Nüüd ma siis tean , miks

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

mesilased ei taha külastada rapsi . Ometi kord sain kinnitust tähelepanekule , et kodu lähedal olevas rapsipõllus on üksikud mesilased . Asjalik kirjutis on ajaleht ''Mesinik'' siinilmutatud numbris - soovitan tutvuda !

Veel lisan nendele tähelepanekutele - aastaid tagasi oli nii - rapsil käinud mesilaspered muutusid kuidagi hullult agressiivsemateks , samal ajal teised pered metsagruppidest olid korras ja rahulikud . Nood pered kodu juures olevast grupist muutusid korjelt ka loiumateks .Paari aastaga toimus aga veel üks muutus , kui koheselt talvega välja ei läinud , mida juhtus ka imelikul kombel kolme perega kodugrupist juba esimesel aastal peale konkreetse rapsi ilmumist ! Konkreetne raps oli tugevakasvuline - taimed üle minu pea , kasv meeter kaheksakümmend !? Toona sai imestatud , mis imelik ''raps'' see selline on ??? Tume kuidagi värvilt ja hästi tugeva varrega !?
Mesilased hakkasid kasvatama järgnevatel aastatel hulganisti hauet , kuid meekorjest nagu õieti midagi ei kogunenud ... Paljunemine ehk sülemlemine oli lausa massiline . Sai vahetatud välja ka emad sülemlemiskainemate vastu ja polnud mingit abi nendele peredele , kes olid agressiivsemad ja ainult kasvatasid järglasi . Sai igat moodi proovitud ja lausa tüdimuseni nikerdatud ...
Samasugune muutus on toimunud ka naabrimemme väikeses mesilas .
Sülemeid sai ka tassitud metsagruppi siit kodu juurest ja nüüdseks pean tõdema , et metsagrupp on muutunud samuti agressiivsemaks ja pered kasvatavad ainult ''lihakeha'' ning selle asemel , et korjata , sülemlevad suure hoolega vaatamata sellele , et olen igati abinõud tarvitusele võtnud , et seda vältida !!!
On küll säilinud niiöelda tugevama liini pered - selles metsagrupis , nemad on korjelt tublid ja agressiivsusest pole juttugi , samuti on kodu juures olevas grupis sellised pered veel alles .
Kaua aega mõtlesin , et ise olen loll ja ju ma ikka midagi valesti teen või toimetan - aga vaat mis selgub hoopis , et muutuseid põhjustav tegur on vähemalt osaliselt tingitud millestki , mis meil põldudel kasvab !!!

Huvitav , kas teistelgi mesinikel on selliseid tähelepanekuid - andke julgelt tulla ...

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

minu kogemus

Mull on midai sarnast olnud kuid ma ei ole kindel et see sellest on. mul vöivad olla körgepinge liinist, voi muude taimede puudumisest.(ümber kaudu oli palju rapsi pölde.)Minu pered asusid 3 aastat körge pinge liini vahetus läheduses.(ligi kaudu 1mkörgepinge liinist ja 3m körgepinge trahvost. ma ei oska sulle kindlalt öelda millest mull tinkitud on. Seal olles kenasti arenesid (liha pered.) saaki aga näpu otsaga.

Kahtlen tugevalt, et

Kahtlen tugevalt, et süüdlane ainult geenimuundatud raps on.Rohkem usun viga mesiniku mütsi all. Kui ikka lugeda kõiki neid totrusi mida vaeste mesilastega tehakse siis ime küll et mõni pere veel alles on ja veel mett ka annab. Kallid mõne pere pidajad lugege ometi talve jooksul vähemalt mõni mesindusalane raamat läbi.Minu viimase aja suurim leid
on MESINIKU MAGUS ELU. Omanäoline ja väga hea.Ehkki aastate jooksul olen omandanud pea kõik eesti keeles ilmunu on see raamat meeldivalt
ERILINE
jaak0001

Kasutaja imrev pilt

Mesiniku magusast elust.

Kus selline raamat ka müüa on,olen huvitatud.Raamatukogusse igatahes veel jõudnud ei ole.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

hmhh

Jaak - mida siis nende mesilastega/peredega tehakse , et paneb imestama ...

Mesinikud võiksid avaldada omi tähelepanekuid rohkem - nii palju võin küll öelda , et juttu puhudes teiste mesinikega olen kuulnud küll seda , et rapsi õitsema puhkedes muutuvad mesilased millegi pärast rahututeks ja agressiivsemateks , ka kõige rahulikumate perede puhul on seda täheldatud .
Kas see võib olla GMO mõju või mõni taimekaitse preparaat , see pole neile , ega ka mulle päris täpselt veel teada ega polnud ka teistele selge , kuid antud artiklit lugedes kaldun arvama , et osaline tegur võib ju see GMO ka olla !!! ???

Raamat on tõepoolest hea ja lugemist väärt

süüdlene on raps

3 aastat tagasi oli endal ka esimene kokkupuude rapsiga. See oligi vist see kuum suvi ja suur meeaasta. Vahetasin just vana maja katust. Parandasin 2 päeva katust, pidevalt harjalaual, raps polnud veel õitsema hakanud. Kolmandal päeval hakkas põld kollendama, läksin siis katusle ja kohe kui pea üle harjalaua tõstin, sain sutsaka lagipähe. Olin lennuteepeal ees Ei saanud kohe arugi kui oli juba teine ja kolmas kallal. Panin siis varju pähe ja ronisin uuesti katusele, pidevalt tiirutas 1 või 2 mesilast ümber pea. Viskasin haamri nurka ja ronisin alla. Järgmine päev proovisin uuesti, kordus täpselt sama. Läksin aeda vaatama mis toimub. Ei jõudnudki veel taru juurde kui olid kallal
Selline probleem kestis täpselt 2 nädalat niikaua kui raps õitses. peale seda võisin jälle vabalt katusel turnida ja mesitarude vahel tegutseda, ilma et keegi oleks seganud.
Kui arvate, et mesilased tulid sellepärast kallale, et olid õllelõhnad ja higihais juures, siis eksite.
Puha lollus on väita, et on mesiniku viga kui rapsi õitsedes mesilased tigedaks lähevad.
Miks nad siis muul ajal tigedad pole?

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

väga hea

polegi ma siin ainus mesilastega tegeleja , kes seda ''rapsisündroomi'' täheldanud on - on ehk teisigi , kes sooviksid veel omi tähelepanekuid jagada , muidu on nii , et artikli autor Raimo Kiudorf , ja meie siin paari inimesega ...
Lootsin , et tuleb suurem vastukaja !

Ja Jaak 0001 - küsimus on endiselt õhus - ehk avalikustad , mida see ''vigane mesiniku mütsialune'' endast kujutab - usun , et on teisigi huvilisi , kes soovivad õppida ja tahavad teada , mida nad valesti teevad ?

Parimate tervitustega
Ain

Kasutaja NOORMESINIK pilt

Rapsisündroom

Tere-olen mesindusmaailmas nii algaja kui üldse saab.Sellel kevadel täitus minu salajane unistus ja sai soetatud kaks lamavatru koos peredega.Vaatamata viletsale suvele saime isegi mett-mille maitse oli hea kui mitte öelda,et vaga hea.Kas see on tingitud sellest,et oma....ei ...tea.Rõõm oli suur.Suve alguse mesi pärines raiesmikult(meie tarud asuvad suure raiesmiku ääres),aga suve teise poole mesi kahlustame võis olla segunenud ka rapsiga.Meil on siit linnulennult u.1 km rapsipõld.Kuid ka sellel meel pole viga-väga maheda maitsega.Ühesõnaga minu tähelepanek -----ma ei tea küll kui paika pidav see on aga kui aega sain käisin neid jälgimas kuhu võetakse lennu suund,ja minu üllatus oli suur.Kui vähegi ilm lubas liis tarust välja lennates mitte ei lennatud otse rapsipõllu suunas vaid keerati ots ringi ja lennati otse vastupidises suunas raiesmikule.Ma ei kujuta ette mida on seal korjata suve teisel poolel.......aga kui käisime raiesmikul koeraga kolamas ja uurimas mis seal õitseda võiks siis see mets-raiesmiku alune täitsa sumises ilusa ilmaga.....võta sa näpust siis.....Ühesõnaga mul mure nüüd.Elu läks nii,et mul on nüüd 10 taru.Ma isegi ei tea kas ma nendega hakkama saan....aga tuttava isa suri äkki .Mesi oli välja võetud kõik ja nad kartsid ,et mummud surevad nälga .Sai nad siia toodud ära toitetud-rohud pandud ja hiljem kinni kaetud.On oht,et ka järgmisel aastal on siis lähedal kuskil rapsipõld ja kui keegi seda rapsimett ei taha mis ma siis oma mummudega teen-kuhu nad siis vedada?Loen,et see on kohe probleem siisn see raps.Siin ümbruses on mesinikke-mõlemil neil on korpustarud vahemaad neil on u.2km -ja nende tarud kõrguvad kõik rapsipõllu ääres lausa!!!!!!Mis nad selle meega siis teevad?Ma kohe läheks ja küsiks aga nad on rändmesinukud ja ma ei tea kes nad on.Kas tasub üldse sellepärast muretseda?Kas jätta nii nagu on?Vot nüüd küll ei tea.....Parimate tervitustega Noormesinik

Hullud mesilased

Kui te mõni nädal tagasi telekast neid kaubanduse hulle päevi nägite, või neis ise osalesite , siis ei tohiks need agressiivsemad mesilased sugugi imelikud tunduda. Kui juba inimesed odavama kauba saamise himus panid nii, et turvaväravad maas ja naabril tatt lendas siis mis sa lollist loomast veel ootad. Ja kui keegi lennuteele ette jääb siis oma süü.
Korjemaa on mitutuhat hektarit, raamat ütleb 1,5 km raadiusega, mina pakuks 2 korda suurema numbri ja mis teeb siis 50- 100 ha rapsi, köömes.
Edu kõigile ja täitkem lüngad oma kupli all.
Kontrollida võiks praegu söödavarusi, sest nii mõnigi pere ei lõpetanud haudumist õigeaegselt ja karjuvad praegu näljast.
Tervitab Otu

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

Ärgitan vana teemat...

Avaldan siin ühe kirjutise    http://www.gmoseralini.org/republication-seralini-study-science-speaks/  (lõpus ka tõlgituna)

herbitsiid

KÜSIMUSTEGA, mis kõlavad järgmiselt ..

Rottidega viiakse läbi katseid, aga kuidas mõjub herbitsiid Roundup ehk glüfosfaat mesilaste tervisele, kui põldu on töödeldud nimetatud herbitsiidiga, mida ka aastaid on tehtud ja tehakse meil siin Eesti riigis, kui nii veel võib nimetada. Mida võib põhjustada GMO? Ja ärge tulge rääkima, et seda siin riigis pole - olgugi, et seda pole veel tõestatud .. ise mõtlen, et ega ilmselt ei tõestat ka kunagi selle GMO olemasolu - vähemalt siin riigikeses, kes on ju tarbijamaaks suurte poolt ette nähtud ...

Rootslased on leidnud, et mürk mõjub ka veel peale pinnase (põllu või muu ..) töötlemist veel 1-3 aasta lõikes. ka sattumisel vette!?

Kuidas mõjub see taimedele, kuidas läbi taimemahlade liikumise kevadisel õitsemise ajal aga mõjub mesilasperele tervikuna, kas keegist on seda uurinud? Kusjuures selliselt nagu seda on teinud Seralini oma töödes. Isklikult pole sääntet materjali leidnud !

Enda tähelepanekute põhjal pean tõdema järgmist.

Pole küll teada, millise mürgi mõju see olla võib (võib oletada, et see on glüfosfaat, või putukatõrje mingi kooslus), kuid sümptomid on järgmised.

Mida aeg sügise poole jõuab, seda pärsitum on mesilasema munemisvõime, mis siis, et tegu on noore antud emaga, kes suve alguses munes selliselt, et kõik vabad pinnad olid hauet täis ja mesilasi oli taru täis. Sügise poole oli vaba pinda küllalt tarus, kuid haue muutus järjest väiksemaks, kuni kahanes hoopiski selliseks 10 ruutsendimeetriseks platsiks ühel kärjel. Mesilasema (kogemused mitte ühest perest) muutus väheliikuvaks ja munemist võis täheldada minimaalselt, kui sedagi. Mesilasi jäi tarus järjest vähemks.

Ja ärge tulge siinjuures rääkima varratoosi ilmingutest .. olen neid mesilasi uurinud nii luubi, kui miroskoobiga) - lesta lihtsalt pole.

Söödetud olid mesilased nagu peab ja juba sügisel olid tarud tühjad selliselt, et kogu sööt oli alles ja kadunud olid mesilased. Tarudes ei ainumastki, kaasa arvatud ema. Mõnedest tarudest olen siiski mesilasi leidnud ja pole ka neil ega tarudes täheldanud ühtegi lesta.

Kui olnuks tegu varratoosiga, siis olnuks ju langetises surnud mesilasi ja suvel lesehaudmes ka lesta märgata, samuti tarudes .. - mida polnud, seda polnud.

Millega on siis seletatav niinimetatud mesilasperede hukkumine/hääbumine?

Fakt on aga see, et aataid on külvatud põldudele vahelduviljana rapsi - vahe ca 3 aastat !

Loodan, et viitsite selle pika kirjutise hoolega läbi lugeda ..

Kas on kaasamõtlejaid ja arutelejaid?

herbitsiid

Prantsuse teadlane Gilles-Éric Séralini, kes ühena vähestest julgeb rääkida GMO ohtlikkusest, saavutas kohtus olulise võidu. Tema teadustöö, milles kirjeldatakse GM-maisi ja glüfosfaadi vähki põhjustavat toimet rottidel, on saanud ohtra kriitika osaliseks ning biotehnoloogiafirmade PR-masinavärk on püüdnud seda matta samal moel, nagu farmaatsiatööstus tegi seda Andrew Wakefieldi tööga vaktsiinide ja autismi seoste vallas. Caeni ülikooli molekulaarbioloog Gilles-Éric Séralini süüdistati teadustöö andmete võltsimises, kohus aga otsustas, et Séralini ei ole oma töös valeandmeid esitanud.

 

Séralini on uudistes figureerinud juba 2012. aastast, kui ta avaldas esmakordselt oma kaheaastase teadustöö tulemused ajakirjas Food and Chemical Toxicology. Selle uurimuse käigus vaatles ta, milline on GM-maisi ja herbitsiidi Roundup mõju rottide tervisele. Séralini leidis, et rottidel esines oluliselt sagedamini tõsiseid kasvajaid ja nad surid oluliselt varem kui kontrollgrupi rotid. Töö avaldamisele järgnes ulatuslik kriitika ning 2013. aasta novembris võttis selle algselt avaldanud ajakiri töö enda andmebaasist maha, tuues põhjuseks väheveenva info ja ebausaldusväärsed järeldused. 2014. aasta juunis avaldati Séralini ja tema kolleegide teadustöö uuesti ajakirjas Environmental Sciences Europe ning sellega seoses tehti ka avalikkusele kättesaadavaks kogu uurimuse algne infokogum.

 

Aastatepikkune teadustöö GM-taimede toksikoloogiast

Séralini umbusk GM-toodangu ja sellel kasutatavate kemikaalide osas ulatub aga ajas palju kaugemale. Aastal 1999 asutas ta initsiatiivi Committee of Research and Independent Information on Genetic Engineering (geenmuundamise sõltumatu info ja teadustöö komitee, CRIIGEN), kuna leidis, et senised teadustööd GM-toidu turvalisuse kohta on ebaadekvaatsed. 2007. aastal avaldas ta koos kahe kolleegiga Greenpeace’i rahastatud uuringu, milles järeldati, et Monsanto MON 863 mais põhjustas rottidel terviseprobleeme. Euroopa Toiduohutusamet leidis, et teadustöös kasutatud meetodid on ebakorrektsed ning tulemused ei näita mitte midagi olulist.

Kaks aastat hiljem, aastal 2009, avaldas Séralini uue uuringu, milles analüüsis kolme erineva GM-maisi toksilisust, võttes arvesse ka Monsanto enda teadlaste poolt läbiviidud uuringu tulemusi. Taas leidis ta, et geenmuundatud maisi söömine põhjustas rottidel maksa-, neeru- ja südamekahjustusi. Ning taas leidis Euroopa Toiduohutusamet, et Séralini uuringu tulemused ei sobi neile. Samuti kritiseerisid Séralini tööd Prantsuse riiklik biotehnoloogia komitee ning Austraalia ja Uus-Meremaa toidustandardite amet.

 

Teadus räägib iseenda eest

2012. aasta septembris avaldati Séralini ja tema seitsme kolleegi poolt Caeni ülikoolis läbiviidud pikaajalise uuringu tulemused, milles leiti, et GM-maisis ja joogivees sisalduv glüfosfaat põhjustab rottidele tõsiseid tervisekahjustusi ja kasvajaid. Tolle uuringu tulemuste avaldamine meediale oli rangelt kontrollitud, mis tõi omakorda kaasa kriitikalaviini. Séralini uurimusele heideti ette, et uuringus kasutatud rottide hulk on liialt väike, seda liiki rottide puhul on kasvajate esinemissagedus iseenesest kõrge ning uuringu metoodikas leiti mitmeid vigu. Hoolimata fotomaterjalist selle kohta, mida GM-maisi söötmine rottidele kaasa tõi, keskendusid paljud riiklikud toiduohutusametid pigem uurimuse metodoloogia kritiseerimisele, mitte sellele, et seda teemat tuleks põhjalikumalt uurida.

Biotehnoloogia tööstus asus erinevate kanalite kaudu kohe avaldama survet, et Séralini teadustöö tagasi võetaks. Kuid lisaks laialdasele kriitikale leidis Séralini ka hulganisti toetust. 130 teadlase poolt alla kirjutatud avalik kiri avaldati ajakirjas Independent Science News ning Euroopa Toiduohutusametit süüdistati topeltstandardite kehtestamises. Paljud Séralini toetajad on osutanud, et tema teadustööde eiramine on murettekitav näide sellest, kuidas tööstus sekkub teaduslikku protsessi.

Molekulaargeneetik Michael Antoniou on kommenteerinud: “Vähesed uuringud peaksid vastu nii põhjalikule uurimisele teiste teadlaste poolt. Selle uuringu taasavaldamine peale ekspertide kolme läbivaatust on tunnustus selle kehtivusele ja ka nende teadlaste aususele. Kui keegi ikka veel kahtleb selle uuringu kvaliteedis, peaksid nad lihtsalt taasavaldatud tööd lugema. Teadus räägib iseenda eest.” Uus-Meremaa molekulaarbioloogia ja geneetika professor Jack A. Heinemann on nimetanud Séralini töö taasavaldamist “teaduskogukonna paindlikkuse oluliseks demonstratsiooniks” ning ta on avalikult hukka mõistnud selle, kuivõrd õela vastuvõtu osaks võib teadustöö saada, kui see tuleb avalikkuse ette ebamugavate leidudega.

 

Kaks kohtuasja

Üldise meediakära ja korporatiivse mainehävituskampaania kõrval on Séralini pidanud kaks korda ka enda au kaitsmiseks kohtutee ette võtma. Erinevalt muudest instantsidest on Prantsuse kohtusüsteem siiani Séralinit toetanud. 2015. aasta lõpus, vähem kui kuuajase vahega, saabus teadlase jaoks positiivne kohtuotsus kahes erinevas kaasuses. 6. novembril 2015 tunnistas kohus, et Prantsuse ajakiri Marianne ja ajakirjanik Jean-Claude Jaillet on süüdi Séralini ja tema meeskonna laimamises, kui nad nimetasid Séralini tööd “teadusalaseks pettuseks”. Lisaks mainis kohus, et esimene pettuses süüdistaja oli väljaandele Forbes kirjutanud Henry I. Miller. Miller on varem tegelenud lobitööga, lükkamaks ümber sigarettide suitsetamise ja kopsuvähi seost.

Sama aasta 25. novembril langetati samasugune kohtuotsus endise Prantsusmaa biomolekulaarse insenerluse komisjoni (Biomolecular Engineering Commission, BEC) juhi Marc Fallouse’i kohta, kuna see oli kirjeldanud Séralini tööd kui “võltsingut”. Huvitav on sealjuures asjaolu, et Fallous kasutas oma seisukoha tõestamiseks teise teadlase võltsitud allkirjaga seisukohta.

Séralini uurimuse avaldamise ja tagasivõtmise vahel avati ajakirjas Food and Toxicology Journal uus ametikoht – biotehnoloogia toimetaja. Seda tööd asus tegema endine Monsanto töötaja, kes aitas veenda ajakirja peatoimetajat Séralini tööd tagasi võtma. Enam kui kolm aastat hiljem ei ole aga Séralini ning tema meeskond kuhugi kadunud. Nad võitlevad järjekindlalt selle eest, et GM-taimede kohta tehtaks rohkem sõltumatuid teadustöid ning et nende endi tehtud töö unustusse ei vajuks. Séralini umbusku GM-taimede osas on kinnitanud ka paljud teised sõltumatud teadlased. Eelkõige näitab Séralini võitlus aga seda, et biotehnoloogiatööstus võitleb väga jõuliselt sõltumatute teadlaste vastu, kelle arvamus ohustab tööstuse huvisid.

- See more at: http://www.telegram.ee/maailm/48115#sthash.FgozCx49.dpuf

Prantsuse teadlane Gilles-Éric Séralini, kes ühena vähestest julgeb rääkida GMO ohtlikkusest, saavutas kohtus olulise võidu. Tema teadustöö, milles kirjeldatakse GM-maisi ja glüfosfaadi vähki põhjustavat toimet rottidel, on saanud ohtra kriitika osaliseks ning biotehnoloogiafirmade PR-masinavärk on püüdnud seda matta samal moel, nagu farmaatsiatööstus tegi seda Andrew Wakefieldi tööga vaktsiinide ja autismi seoste vallas. Caeni ülikooli molekulaarbioloog Gilles-Éric Séralini süüdistati teadustöö andmete võltsimises, kohus aga otsustas, et Séralini ei ole oma töös valeandmeid esitanud.

 

Séralini on uudistes figureerinud juba 2012. aastast, kui ta avaldas esmakordselt oma kaheaastase teadustöö tulemused ajakirjas Food and Chemical Toxicology. Selle uurimuse käigus vaatles ta, milline on GM-maisi ja herbitsiidi Roundup mõju rottide tervisele. Séralini leidis, et rottidel esines oluliselt sagedamini tõsiseid kasvajaid ja nad surid oluliselt varem kui kontrollgrupi rotid. Töö avaldamisele järgnes ulatuslik kriitika ning 2013. aasta novembris võttis selle algselt avaldanud ajakiri töö enda andmebaasist maha, tuues põhjuseks väheveenva info ja ebausaldusväärsed järeldused. 2014. aasta juunis avaldati Séralini ja tema kolleegide teadustöö uuesti ajakirjas Environmental Sciences Europe ning sellega seoses tehti ka avalikkusele kättesaadavaks kogu uurimuse algne infokogum.

 

Aastatepikkune teadustöö GM-taimede toksikoloogiast

Séralini umbusk GM-toodangu ja sellel kasutatavate kemikaalide osas ulatub aga ajas palju kaugemale. Aastal 1999 asutas ta initsiatiivi Committee of Research and Independent Information on Genetic Engineering (geenmuundamise sõltumatu info ja teadustöö komitee, CRIIGEN), kuna leidis, et senised teadustööd GM-toidu turvalisuse kohta on ebaadekvaatsed. 2007. aastal avaldas ta koos kahe kolleegiga Greenpeace’i rahastatud uuringu, milles järeldati, et Monsanto MON 863 mais põhjustas rottidel terviseprobleeme. Euroopa Toiduohutusamet leidis, et teadustöös kasutatud meetodid on ebakorrektsed ning tulemused ei näita mitte midagi olulist.

Kaks aastat hiljem, aastal 2009, avaldas Séralini uue uuringu, milles analüüsis kolme erineva GM-maisi toksilisust, võttes arvesse ka Monsanto enda teadlaste poolt läbiviidud uuringu tulemusi. Taas leidis ta, et geenmuundatud maisi söömine põhjustas rottidel maksa-, neeru- ja südamekahjustusi. Ning taas leidis Euroopa Toiduohutusamet, et Séralini uuringu tulemused ei sobi neile. Samuti kritiseerisid Séralini tööd Prantsuse riiklik biotehnoloogia komitee ning Austraalia ja Uus-Meremaa toidustandardite amet.

 

Teadus räägib iseenda eest

2012. aasta septembris avaldati Séralini ja tema seitsme kolleegi poolt Caeni ülikoolis läbiviidud pikaajalise uuringu tulemused, milles leiti, et GM-maisis ja joogivees sisalduv glüfosfaat põhjustab rottidele tõsiseid tervisekahjustusi ja kasvajaid. Tolle uuringu tulemuste avaldamine meediale oli rangelt kontrollitud, mis tõi omakorda kaasa kriitikalaviini. Séralini uurimusele heideti ette, et uuringus kasutatud rottide hulk on liialt väike, seda liiki rottide puhul on kasvajate esinemissagedus iseenesest kõrge ning uuringu metoodikas leiti mitmeid vigu. Hoolimata fotomaterjalist selle kohta, mida GM-maisi söötmine rottidele kaasa tõi, keskendusid paljud riiklikud toiduohutusametid pigem uurimuse metodoloogia kritiseerimisele, mitte sellele, et seda teemat tuleks põhjalikumalt uurida.

Biotehnoloogia tööstus asus erinevate kanalite kaudu kohe avaldama survet, et Séralini teadustöö tagasi võetaks. Kuid lisaks laialdasele kriitikale leidis Séralini ka hulganisti toetust. 130 teadlase poolt alla kirjutatud avalik kiri avaldati ajakirjas Independent Science News ning Euroopa Toiduohutusametit süüdistati topeltstandardite kehtestamises. Paljud Séralini toetajad on osutanud, et tema teadustööde eiramine on murettekitav näide sellest, kuidas tööstus sekkub teaduslikku protsessi.

Molekulaargeneetik Michael Antoniou on kommenteerinud: “Vähesed uuringud peaksid vastu nii põhjalikule uurimisele teiste teadlaste poolt. Selle uuringu taasavaldamine peale ekspertide kolme läbivaatust on tunnustus selle kehtivusele ja ka nende teadlaste aususele. Kui keegi ikka veel kahtleb selle uuringu kvaliteedis, peaksid nad lihtsalt taasavaldatud tööd lugema. Teadus räägib iseenda eest.” Uus-Meremaa molekulaarbioloogia ja geneetika professor Jack A. Heinemann on nimetanud Séralini töö taasavaldamist “teaduskogukonna paindlikkuse oluliseks demonstratsiooniks” ning ta on avalikult hukka mõistnud selle, kuivõrd õela vastuvõtu osaks võib teadustöö saada, kui see tuleb avalikkuse ette ebamugavate leidudega.

 

Kaks kohtuasja

Üldise meediakära ja korporatiivse mainehävituskampaania kõrval on Séralini pidanud kaks korda ka enda au kaitsmiseks kohtutee ette võtma. Erinevalt muudest instantsidest on Prantsuse kohtusüsteem siiani Séralinit toetanud. 2015. aasta lõpus, vähem kui kuuajase vahega, saabus teadlase jaoks positiivne kohtuotsus kahes erinevas kaasuses. 6. novembril 2015 tunnistas kohus, et Prantsuse ajakiri Marianne ja ajakirjanik Jean-Claude Jaillet on süüdi Séralini ja tema meeskonna laimamises, kui nad nimetasid Séralini tööd “teadusalaseks pettuseks”. Lisaks mainis kohus, et esimene pettuses süüdistaja oli väljaandele Forbes kirjutanud Henry I. Miller. Miller on varem tegelenud lobitööga, lükkamaks ümber sigarettide suitsetamise ja kopsuvähi seost.

Sama aasta 25. novembril langetati samasugune kohtuotsus endise Prantsusmaa biomolekulaarse insenerluse komisjoni (Biomolecular Engineering Commission, BEC) juhi Marc Fallouse’i kohta, kuna see oli kirjeldanud Séralini tööd kui “võltsingut”. Huvitav on sealjuures asjaolu, et Fallous kasutas oma seisukoha tõestamiseks teise teadlase võltsitud allkirjaga seisukohta.

Séralini uurimuse avaldamise ja tagasivõtmise vahel avati ajakirjas Food and Toxicology Journal uus ametikoht – biotehnoloogia toimetaja. Seda tööd asus tegema endine Monsanto töötaja, kes aitas veenda ajakirja peatoimetajat Séralini tööd tagasi võtma. Enam kui kolm aastat hiljem ei ole aga Séralini ning tema meeskond kuhugi kadunud. Nad võitlevad järjekindlalt selle eest, et GM-taimede kohta tehtaks rohkem sõltumatuid teadustöid ning et nende endi tehtud töö unustusse ei vajuks. Séralini umbusku GM-taimede osas on kinnitanud ka paljud teised sõltumatud teadlased. Eelkõige näitab Séralini võitlus aga seda, et biotehnoloogiatööstus võitleb väga jõuliselt sõltumatute teadlaste vastu, kelle arvamus ohustab tööstuse huvisid.

- See more at: http://www.telegram.ee/maailm/48115#sthash.FgozCx49.dpuf

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

Loodan, et Tormi korrigeerib kuidagi

Sest tõlge sai topelt ja loodan, et andestate mu kirjavead ...

Ränk mineraalide defitsiit?

Ain kirjutas:
Söödetud olid mesilased nagu peab ja juba sügisel olid tarud tühjad selliselt, et kogu sööt oli alles ja kadunud olid mesilased.

Endal veel mesilasi pole, aga tarud poolenisti valmis (ja tarud on oma mõõdus, pole isegi neljakandilised; arvestan efekti poolest sellega mis on lähemal looduslikumale, et mesilastel oleks parem). Suvel muretsen sülemid ja hakkan mesindamisega vähehaaval pihta.

Aga mesilaste suremine, mis võib veel lisaks probleemi tekitada, et miks mesilased lihtsalt kaovad kuigi pealtnäha nagu otsest põhjust pole. Mesilased, ja tegelikult ka kõik elusorganismid, kasutavad energiaks suhkruid (ja rasvu). Aga et neid saaks organism kasutada, eriti suhkruid, on vaja mineraale. Ja mineraalidel on organismis ka väga palju muid ülesandeid, näiteks immuunsüsteemi töötamine, närvisüsteemi toiminine, jne. Jagub mineraale ühe jaoks, aga mitte teise jaoks, energiat on vaja ja on ka vaja immuunsust; kui energiapuudus tapaks kohe maha, siis organism suunab mineraalid energiatootmisse, immuunsuse ja muu olulise arvelt; organism ei ole loll, vaid otsib viisi kuidas kauem elus püsida, isegi kui tähendab enese mingil määral nõrgestamist ja hävitamist.

Ja siit küsimus, et kui söödate mesilasi, kas see sööt sisaldab ka mineraale? Sest tõesti peaks sisaldama, võrdväärselt ehtsa meega.

Nektar mis mesilased korjavad ja mesi mis sellest toodavad, sisaldab looduslikult mineraale -- loomulikult on see õige ja ehtne mesilaste toit. Mis tähendab kui mesilasi sööta, siis see sööt peab sisaldama ka mineraale, sest muidu nad vähehaaval, aeglaselt, lihtsalt hävivad. Ka nende vastupanu lestadele ja haigustele langeb üha rohkem mida defitsiitsemaks nad mineraalidest jäävad.

Näiteks inimestel on mineraalide defitsiidi sümptomid (eriti magneesiumi), ka koos muude teguritega: diabeet, ülekaalulisus, vähk, ärevus, närvilisus, depressioon, peavalud, lihaskrambid, südamepuudulikkus, mõtteprobleemid, jne jne... Mesilased on pealtnäha teistsugused olendid, aga ka neil on mineraale vaja et nende keha korrektselt ja õigesti toimiks. Olenemata organismist, kui mineraale ei ole piisavalt, kui on pikaajaline defitsiit neist, siis tulemus on alati üha nõrgenev immuunsüsteem ja tervis, ja seega kahjurid ja haigused, kuni lõpuks surm.

Et lisaks veel nendele mürkidele mis põldudele pritsitakse, mis tekitavad organismile omakorda liigset koormust. Ja see liigne mürkide koormus koos mineraalide defitsiididega, mis põhjustavad nõrka vastupanu kahjuritele ja muud jama, on suhteliselt kindel surm; suve võivad veel kuidagi üle elada, aga talve mitte.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Ain pilt

Nõus

Mineraalide puudus on ehk üks asjaolu, kuid samas krupis on ka pered, mida on koheldud võrdselt nende välja läinutega - see tähendab sööt on kõigil sama, kui söötmist silmas pidada. Suir ja sidrunihape on söödas. On toidetud ka valmis vedelsöödaga võrdselt kõiki .. sisse on jäetud ka looduslikku mett, mille olen paigutanud ligemale haudmele sügiseti. Varratoositõrje on ka vahelduv, et vältida lesta resistentsuse teket ..

Fakt on aga see, et iga pere korjemaa on eraldi jaotusega looduses.Põllumaade kurnamine ilma aluskülvideta ja puhata laskmiseta kurnab põllud otse loomulikult välja. Mei siin üks põlluharija paneb eelmise sajandi 90-ndatest saati pideva tambiga ja nüüd rida aastaid ka ilma kündmata .. otsekülvi süsteemiga. Ei mingit aluskülvi ega põllu puhkust. Ainult mürgid ja väetis. Kui mujal metssead käivad viljapõllus, siis nendesse põldudesse pole nad liikunud ja isegi haned ei maandu nendele põldudele sügiseti. Viimased vaid sellel juhul, kui sinna pole külvatud teravilja, siis vahel ikka esineb neid ka sealsetes põldudes.

Puhtas rabagrupis sellist ilmingut pole aastate lõikes täheldanud, on vaid mesilaste häving läbi nugiste ja karu, kuid mitte läbi sääntse väljalangemise, kus mesilaspere hääbub ja ema munemisvõime aastasel emal on sügiseks pärsitud. See sümptom on vaid aktiivse põllumajanduse piirkondade ligiduses.

Kuskil 10 ja peale aastat tagasi, kui tekkis kodu juurde rapsipõd (pole kirja pannud päevikusse täpselt, aga arvan, et kuskil 15 tuuri on aastaid), milles on juttu ka teema alguses, oli surnud mesilasi pritsimise ajal nii tarude ees, kui ka põllus .. Üleeelmisel ja eelmisel aastl käies jahimehena rapsipõllus oli peale pritsimist õitsemise lõppfaasis põllus mesilaste laipu palju, sest looduses sellel hetkel korjet polnud ja võeti, kus parasjagu nektarit oli.

Siis täheldasin sama sündroomi nendel peredel, kes rapsis ilmselt käisid.

Mingi putukamürk oli siis mängus ja talunik pritsis peale päikese loojumist, kuid mis järgnes järgmistel päevadel, oli põllus katastroofi nime vääriline.

Siin ühes teises teemas sai mainitud vana maha jäetud lauda uksevõlvides elavaid peresid ja vana mahajäetud maja seina peresid, kes elasid veel eelmisel aastlgi lõbusalt edasi. Järjepidevus vähemalt 8 perest kolmel oli peale kolmekümne aasta ilma välja langemiseta.

Tänasel päeval pole ka seal ainumast peret elus!

Ilmselt on midagi muutunud nendes herbitsiidide toimeainetes ''tõhusamaks'' kahjuritele ja see mõjutab ka mesilaste eluringi.

Kui glüfo säilib pinnases ja vees põhjamaa näitel 1-3 aastat, siis tõstatn küsimuse, millised on nii glüfo, kui muude herbitsside mutatsioonid nii pinnases, kui vees? Sellest aga tootjate suunatud ''teadusuuringud'' vaikivad rangelt ja tegelikult enamjaolt kinni makstult.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

roundup

Rootslased leidsid Roundup-i jääke mitte ainult 3, vaid isegi 5 aastat peale kasutamist. Allikat kahjuks hetkel ei mäleta. 

Kuna mesilaspere on talvel väheaktiivses seisus, siis mineraale neil enne veebruari lõppu eriti vaja ei ole. 

Mürgid, mineraalid

See roundup, ehk glüfosaat, peaks mullas-vees püsima vist isegi kümneid aastaid. Sed järeldan sest Vietnami sõja ajal USA pritsis sealseid metsi selle saastaga üle, ja siiani sünnib seal palju väärarenenud inimesi, sest veed ja mullad on nii tugevalt saastunud. Seda pritsiti ikka korralik number aastaid tagasi. Vähemalt selle järgi mis info mulle ette jäänud on. Et mõju ei ole 1-3, ega isegi 5 aastat, vaid rohkem.

Kui organism on kahjustunud või peab tegelema mürkidega, siis on organismil vaja ka rohkem mineraale et neist mürkidest jagu saada ja tervis taastada. Need mürgid annavad korraliku laksu ka mineraalide tasakaalule ja vajalikkusele, lisaks muule kahjule mis tekitavad.

Mineraale on igal organismil alati vaja, olenemata kas väheaktiivne või mitte. Ka väheaktiivne periood on siiski aktiivne periood; ainevahetus ja energiatootlikkus, immuunsüsteem, närvisüsteem, jne ikka töötavad, mitte ei ole seiskunud olekus. Kui mineraale on liiga vähe ka väheaktiivsel perioodil, siis on suur tõenäosus et ei ela üle.

See "eriti vaja ei ole" on väga jama ütlemine. Alati on vaja. Kui ei oleks mineraale, siis elutegevust ei eksisteeriks, ja kui on vähe siis aeglaselt hävib -- nii tähtis on mineraalide osa üleüldiselt looduse ja elu juures, kaasarvatud mesilased. Inimeste puhul on näiteks magneesiumil üksi funktsioone ja ülesandeid kehas sadu erinevaid, eks mesilastel on ka samalaadselt väga väga palju. Peab olema piisavalt alati.

Mineraale peab olema piisavalt, alati. Kui anda tehislikke söötasid, siis need peavad sisaldama mineraale piisavalt, sest muidu mesilased lihtsalt kahjustuvad ja hävivad, olles sunnitud põhimõtteliselt sisemiselt sööma iseenda keha, mille pärast siis immuunsüsteem ja närvisüsteem ja muu nõrgestub ja kahjustub, siis haigused ja kahjurid ja võimetus paraneda, ja siis surm.

Mitte et "eriti vaja ei ole", tooniga nagu oleks periood kui neid vaja ei ole. Vaid peab kindlustama et alati on piisavalt. Mineraalid ei ole mingi mäng ega nali, ja neid on alati vaja, need on üks peamine elu ja tervise alus.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Joogivett mesitaru siseselt ja keedusoola hunnikuke lennulauale.

Aitäh Sulle asjaliku teema taas tõstatamise eest, Ain. Smile

Hetkel on mesilasperedes hoogne haudmetegevus, ja õnneks andis nädala alguses mitu imeilusat päikeselist päeva ilma ka urbadelt korjata; kuid vee toomiseks lennuilma iga päev ei ole. Eile N.14.04.2016 jahedal õhtul ( ~5 o C varjus) käisin 1h vahega mesilas vaatamas. Mõni mesilaspere oli selle 1h aja sees lennuava vaakumjootjast 0,2 L (!) ehk klaasitäie vett vähemaks joonud. Jootja saba otsas tarus, kust veele juurdepääs, on tihe mesilaste kobar joomas.
(Talvitus 14-st/13, mida saab pidada heaks talvitumiseks. Üks sügistalvel, ilmselt ema hukkumise tõttu, tühjaks jooksnud mesilaspere paraku külmus jaanuaris, kuigi eelmise aasta viimasel päeval tõstsin alles jäänud kobarakese kolmel kärjel tugeva pere taskupereks vahelaua taha, sest et äkki saabunud külmaga enam peresid liita ei saanud.)
Need lennuava vaakumjootjad panin P.10.04.2016. Enne seda panin lumekuule joogiks vastu lennuava sulama, eriti janust rahutuks muutunud mesilasperedele. Nüüd on lumi otsas. Smile
Mõnel mesilasperel on lennuava jootjas Ag+ ioonidega hõdedavesi, mõnel olen seda lahjendanud ja mõnel, kes vett lausa kaanib kuni 1 L ööpäevas, panen aga tavalist sooja vett juurde. Nädalavahetusel teen taas alalisvooluga Ag+ hõbedavett nosematoosi jms. profülatikaks juurde. Suvel ma hõbedavett loomulikult ei anna ja sügisel annan veidi Ag+ ioonidega ehk hõbedavee-suhkrulahust enamasti vaid 1,5- 3 L mesilaspere kohta.

Lennuilmaga külastavad nad tiigi äärt ja varsti, kui veevärki lõhkuvaid miinuskraade enam pole, panen siksaksoonega kaldu lauale veevärgist vee tilkuma.
Aga lennuava jootjaid täidan suvi läbi, sügiseni, sest et see aitab leevendada mesilasperede mürgituse nähte, eriti juhul kui mõne mesilaspere (vanemad) lennumesilased, kes vett tooksid, põldude mürgitajate läbi, põldudel hukkuvad.

Samuti tekitan nädalavahetusel keedusoola hunnikukesed lennulaudadele (nüüd on selleks paras aeg): pulverisaatoriga alus märjaks, jäme sool peale ja hunnik taas niiskeks kasta, et kõvaks saaks kuivada- tuulega ära ei lendaks või mesilaste poolt ära ei koristataks. Neid nad siis luideteks lakuvad.

Mineraalide saamiseks külastavad mesilased hoolsalt ka Antoonovka alla olevaid möödunud aastaseid pruune mädaõunu jne..

Mineraalide saamiseks on hea, kui mesinik pole liiga ahne olnud ning pesas on kevadeni kenasti ka korralikku täisvalmis mett ning suira, mitte ainult kunstsööta.

Esimese (oranži) õietolmu tõid mesilased siin Vooremaal umbes 2 nädalat tagasi: E.04.04.2016 ja üleüldine puhastuslend oli umbes nädal varem: P.27.03.2016.

Aidakem mesilasi joogiveega ja mineraalid on mesilaste toidusedelis loomulikult samuti olulised.

Papa Lauri- mesinik Vooremaal.

Kasutaja Metsatagune pilt

Mineraalid

Kui mesila on looduses, pole asi nii hull. Tarbijale pole see ehk parim meereklaam, kuid mesilased korjavad eriti just lõpukorje ajal soolasid - mineraale loomade (ka inimese) poolt välja heidetud uriinist ja seda üsna aktiivselt. Soovitav on ka mesilaste talvesööta lisada näpuotsaga tavalist kivisoola. 

Ülefarmitud mürgitatud põldudel

Ülefarmitud mürgitatud põldudel kasvavate taimede nektaris mineraale sama hästi kui pole. Sest mullad on mineraalidest tühjaks farmitud, siis keemilised väetised millest kasu väga pole ja mis niikuinii mulla mineraali sisaldust ei taasta (keemilised väetised mis pigem sisaldavad mineraalide ühendeid mida taimed ei saa kergelt kasutada ja mis samas vihmaveega muldadest kergelt minema uhutakse; ja mis ka hävitavad mullakooslust sest kontsentratsioon on liiga suur ja/või aineosakeste suurused on liiga väikesed ehk siis reageerivus mullakooslusega liiga kõrge, ehk on hävitav, ehk siis need keemilised väetised on ka tegelikult mürgid), pluss siis herbi-fungi-pestitsiidid. Kui mesilased sellistelt põldudelt korjamas käivad, siis ei imesta kui neil elu hästi ei lähe või lõpeb, ja kui samas pole mingit mineraalide allikat mis võimaldaks sellelt põllult korjamise pärast tekitatud defitsiidide ja kahju parandamist.

Mineraale on palju erinevaid. Tavaline kivisool, või meresool, või lauasool (mis on halb) on kõigest naatrium ja kloor (NaCl). Aga on ka Mg, K, ja teisi sooli. Ja Himaalaja roosa ja must sool ja muud samaväärsed mis sisaldavad peamiselt naatriumi, aga ka kuskil 80 muud mineraali lisaks.

Kui endal mesindamine käima läheb, siis katsetan kuidas nad käituvad magneesiumi soolaga (MgCl2) ja kaaliumi soolaga (KCl), ja võibolla veel mõnega. Magneesium ja kaalium on tähtsamad kui naatrium, sest neist on kergem defitsiitseks jääda, kuna need on need põhilised mis ülefarmitud põldudel sama hästi kui puuduvad ja mida keha vajab kõige rohkem et ennast parandada ja mürkidest puhastada ja immuunsüsteemi ja keha tugeva hoida (mis peaks ka kehtima mesilaste puhul, kuna üldine elufunktsioon organismi vajaduste poolest on sama).

Mida rikkalikumalt mineraale on saadaval, seda parem.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja metsamesinik pilt

Talv ja mineraalid

Kindluse mõttes tegelen sama "jamaga" edasi püüdes talvitumise esimeseks pooleks organiseerida suhteliselt lisanditevaba sööda, st. suhkrusiirupi, eemaldades võimalikult palju mineraalaineterikast kanarbiku- ja lehemett. Siiani on mesilased mõistvalt asjasse suhtunud - ei kipu liiga vara välja "asjale" ega pasanda ka taru täis. 

Tarusisene jootja... No kui aega ja viitsimist, võib ju mängida, ise siiski piirdun vaid välise jootjaga. Samuti kipub tekkima küsimus, et mis järgmiseks? Korjaks lillekestelt mee kah kokku ja suunaks mesilastele tarru kärgedesse panemiseks... 

Kasutaja Metsatagune pilt

soolad.

See on tegelikult hea mõte. Talvesööda sisse küll ei katsetaks, kuid erinevate soolade lahuseid võiks maha kallata ja jälgida, mida eelistatakse.

Pronksmedal (100p.)
Kasutaja Lauri pilt

Külma ja tuulise ilmaga on mõistlik mesilasi läbi lennuava joota

Kui temperatuur on varjus +6 o C, ja päike ei paista, siis väikese tuulega veel mõni vapper mesilane lendab vee järele (suure riskiga hukkuda, kui ta end on külma vett täis imenud), kui teisti ei saa ning kui veevõtu koht on eelnevalt päikese käes soojenenud. Pisut kõrgema temperatuuriga: +7 o c ja + 8 o C on neid joogivee järele lendajaid enam, kuid kuni tuhanded ohverdavad end päevas, lahtishaudmele vett hankides. Vastasel juhul hakkab haue mõne päevaga otsast hukkuma, kui ilm ei muutu ning eriti juhul, kui pesas (enam) vedelat nektarit pole. Mesilased tarvitavad varajase haudme ise ära, ei kanna välja või kannavad kaugele- nii et mesinik ei pruugi midagi märgata. 
Haudme jootmiseks vaid kondensveest ei piisa nagu talvekobara jootmisel toimub ja seda temperatuuri kõikumisest tulenevat kondensaati tarru ei teki, kui öine temperatuur õues enam eriti alla nulli ei lange, s.h. selle pärast, et mesilased mesilastaru ise soojendavad ning õhk ei jahtu, aur ei veeldu. 
Mesilasema jõuab sellisel päeval vähem muneda, kui (vanemaid) lennumesilasi hukkub. Need on mesilaspere kasvu jaoks kaotatud päevad ja kaotatud elud, kes muidu (jahedatel öödel) mesilaspere soojendaksid.

Lahtishaudme olemasolul ja külma ja tuulise ilmaga (kevadel ja sügisel) on kindlasti mõistlik mesilasi läbi lennuava joota. Seda saab teha ka ilma erihariduseta inimene- see ei pea mesinik olema. Aga see tegevus õigustab end mesinikule ka majanduslikult, kuigi mesinikud valdavalt seda ei tee ning peavad aja raiskamiseks.
Sügissuvel lennuava jootjat täites, eriti juhul kui herilased on mesilased pidevalt tigedaks ajanud, võib teinekord kätesse hulga nõelu saada.

Võib joogivett anda ka laepealse plastjootjaga (kasutan pesalae kattelaudu, 8 mm kärje ülaliistu kohal, millest keskmine on 2 x laiem: 100 mm- selle keskel on jootja all oleva krae mahutamiseks  45 mm läbimõõduga ümar ava, mida mööda mesilased jootjasse ning tagasi kõnnivad.
Võib kasutada ka ise tehtud, lennuavale toetatud, tagurpidi traadiga üles riputatud plastpudel, tagurpidi väikese purgi kaanele puhas puutikk alla. Sel juhul näeb mesinik oma silmaga, kui suur või väike vee joojate arv on. Plastpudel võiks olla sinine, s.h. et ultraviolettkiirgus baktereid tapaks ning et mesilased seda näeksid- lennuvälja märgiks, see on eriti noorele paarumislennult tulnud mesilasemale hea orientiir; võib kombineerida mõne kollase ja valge esemega lennuava ümbruses.

Mina sellist jootmist liigseks ei pea. Vaakumjootjate täitmine tavaliselt 2x nädalas (kuni 1x ööpäevas!) pole liiga suur töö, arvestades, kui suur abi sellest mesilastele on. Mesinikul on vaid siis, mesilaste hea partnerina, õigustus mett võtta, kui ta ka piisavalt mesilasi aidanud on (mitte neid liigselt seganud jne.).

Täidan neid lennuava vaakumjootjaid suvi läbi. Vähendab põldude mürgitamisest tekkivat kahju ning suure kuumaga aitab mesilastel pessa veetilgakesi moodustada, mida ventileerides ning -aurustades mesilased pesa jahutavad.

Mis see lennuava vaakumjootja on?
See on n.n. prantsuse jootja: tagurpidi vett täis läbipaistev plastkuppel 0,75L pruunil plastist alusel, mille pikk peenem ots, koos n.ö. joogipanniga lennuavast tarru ulatub. Kui veetase jootja alusel väheneb, siis saab jootja kätte oma järjekordse paar-kolm mulli õhku kuplisse, mille tulemusel valgub alusele uus vesi. Enamus mesilasi joob tarus aluselt, kuid osa mesilasi ja külalisi-herilasi imeb ka kupli välisserva alt (!), sealt, kust juurde pääseb. Eriti, kui tehases toodetud kuppel on paari aastaga päikest poolt rabedana tükikesteks katki läinud, ning asendatud 0,75 plastist meetopsiga, mis kah kenasti alusele sobitub, kuid mille süvendisse ulatuv äär sügav pole.

Peab jälgima, et välimine vee tasapind on alt, kaldu olevale lennuavale sobituva, kaldu jalusega lõigatud (lihvimise-)korgitükiga sätitud veidi madalamaks, kui sisemine vee tasapind, ja eest vaadates samuti loodis, et tühjavõitu kupli korral, järsu päikese soojuse tõustes, vesi tarru ei tilguks, vaid õue.

Tõsi on, et Ag+ ioonidega hõbedavesi jootjas haljendama ei lähe; nagu ei rikne ka (ei lähe käärima) ka sügisel antud hõbedavee-suhkrulahu, kui see juhtub kevadeni pesalae peale jääma. Kevadel tarvitavad mesilased selle talv läbi seisnud hõbedavee-suhkrulahuse lahuse ära. :) 

P.S. Mesilased joovad lennuavajootjast hoolega ka vihmase ilmaga (!), ja mitte taru välispindadelt lakkudes, sest et nad on pigem harjunud tavapärastest kohtadest vett hankima ja läbi arvestatava tugevusega vihma nad vett tooma ei lenda.

Head jootmist ja mesilased tänavad muuhulgas sellega, et on märksa rahulikumad, kui janu ei kimbuta ning mineraale ka lennulauale lakkumiseks antakse. Smile

Papa Lauri- mesinik Vooremaal.

USA-s

Olen lugenud et USA maisipiirkondes (mais talub kõige paremini suuri mürgikontsentratsioone) on see solk leostunud põhjavette, nii et see on joogikõlbmatu.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

soolad

[quote=Metsatagune]

See on tegelikult hea mõte. Talvesööda sisse küll ei katsetaks, kuid erinevate soolade lahuseid võiks maha kallata ja jälgida, mida eelistatakse.

[/soola on mesilastele tarvis,kevadel vaatan mesilased tihedalt kruusatee peal ,algul ei taibanud kohe mis häha neid sinna ajab,aga seal seisis talvel auto ja ratta koobestest kukkus sinna kogunenud soolasegune lumi maha,nii et soola on mummudel väga vaja