Apis mellifera Varroa Destructor resistentsuse uuring

Pronksmedal (100p.)

Avaldati uuring, mis uuris neljas Euroopa erinevas asukohas (Norras, Rootsis ning kaks Prantsusmaal) peresid, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on ilma ravita elanud minimaalselt 17 aastat. Vaadeldi mesilaste käitumist haudme hoolitsemisel. Selgus, et mesilastel on välja arenenud komme haudmekannusid lahti kaanetada, kontrollida nende sisu ja siis vastavalt vajadusele kas sees olev nukk ohverdada ja tarust välja visata(kui tuvastab lesta olemasolu) või siis kärjekann uuesti kinni kaanetada.

Lisaks täheldati, et mesilastel on välja arenenud oskus lestadega kärjekannusid üles leida ja  just nende kontrollimisele keskenduda.

Artikli viide: https://www.nature.com/articles/s41598-018-26001-7

Autorid: Melissa Oddie, Ralph Büchler, Bjørn Dahle, Marin Kovacic, Yves Le Conte, Barbara Locke, Joachim R. de Miranda, Fanny Mondet & Peter Neumann

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Lahtine uks

Nagu arvata oligi, oli Rootsi puhul tegu nn. Gotlandi populatsiooniga. Ravita vastupidavaid mesilasperesid on juba pikka aega aretatud. Tõsiasi on, et sellised pered pidamiseks ei sobi - no ei ole võimalik pidada. Majanduslikust mõttekusest ei räägigi. Neid aretatakse selleks, et päris tõuaretajad saaksid ristamise abil lisandada kõrgendatud hügieenkäitumise geeni muudelt omadustelt pidamiseks paremini sobivatele tõuliinidele. Nn. treatment-free kogukond leiab sellises tegevuses muidugi õigustuse jätta pered ravimata/hooldamata, võtmata arvesse, et need, kes teadus(aretus)eesmärkidel mesilasi ei ravi, on oma mesindustegevusega kolinud teistest mesilasperedest võimalikult eraldatud kohta ning ajavad oma asja teadlikult. 

Sealsamas Rootsis on lestaravi kohustuslik ning luba jätta ravimata väljastatakse erijuhtudel teadus- ja aretustööks.

Pronksmedal (100p.)

Rootsi on ju vaid üks neljast

Tänud tagasiside eest, TH. Ka prantsusmaa kolooniate algupärases artiklis on ära märgitud, et ravi saanud ja mitteresistentsed mesilased olid tootlikkumad, ehk majanduslikult mõttekamad. Seega meetootjale ei ole käesolevas uuringus vast tõesti midagi huvipakkuvat.

Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

möödarääkimine

Uuring on loomulikult huvipakkuv. Ainult et selle tulemused on juba aastaid teada. Sedasama nn. Gotlandi populatsiooni on korduvalt uuritud ja tulemusi avalikustatud.

Juhani Lunden Soomest, kes on Eestiski oma tööst rääkimas käinud, tegeleb mitteravitavate tõuliinidega aastaid - on kõik pered välja surnud ja on ka olnud häid tulemusi. Häid tulemusi jagab ta Saksa buckfasti-aretajatega. Eesmärk on ka temal leida geen, mille saaks üle kanda "normaalsele" mesilasele.

Tean, et ka Eestis on "mesinikke", kes kuulutavad, et nad ei ravi oma mesilasi lesta vastu, sest "loodus peab saama oma valiku teha". Paraku pole neil selliseks tööks ettevalmistust ega oskusi ja teglevad nad sellega keset teisi mesilaid, levitades lesta ka mesilates, kus mesinik sellest lahti saada üritab.

Kõike võib teha ja uurida tuleb ja uudishimu ning katsetamine on hea, kui see põhineb vastaval ettevalmistusel ja oma tegevuse tulemuste teadvustamisel.

NB! Meetootjale oleks lestakindel mesilastõug vägagi mokka mööda, sest aitaks toodangu omahinda alla tuua. Muidugi eeldusel, et selline mesilastõug mingi muu nurga alt tootmiskulusid jälle üles ei vii. Sellise tõu(liini) aretamisega tegeletakse nii USA-s (Marla Spivak, USDA mesinduslabor) kui ka Euroopas (nt. Arista Fond)

Pronksmedal (100p.)

Uuringu uus avastus

Kui “hügieenilise” geeniga mesilasi on ka varem jälgitud ja ka aretada püütakse - mida ka Juhani Lunden teeb, siis käesoleva uurimuse raames avastati teine, autorite arvates olulisem käitumismuster. Selleks on just see haudme lahti ja kinni tagasi kaanetamine. Kuna lesta areng kannus olles on ääretult tundlik muutlike tingimuste suhtes, siis selline haudme “tuulutamine” on see, mida antud juhul peamiseks teguriks peetakse. Esiteks seetõttu, et ta häirib või peatab lesta arengu, teiseks seetõttu, et tavalisest haudme välja rookimisest erinevalt ei hukku kannus arenev mesilane. Seega ei mõju selline lesta “tõrjumine” pere suurust pärssivalt.

Ning tähelepanuväärseks muudab selle leiu asjaolu, et selline käitumismuster on välja arenenud neljas erinevas kohas üle euroopa samaaegselt. Mis viitab justkui sellele, et tegu ei ole inimese aretatud omadusega vaid loomuliku evolutsiooniga.