sel moel taru juures jalga kõlgutada, tõstab ise parajal hetkel vana ema koos kinnise haudmega uutele jalgadele või rakendab muid võtteid.

Pronksmedal (100p.)

teemapüstitus jäi toppama

Thucari teemapüstitus jäigi toppama. Hakati halama, et sülemlemine on see ja teine, ja et steriliseeritud (tiibade lõikus) mesilasemad on paremad ja nii edasi ja edasi! Aga see Thucari teema puudutab eelkõige vähemkogenuid-algajaid- ja hobimesinikke! Väga palju on neid, kes käivad tööl, ja kellel ei ole aega sülemlemise perioodil jalga üle teise visata. Lisaks veel Eesti kiuslik-muutlik ilm sellel perioodil (näiteks kevad 2018 !); otsi siis neid kuppe ja jahuta pesasid, ja kui veel kogemusi ka napib. Minu poole on pöördutud küll ja küll emaprobleemi küsimusega, näiteks selline olukord: otsis kupud ülesse, murdis kõik maha viimseni, aga tuli välja, et pere oli vahetult enne seda juba sülemlenud. ILMA MESINIKU TEADMATA! Siin tulekski Thucari teemapüstitusest abi otsida! Või siis kui tuleb töölt koju, avastab sülemi oksa küljes, vaja ette võtta abinõud et järgnevad sülemid sellest tarust ENAM ei tuleks- AGA MILLISEST?!

Aga muideks on selliseid hobimesinikke küllaga, kes saavad sülemist ja sülemlenud ( st.ületalve peetud) perest kokkku rohkem toodangut kui ühest sülemlemata perest! Jah tööd om veidi rohkem, aga selle kõige üle võib lõpmatuseni vaielda.

Sergei- Tartumaa

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja SPUNK pilt

Kas ikka toppab?

Kui tahame teada ,millal sülem väljub, siis vaja ju eelnevalt selgeks teha ,milleks seda väljumise aega üldse teada vaja on.

Kas omakasupüüdlikul eesmärgil ,et sülem enda kätte saada ja looduslikust tungist põhjustatud lahkumist takistada?

Või lillepärg peas õnnelikku suve soovides järele lehvitamiseks?

Kui keegi taob peaga vastu seina ,siis me ju ei aruta ,kuidas seda effektiivsemalt teha ,vaid seame kõigepealt kahtluse alla selle tegevuse mõtekuse.

Kui on sügav huvi mesilaste hingeelu vastu, siis üks võimalus on pisut eemale püsti panna kõikvõimalikud tarutüübid ja vaadata kas ja millise taru mesilased ise uueks elupaigaks valivad. Või on tulemus sama nagu mõnel loomapidajal, et ots otsaga koos, sügiseks on lehm lõpnu ja haina otsan.

Pronksmedal (100p.)

Edeneb

Kuigi siin foorumis arutelust kahjuks midagi konstruktiivset ei koorunud, leidsin väga huvitavat ja edasiviivat infot soovitud teema kohta mujalt. Tuleb välja, et mitte ainult sülemlemist vaid ka suisa pere tervislikku seisukorda on võimalik tarust kostuva heli põhjal üpris täpselt määrata. Esimene vastav seade on patenteeritud juba 1964. aastal.

Nokitsen vaikselt esimese prototüübi kallal.

Üks asi on sülemlemise hetk

Üks asi on sülemlemise hetk ja sülemi lahkumisega kaasnev, aga teine asi on sülemlemise meeleolu ning selle mõju toodangule ja pere arengule. Ilmselt oleks võimalik tuvastada mingeid lõhnaaineid või heli, mis sülemimeeleoluga kaasnevad. Ma arvan, et üks võimalus oleks jälgida ka taru kaalu muutumise ja ilmade suhet + väljalende. Ühesõnaga võimatu ei ole, aga sülemi väljumise hetke siit ikkagi otseselt ei saa. Sülemi väljumise hetk on suuresti seotud ilmaga. Kui kupp kaanetatud, siis sobiva ilmaga on minek. Kui ilm halb ja vana ema pole ära lennanud, siis võib näiteks kuulda noort ema kupus laulmas (ja vana talle vastamas). See annab aimu sellest, et lähiajal on sülemi lahkumiseks viimane hetk. Kui mesinik hakkab vahele segama näiteks kuppude eemaldamisega, siis võib sülem suvalisel hetkel tulla näiteks kohe pärast kuppu munemist ja võib ka üldse mitte tulla.

Mis puudutab sülemlemise vältimise kasu mesilastele kui liigile, siis kindlasti võivad pered ennast tühjaks sülemleda ja paljud sülemid ei jää ellu. Samas rikastab see genofondi ning lõpuks on looduslik valik suhteliselt toimiv süsteem. Mesilase kui liigi jaoks ei ole ka 99% hukkumine võibolla üldse halb, kui tänu sellele tuleb restart ja vabanetakse hetkel selgelt ilma ravita kontrollimatutest haigustest. Samuti on sellise kiire ja vaba paljunemise tulemusena võimalik sobiva kohastumise tekkimine. Hetkel on selge, et tõuaretuse käigus eelistatakse rahulikke ja sülemlemiskaineid ning veel mingeid omadusi, mis loodusliku valiku käigus võibolla oleksid elimineeritud. Paraku meil on 21. sajand ja see kõik on filosoofilise tähtsusega. Inimene reguleerib ja muudab kõike ning peab otsima lahendusi vigade parandamiseks, sest muidu võib looduslik valik natuke pikemas plaanis hoopis inimese liigina elimineerida.